kätte saanud? See seletanuks ka tema päranduse õhkulaskmist.
Midagi pidi ikkagi tegema – imelik oli nutvat naist niimoodi lihtsalt vaadata. Oma kohmetust varjata püüdes küsis Roald vaikselt:
„Kas ma saan teid aidata?”
Naine ei vastanud, aga hakkas ennast maast püsti ajama. Roald tõttas talle appi.
„Mis sa mind kangutad, ma saan ise hakkama. Aita mul Hjalmar toolist välja tõsta ja diivanile panna. Või siiski – viime ta parem magamistuppa – ma kolin ise diivanile.”
Roald aitas vanamehe voodisse tõsta, seda oli lihtsam öelda kui teha. Suurt mehemürakat ei olnud sugugi lihtne ratastoolist voodisse saada. Siis viis ta Ingebori nõudel voodipesu ja ratastooli teise tuppa ning sulges magamistoa ukse. Ingebor ohkas sügavalt ning lausus: „Täitsa hea, et sa siin oled. Ma oleks vist üksi lolliks läinud. Mine istu sinna diivanile, ma teen törtsu kohvi, saab ehk kuidagi elu sisse jälle.”
„Istuge teie, ma ise!”
„Ei tule sina midagi minu kööki sahmerdama! Mine istu. Õige mul hakkaja!”
Ingebor valas liisunud kohvi välja, loputas kannu ja pani uue vee keema. Tõstis siis puru kannu ja jäi ootama. Vesi tõusis tasapisi keema, aga Ingebor vahtis ikka kannu.
„Vesi keeb,” ütles Roald vaikselt. Selle peale naine võpatas, lülitas keedukannu välja ja valas vee kohvipurule. Siis tõstis kannu kandikule ja tõi selle lauale.
„Mis sa minu vaesest vanamehest siis tahtsid.”
„Mul on abi tarvis.”
„Midagi rasket vaja tõsta või? Tead ikka, et tal jalgu polnud altpoolt põlvi!”
„Eks ma nägin, kui teda voodile tõstsime. Isa jättis mulle kirja, kus soovitas hädaga Hjalmari poole pöörduda. Kuna mul mujale minna ei olnud, tulin siia.”
„Noh, temast sul nüüd enam abi ei ole.”
Mõlemad vaikisid.
„Kas teie tundsite minu isa?”
„Tundsin? Ma ei tundnud oma meestki! Alles täna sain teada, et ta pidas päevikut. Mis sa ütlesid oma isa nime olema?”
„Jens, Jens Amunds”
„Ma teadsin jah teda, aga ega ma enam sellest ajast palju mäleta.”
Jälle vaikus.
„Te ütlesite, et teie mees pidas päevikut?”
„Täna tuli välja jah,” elavnes Ingebor. „Elad aastakümneid jalutuga koos ja tema kirjutab salaja päevikut. Huvitav, kus ta seda peidab? Kus sina peidaksid naise eest oma päevikut?”
„Ma ei tea. Pole kunagi ette tulnud.”
Mõlemad istusid vaikides ja mõtisklesid.
„Äkki põues?” pakkus Roald.
„Tahad vaatama minna?”
Vaikus. Siis küsis Roald ebaledes: „Kas ma, eee …” ja nõksas peaga magamistoa poole.
„Eks sa siis „eee …”, kui julged. Ehkki ma ei usu. Ma olen teda tihti riietumisel aidanud – ma oleks leidnud. Ratastoolis istudes jääb inimesel selg kangeks ja siis on riietumine raske. Sina, noor inimene, ei tea sellest muidugi midagi.”
Roald istus natuke mõtiskledes ja otsustas siiski katsetada, teades, et muidu jääb see hingele kripeldama ja hiljem peab ikka minema.
„Ma siiski igaks juhuks …” kostis ta ebalevalt, tõusis ja läks magamistuppa. Kummaline, mõtles ta, kuidas surnud inimene on ju lihtsalt lihakeha, aga ometi on ebamugav teda katsuda. Loomaliha tükke katsuda ei ole imelik, aga surnud inimese riideid katsuda on. Roald hakkas ettevaatlikult vanahärra riideid läbi kobama. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi, vaatas Ingeborile otsa ja vangutas pead.
Ingebor valas omale teise tassitäie kohvi.
„Tegelikult peaks natuke napsu ka võtma. Nii, turgutuseks. Ma lähen vaatan ühtlasi, ehk peitis kusagile magamistuppa.”
Oma veerand tundi kobistas vana naine magamistoas sahtlites, et leida mehe päevikut. Tulutult. Kui välja arvata asjaolu, et ta unustas oma napsusoovi.
„Kuule, Jensi poeg, kas sul taskulampi on?”
„On.”
„Tule piilu voodi alla. Mine vana riukameest tea.”
„Kohe.”
Ka seal ei olnud peale tolmurullide mitte midagi, taas istusid nad diivanil ja mõtlesid. Korraga küsis Roald:
„Ta oli ju vana mees. Ta pidi öösel WC-s käima.”
„Jah. Ikka mitu korda.”
„Äkki hoidis kusagil seal?”
„Oi, see on sinust nii lahke – selle ruumi läbiotsimine enda peale võtta.”
Ka WC osutus pettumuseks. Nii sai ajapikku kogu elamine läbi tuulatud. Ka nendest kohtadest, kuhu jalutu poleks kunagi oma asju puht füüsiliseltki paigutada saanud. Tulemusteta. Roald tundis juba kogu ürituse mõttetust, kuid tahtis vanale naisele abiks olla. Järjekordselt tulutult otsimiselt mõtisklema ja puhkama tulnud Roald pöördus eneselegi ootamatult daami poole järgmise palvega:
„Teate, kui ma väike olin ja haiglas isa vaatamas käisin, siis mul tekkis seal täiesti tobe soov korra proovida, kuidas on ratastooliga sõita. Kas ma tohin proovida.”
„Tohoh. Kas ma pean sulle selleks mingi vigastuse ka tekitama või proovid niisama?”
„Ma päris nii seda ei mõelnud.”
„Noh, eks sa proovi.”
Roald istus tooli ja proovis sellega edasi-tagasi sõita. Väga imelik tunne oli. Siis hakkas ta äkilise idee ajel ratastooli kätega läbi kobama. Tuli välja, et Hjalmar oli ehitanud ratastooli põhja alla kavala peidiku. Ja seal see ruuduliste kaantega ja kulunud servadega kaustik oligi.
7. Relvaraud nende vahel
Roald ulatas päeviku Ingeborile: „See on teie elu. Teie lugege.”
Naine võttis päeviku suvalisest kohast lahti, süvenes hetke ja luges siis valjusti:
New York Times, 22. oktoober, 2067
Kirjutavad, et eile suri laevanduskonglomeraadi SubMar-Shipping-Lines asutaja ja omanik Sergey Dietmar, kelle varandusele pani aluse naftatranspordi viimine vee alla üüratutesse allveetankeritesse. Viimastel aastatel oluliselt kasvanud allveetransport ja sellega koos vähenenud naftaveo kulud on naftast kemikaalide tootmise märksa odavamaks muutnud.
S. Dietmar oli üks esimestest laiendatud inimestest ning just tänu sellele sai tema pisikesest transpordiettevõttest ülemaailmne konglomeraat.
S. Dietmari surma asjaolusid ei avalikustata, küll aga väidavad arstid, et kui laiendusmoodulil oleks olnud luba inimese terviseinfot teda jälgivale arstile edastada, oleks Dietmar praegu elus ning väike terviserike, mis kasvas hiljem tõsiseks haiguseks ja mehe kiiresti tappis, oleks likvideeritud eos.
Ingebor võttis kaustiku ja lappas läbi. Siis viskas selle enda ette lauale.
„Siin pole midagi isiklikku. Võid endale võtta. Mingeid vanu ajaleheväljavõtteid võin ma ise kah korjata. Midagi sellist, mis sind aitaks, seal ei paista olevat, aga kui tuhnid, ehk leiad.”
„Huvitav, kas ta siin berserkidest kah kirjutab.”
Siuh! kadus kaustik laualt taas Ingebori kätte. Naine taganes seda endale vastu rindu surudes diivaninurka.
„Mine ära!” ütles ta hirmunud häälel. „Mine ära ja ära enam kunagi tagasi tule. Ma oleks pidanud kohe aru saama – mees surnud ja pärast seda tehnik minu toas. Ma sain kohe aru, mis ametit sa pead – vaata oma sõrmi! Mõtled, et ma ei tea, mida te seal hooldate – neidsamu kuradi hiilijaid! Ja siis veel nende, nende kuradi laiendatute asendusorganeid ja lisaarvuteid. Sellesama kaustiku järgi tulidki jah? Käi välja mu toast! Noh,