Teiseks see, et tema laual olid parajasti avatud üks 21. sajandi alguse puidutehnoloogia õpik ning selle all Bulgakovi „Meister ja Margarita”. Mehe selja taga olid raamaturiiulid täis 20. ja 21. sajandi klassikat. Mis oli eriti harukordne, sest lugejaid oli vähe ja veel vähem oli inimesi, kes lugesid paberist raamatuid. Ka oli ta oma kontori sisustanud antiikse toredusega. Laud, mille taga ta istus, oli kaetud rohelise kaleviga, laual kaks kandilist tindipotti, mida ei olnud enam kaks sajandit kasutatud, kuid mis olid endiselt alles. Isegi sulepead seisid uhkelt hoidjas püsti.
Kui Ingebor tema kolmandal korrusel asuvasse šellaki, puidu ja naha järele lõhnavasse tuppa astus, ei olnud Alexil tarvis pikalt mõistatada, mis toimunud oli. Aga ta säilitas vajaliku kombekuse – nii oli elu teda õpetanud. Alex pidas hetke tähenduslikku vaikust ja lasi siis kuuldavale oma baritoni, millega teistsuguse elukäigu korral oleks ooperisse lauljaks võetud.
„Mis toob meie tagasihoidlikku manufaktuuri sellise tähtsa külalise?”
Ingebor ei suutnud irooniat tagasi hoida.
„Tagasihoidlikkus on tõesti sinu voorus! Seda peaksid sa igal õhtul peeglist märkama. Sa saad aru küll, mis juhtunud on.”
„Millal?”
„Eile õhtul.”
„Ok. Ma saadan õhtupoole ühe oma meestest mõõte võtma. Kas me teeme kirstu täispikkuses või lühema.”
„Lühem jääb vist kuidagi töntsakas?”
„Aga tuleb jällegi odavam. Nii et siis täispikkuses. Veel midagi?”
„See on nüüd natuke keerulisem teema.”
Alex vaatas naisele vaid küsiva pilguga otsa.
„Mul on auto pagasiruumis üks tehnik.”
„Ohoh! Ma ei teadnudki, et sa neid püüad. Ole mureta. Ma helistan poistele ette, sina sõida vaid katlamaja juurde ja tee luuk lahti. Mehed teevad asja kiirelt ära, nii et jälgi ei jääks. Sina sõida rahulikult minema – ei pea vaatama.”
„Ta on Jens Amundsi poeg.”
Selle peale toimunud muutus oli niisama järsk kui ootamatu. Alexi nägu tõmbus vihast pingesse ja ta lajatas oma lauseid nagu haamriga lauale.
„Kurat! Mis sa tahad mulle jälle siia mingit tüüpi tööle sokutada või? Nagu mul siin vähe oleks nende vanade Yngwie sõdurite poegi! Enamikust nisanäppudest ei tulegi õigeid töömehi. Mis sa arvad, et ma pean siin sotsiaalasutust või? Kõik see, mida sa siin aia taga näed, on võimalik ainult tänu sellele, et Baal on suutnud laiendatute hulgas käsitöömööbli vaimustuse tekitada. Käsitöö alates metsa langetamisest kuni asja valmimiseni. See kõik võib kokku variseda, kui peaks avastatama, et ma siin mingit kuradi turvakodu pean. Niigi on mul järjekord ukse taga. Alles eile öösel üritati kahest kohast üle tara tulla. Sai rajakate pärast jälle moona raisatud.”
„Mul on põhjust arvata, et ta võiks sulle sobida.”
„Tehnik? Mulle? Ma peaksin teda veel oma meeste eest kaitsma hakkama!”
Ja pärast pisukest järelemõtlemist:
„Olgu, tegelikult on mul ajusid isegi vaja. Praegune saekaatri hooldaja on nii loll, et ta on mind tõsiselt ära tüüdanud. Pean teda ainult sellepärast, et ta on mulle muidu kasulik. Too see tehnik siis siia. Aga aja auto enne varjualuse alla ja tule kõrvaluksest metallitöökoja kaudu.”
Ingebor kõndis oma Rollsi juurde ja tagurdas sellega metallitöökoja ette varikatuse alla. Seal tegi ta pagasiruumi luugi lahti ja käskis Roaldil välja tulla. Ehkki varjus, oli päikesevalgus siiski piisav, et pimedusega harjunud silmadesse lõikuda ning need valutama panna.
„Tuled minuga kaasa,” ütles Ingebor vastuvaidlemist välistaval toonil. Roaldil polnud aega ümbrust uurida. Ta viskas seljakoti üle õla ning läks Ingebori järel metallitöökoja uksest sisse. Ninna lõi tugev õli ja terase lõhn. Masinate taga töötanud mehed jäid vahtima, kui kummaline paar – musta kleidi ja kübaraga vanadaam ning tundmatu kiitsakas matkaja – vahekäigus neist mööda kõndisid. Uudishimu oli vastastikune. Roald ei olnud iial enne nii räpaseid mehi näinud. Kõik sinistes tunkedes ja rohkem või vähem õlised.
Alex istus endiselt oma laua taga, vana puidutehnoloogia õpik ees lahti, ja kirjutas parajasti midagi kladesse.
Ingebor vaatas Roaldi poole ning nägi tolle pilgus uudishimuga tembitud segadust.
Alex vaatas talle korraks otsa ja kummardus siis tagasi oma kirjatöö kohale.
„Sinu tuba on number 42. Tööriided saad Thomase käest. Thomas juhatab sulle kõik kätte. Palka hakkad saama nagu kõik teised miinus 30 %. See 30 % on minu riskipreemia sihukeste hulguste värbamise eest. Lisa hakkad saama siis, kui mina heaks arvan. Tööle hakkad saekaatri hooldajana. Väljas liikudes hoidud varikatuste alla. Küsimusi on?”
Roald tundis ennast täiesti segasena, suutmata ühtegi küsimust sõnastada. Mis töö? Mis saekaater? Kuhu ta sattunud oli?
Samas läks tema selja taga uks uuesti lahti ja tuppa libises lühike ja paks suure ümara näoga ning õliste kätega kiilakas mees, koogutades nagu elupõline toapoiss, kes jootraha lunib. Ülejäänud seltskonnale mingit tähelepanu osutamata pöördus ta lipitsevalt otse Alexi poole.
„Kutsusite, ärra?”
Roald pani tähele, et tolle libediku „r”-i häälduses oli teatavat erilist sorti susisevat pehmust.
„See noormees siin. Nagu ma rääkisin.”
„Selge, ärra.” See oli veel pehmelt öeldud ja siis, pärast äkilist muundumist, pöördus äsjane lipitseja juba jõuliselt Roaldi poole. „Tuleb minuga kaasa!”
Aga Roald oli ennast juba pisut kogunud ning pöördus Alexi poole, kes oli edasist huviga jälgima jäänud. „Aga ma ei tulnud siia tööle, mul on abi tarvis.”
Alex vaatas talle hetkeks kortsus kulmul otsa. Järgnev toimus väga kiiresti. Tool-laud-Roald oli teekond, mille see mees läbis hetkega ja oli ootamatult Roaldi nina all kogu oma loomalikus füüsilises võimsuses ja ettearvamatuses. Roald oli küll Alexanderiga ühepikkune, kuid sel hetkel tundus ta endale kääbusena. Õline Thomas taganes paar sammu ja jäi irvitades vaatama, olles ise valmis kohe tegutsema.
Nägu peaaegu Roaldi näo vastas, sisistas Alex: „Siin ei ole mingi Naisabi või Punane Rist. Siin on puidutööstus. Tahad elada, siis töötad! Ei taha, lähed hiilijatele söödaks. Tahad siin töötada, siis minuga ei vaidle! Thomas annab mulle sinu kohta aru. Ja nüüd VÄLJA!”
Viimane sõna lajatas Roaldile vastu vahtimist, nii et ta oli täiesti võimetu reageerima, kui Thomas tal rinnust haaras ning ta uksest välja vedas.
9. Teritad, ähh?
Kolm korrust trepist alla läks nii kiiresti, et Roald imestas, kuidas ta selle tempo juures jalgadel püsis. Väljas liiguti kohe perimeetrit ümbritseva müüri kõrval oleva varikatuse alla, kus tee jätkus paarsada meetrit kuni kompleksi põhjatarani, mille keskel olid vanadest konteineritest rajatud töötajate eluruumid – kolm korrust, igas 15 konteinerit, välja arvatud kõige alumine rivi, kus kummaski otsas oli üks konteiner pesuruumiks ja üks lihtsalt ladu. Metallsõrestikust käiguteed korruste vahel olid ehitatud konteineritest väljapoole, kummaski otsas trepid ja kõige kohal plekist varikatus. Teel hakkas Roald aimama, millisesse kohta ta on sattunud. Kogu territooriumi ümbritses betoonplaatidest aed, mille kohal oli okastraat ja siseküljes katusega kaetud käigurada. Loodenurgas olid endise viljahoidla tornid, nende otsast paistsid kätte kaks relvastatud valveposti. Ainsana nägi vähegi viisakam välja kolmekordne hoone elevaatoritornide juures. Ülejäänud territooriumil oli mitu kaarhalli, hulk puitmaterjali virnu ning mingisugused kastid. Tõstukid sõitsid mööda hoovi ringi ja liigutasid puitu ja kaste ühest kohast teise. Vahel ka mõne veoki peale.
Kolmandal korrusel peatus Thomas konteineri juures, mille uksele oli valge värviga plötserdatud number 42, tõmbas ühe uksepoole lahti ja tõukas Roaldi sisse.
„Pane end valmis. Ku