oli ja mis nendega kõigiga juhtunud oli ja kes kellelt lapse oli saanud jne. Ja seesama memm oli talle õpetanud, kuidas mehed ikkagi ei nuta ja kuidas tuleb vapralt ära kannatada, kui elu sulle vastu vahtimist annab. Kogu see maailm oli nüüd jäädavalt kadunud.
Nüüd Roald nuttis. Vaikselt ja ilma et keegi seda näinud või kuulnud oleks, aga pisarad voolasid mehe silmadest. Hirm andis teed füüsilise ja hingelise valu põhjustatud kurbusele. Miks just mina? Miks nii? Kuidas saab üks arenenud rass nii ebaõiglane ja julm olla? Inimese elu võetakse vastavalt soovile ja isegi kui sa igapäevaselt tõmbetuuli väldid, tulevad need raisad sulle ikkagi koju järele ja viivad selle ainsa, mis sulle tähtis.
Otsatu kurbus ja eelseisva tegevuse raskus vajutas rängalt mehe õlgadele, korraks tekkis tunne, et viskaks selle raiskade kostüümi maha ja karjuks: „Siin ma olen – tulge ja võtke, tõprad, kui saate!” Samas hoidis teadmine, et tema on üle mitmekümne aasta ainus, kel on mingitki lootust midagi muuta, teda rumalustest eemal. Ja vandudes endale, et ta teeb kõik endast sõltuva, et lõpuni minna, seisis ta puu otsas edasi. Tund tunni järel. Parem jalg muutus ebamugavast asendist ja pitsumisest ajapikku täiesti tuimaks ja ta ei teadnud, kuidas ta sealt puu otsast peaks üldse kunagi alla saama. Ammugi ei teadnud ta, mille põhjal ta veendub, et nüüd on ohutu. Varsti lisandus tema hädadele veel üks – põis oli täis.
Umbes keskpäeval kärgatas äkki läheduses tugev pauk. Roald võpatas ja olles sellega oma asukoha reetnud, vaatas üle õla paugu suunas. Suitseva kodumaja kõrvalt tõusis teine suitsusammas – tema relvaladu oli ilmselt õhku lastud. Kuidas nad sellest teadsid? Samas tundus, et ehk on nüüd need hiilijad siit läinud, oma lõhkamistööd tegema. Siiski ei julgenud ta puu otsast veel alla tulla ja nii passis ta seal pimedani. Saati et lõhkamine võis olla korraldatud ka tema liikuma meelitamiseks. Öö saabudes tõusnud tuul sahistas nüüd puulehtedes ja ta sai ilma oluliselt lisahelisid tekitamata ennast aeglaselt kohendama hakata.
Valu tuli esimeste liigutuste peale vahepeal tuimaks muutunud liikmetesse kohe tagasi ja sundis paigale. Tasapisi ja hambaid kiristades sai ta ennast taas liikuma. Korraks sundis lehtede kahtlane sahin maapinnal jälle tarduma ja kuulama, kuid mitte midagi erilist kõrva ei hakanud. Siis lükkas tuulehoog lahti jäetud akna peaaegu kinni, mispeale seda keegi enam ei avanud. Tundus, et hiilijad on teda kusagile mujale jahtima läinud.
Aegamisi ronis ta allapoole. Leidis siis kahe oksa vahel koha, kus ta sai toetuda nii, et saaks ennast kergendada. See tehtud, meenus Roaldile ähmaselt, et tammel on allpool kolmest oksast justkui istumisalune ja lõpuks ta leidiski selle. Kuna mantlil ei olnud suuava, pidi ta peakoti maha võtma. Samuti tuli mantlisaba üles tõsta – kalli kraami peal istumine tundus raiskamisena. Võileiba välja võttes mõtles Roald, et see vaatepilt võis praegu päris kummaline olla – õhus rippuvad käed harutavad võileiba, et toita pead, mis hõljub kõrgel tagumiku kohal. Memme kurgivõileivad maitsesid imehead. Termosest kohvi juues suutis ta mõnevõrra rahuneda. Ta oli nüüdseks kolm korda hiilijate käest pääsenud – mitte just paljud ei saa sellise saavutusega kelkida. Samas painas ees ootava ülesande raskus ikkagi. Roald meenutas teed Orchard Hilli ning leidis, et parim oleks mööda metsa sootuks läände minna, et siis Dutchman Roadi alt läbi põigata, kasutades üle oja tehtud truupi.
Heitnud veel viimase pilgu pimedas pea nähtamatule tossusambale, mis tähistas suitsevat isakodu ja kogu isa jäetud päranduse hävinemist, ronis Roald puu otsast alla ja hakkas astuma.
5. Üks rootslastest vanapaar
Hjalmari parimad aastad olid ammu möödas. Vanadus oli varustanud ta keha kõikide rõõmudega, mis liigse istumisega kaasnevad, ehkki tema laiadest õlgadest võis aimuda kunagist jõudu. Nii oli talle jäänud vaid üks asi, mida kasutada – mõistus. Tiheda punase-hallikirju parraga mees, kelle pead katsid hõredad juuksejäänused, oli lasknud vajuda käed vatsale, mida flanellsärk vaevu kattis, ja vaatas üle prillide ja ajalehe oma aias askeldava naise tagumikku. Hjalmar mõtiskles, et sellega on vist ikka nii – kunagi, kui see vaatepilt midagi käima pani, polnud selle jaoks aega. Nüüd aga … Mees mõtles möödaniku seiklustele, oodates tuttavat tunnet, aga ei midagi – imet ei sündinud. Siis süvenes ta uuesti oma vanadesse lehtedesse.
Heledate halliseguste juustega Ingebor, kortsulisel näol veel kunagise ilu kiirgust, ajas ennast vaevaga sirgu, haaras pange peenralt korjatud umbrohuga ning tassis selle kergelt taaruval kõnnakul kärusse. Vaatas siis vanameest natuke aega ja hõikas:
„Noh, mis passid seal – tule tee kah midagi”
„Hähh. Rumal nali!” vastas mees oma toolilt.
„Minu arvates on see iga kord naljakas!”
„Kindel see – haa, haa, haa. Kui see sulle nii kole naljakas tundub, lase endal kah koivad põlvist saadik maha kaksata – saame siin teineteise üle ogaraks naerda!”
„Noh, ega see, kui sul paar juppi puudu on, ei tähenda, et ei saaks raasikest põllutööd teha – rohitakse ju kätega.”
Vana ajaleht varjas habemiku jälle Ingebori silme eest. See ajas emanda pisut tigedaks.
„Mesasja sa loed seal nii paaniliselt?” küsis naine. „Need vanad ajalehed võiks hoopis pliidi alla kütta!”
„Ma sul siin kütan,” vastas habemik, ilma et oleks lehte langetanud.
„Häh, ei küta sa midagi, ma jooksen eest ära,” kostis naine ja pidas meest vaadates väikese mõttepausi, et siis edasi pinnida.
„Mesasja sa tuhnid neis vanades lehtedes?” ei jätnud Ingebor järele ja tuli Hjalmari ratastooli juurde pingile jalga puhkama. „Anna mulle kah, ma vaatan, kas mõni tuttav on kuulutuse lehte pannud.”
„Mis sa nende vanade kuulutustega peale hakkad?”
„Sama mis sina nende vanade uudistega.”
„Sa oled täna kohe kuidagi eriliselt tüütu.”
„Ära juhi juttu mujale!”
Habemik lasi lehel langeda, vaatas oma muhelevale naisele otsa ja sügas habet. Siis pani lehe enda kõrvale lauale ja lausus: „Tea, kas ma julgen kohvi küsida või mitte.”
„Sa tee proovi, vaata, mis juhtub.”
„No ma siis küsin.”
„Ma ei saa tuua, mul on tegemist.”
„Mis tegemist sul siis on – soojendad pinki?”
„Mul lausa kaks asja korraga pooleli – puhkan selga ja ootan vastust oma küsimusele.”
Vanamees tahtis uuesti laualt lehe võtta, aga naine pani sellele käe peale.
„Päris tõsiselt kohe, Hjalmar – sa oled sellest küsimusest vist oma paarkümmend korda kõrvale vingerdanud. Täna ma’i jäta sind rahule enne, kui sa mulle vastad – mida paganat sa nendes vanades lehtedes urgitsed? Justkui muud lugemist ei oleks.”
„Sellele polegi nii lihtne vastata ja see vastus võib sulle paha teha.”
„Tohoh! See on nüüd küll natuke nadi vingerdamine. Või mulle paha teha. Ja sulle ei tee?”
„Kes teab…” Ja pärast mõningast mõtisklemist. „Hea küll. Kui sa siiski tooksid selle kohvi, siis ma seletaks sulle.”
„Las ma nüüd puhkan vähe jalga veel. Küll ma varsti toon. Ja kui ma siin sedaviisi juba istun ja kena olen, siis sa võid osa jutust ära rääkida.”
Hjalmar pani käed oma kummuvale vatsale risti ja vaatas naisele otsa. „Selle „kena” sõna asjus kasutasid sa vale vormi.”
„Mis mõttes vale vormi?” muutus naine valvsaks.
„Peaks kasutama minevikuvormi.”
„Assa raisk, oota, ma kohe viskan sind millegagi!” läks Ingebor leili. Jäi siis meest vaatama ja sai tolle kavalusest aru.
„Sa vana suslik – jälle põikled. Hakka jutustama, muidu ma toon panni ja õpetan sind väheke.”
„Miks sa nii kuri oled täna?”
„Pole