siis tulevad need sõnad, mida öeldakse iseendale.
Kirjavahetus, mida peetakse iseendaga.
Kui alguses oli sõna, siis on sõna ka lõpus. Lõppude lõpus, mida meie, surelikud, ei tunne.
Esimene jõulupüha
ehk Jeesus Kristuse sünnipäev. Ma ei viitsi nendega vaielda, kes arvavad, et see on kellegi teise, näiteks Kaubamaja Direktori sünnipäev.
„Alguses oli Maa. Tema mass, tihedus ja tema brutaalne tugevus, jäme ja tume; tema kaitsev, müütiline jõud, ja tema tuim ükskõiksus inimkonna aja vastu, inimkonna soovide ja kirgede vastu. Oli kui igaveseks, igavene, silmanähtavalt muutmatu.
Aga siis, ootamatult, algasid muutused. Muudatused. Hajumine, vahelduv ja heitlik. Saladused. Kivide eksitav hämming. Kontinentide liikumatu nihkumine… puud õõtsusid pehmelt tuule käes, mis libises üle lagendiku; allikas sööstis edasi kitsa puhta vee nirena, tõugates iseend tagant, tuhandeid kilomeetreid, et jõuda kuurütmides kõikuva ookeanini… Kõikjal, alati, mis tahes – ikka liikumises. Purjus, hasartne liblika siksak suvekuumuses, mesilaste balleti koreograafia, pistriku majesteetlik lend… ja inimeste pikaldane, lakkamatu migratsioon, need ebamäärased inimeste konglomeraadid, kõik erinevad, kõik sarnased. Siirdumas, alati, teedel, uurimas, möödumas, kriimustades maapinda oma väikeste, vaevumärgatavate jalgadega, sulgudes oma minutikapslitesse, omaenda ajas ja ruumis, oma maailmasviibimise efemeerses universumis… Elades? Kõigil aegadel – lahkudes, ükskõiksel maastikul, sammudes väsimatult pinda mööda, aga samuti sondeerides sügavusi, õõnestades, töödeldes pinnast, kultiveerides seda…”
See on ühe CD-plaadi lakatekst.
Liana Langa, läti luuletaja, kes „saadab sms-e kätele ja kividele”, teatab ühes sellises sõnumis, et kui teiste maailmade olendid vaatlevad meie elu, ütlevad nad lõpuks sügiseste tammelehtede kohta: „Jā, viņu nāve kā rudens rokraksts, tik skaista”. – „Jah, nende surm kui sügise käekiri, nõnda ilus.”
Aga mulle näib, et meie kohta.
Vaadelgu.
Ütelgu.
Ühe luuletuse, mis on määratud nendele, „kes ei kuulu”, lõpetab ta (nüüd ma jutustan ümber, sest luuletusi, mu jumal küll, ei saa tõlkida!) kujutades, kuidas ta äkki ärkab sügavast unest, tunneb, et nägu on tabanud ja haavanud teise inimese (ainult kõige lähedasemad inimesed, need, kes teevad kõige enam haiget, tabavad pilguga magaja nägu, jah, ma tean!) pilkude raheterad, tema väljaütlemata sõnade raheterad, ja siis kuuleb Liana, kuidas keegi sealsamas kõrval ütleb öökullide keeles (miks, pagana pärast, mis keeles?) jumal.
Siis jõuab pärale selle värsi viimane rida:
un bija tukša, tukša tava roka. – …ja oli tühi, tühi sinu käsi.
Seal sai käidud, Lianal ja Sandral külas.
Käed. Käsi. Käekiri. Pikad käed. Tundlikud käed. Ilusad käed. Sügise käekiri.
Ja käsi tühi oli, tühi. Sinu käsi.
See on juba minu rida, mitte enam Liana oma.
Metsik, laeta ja põrandata kurbus, seitsme sõna vangistuses.
Salajane kurbus hiilib alatasa inimeste südamekambrites, kas nad isegi seda endale tunnistavad?
Kunagi oli film, jumal seda enam mäletab, kes ja kus selle tegi ja miks. Aga pealkiri oli „Surma hinda küsi surnutelt”. Nii ongi. Ühe luuletuse rea hinda küsi luuletajalt. Aga ta ei ütle sulle seda. Ehkki ta teab. Ükski ehtne, ükski päris rida ei tule suure kannatuseta. Kannatus saabub ilmtingimata, kas enne kirjutamist või pärast, aga ta saabub. Öörongiga.
Selles filmis ma elangi.
Vaatasin hiljuti ühte filmi, kus vaksali kell käis tagurpidi, et surnud pojad jõuaksid sõjast tagasi. Kus laps sündis raugana ja suri imikuna.
Benjamin Button. Nööbi-Ben.
Selles filmis ma elan.
Ükskord ennemuistsel ajal oli film, ei tea, kes selle tegi ja kus ja millal, aga pealkiri oli „Tulest kõrvetamata ei pääse”.
Selles pealkirjas ma elan.
Film.Film.Film.
Aeg voolab igatpidi, ja kõrvetab, ja küsib sinult endalt sinu hinda.
Ei juhtu midagi tõelist ilma valuta ja vaikuseta.
Vaikuseta, milles on tühi, tühi on just sinu käsi.
Ja siis ongi minek.
Kui masendavalt noor oli Pergolesi enne oma surma, kakskümmend kuus! Ja ometi kirjutas „Stabat Materi”! Selle, mis voolab juba kolm sajandit nagu lai iseteadlik jõgi läbi meie kannatusmaastike. Nagu lauljate Lethe, mida nad ületada ei tahagi, mida mööda nad sõidavad, üles ja alla, omaenda hõbehäälte, vaskhäälte ja pronkshäälte saatel.
Luuletaja proosa, nad ütlevad nüüd. NAD! Prosaisti luule. Ma ei tea, mis need on. Minu jaoks on olemas vaid Tekst.
Tekst.
Jõululaupäev
„Tõepoolest, vapper on see guru, kes võtab käsile egost läbiimbunud inimkonna toormaagi ümberkujundamise! Pühamehe julguse taga seisab kaastunne selle maailma komberdavate silmitute vastu.”
Camino eelviimane küla. Viimase nimetust ma täna veel ei tea, aga vist aiman juba. Eks mõne päeva pärast näeb, kas see aimdus saab tõeks.
Eelviimase peatuspaiga nimi on Yogananda. Üks paljudest India kuulsatest joogidest, Paramhansa Yogananda on kirjutanud oma autobiograafia. Seda ma siin tsiteerisingi. Et ma just seda jõululaupäeval lugema hakkasin, pole juhus. Tema on oikumeeniline tegelane olnud selle sõna õiges tähenduses. Tema sõnad Jeesus Kristuse ristilöömise kohta näitavad silmapaistvat tarkust. Meenutada kellegi sünnipäeval tema surma tundub õige, sest see sünd ja see surm on omavahel seotud. Nagu meil kõigil tegelikult. Aga see sünd ja see surm on seotud meie kõigi sünni ja surmaga. Tahame seda omale tunnistada või ei taha, see ei loe.
Lumi sulab, aga siiski on ta olemas ja muudab jõulud valgeks. Just ütles raadio, et eilse lumesaju tõttu on kolmkümmend tuhat kodu Lätis veel elektrita.
Päike paistab Riia katuste kohal.
Mu enda jõulud on tänavu teistsugused kui eales varem. Tähendab, et ma ise olen teine. Ühtegi muud põhjust sel ei saa olla.
Kirjutuslaual on kaks vana kassettmaki linti ja üks uuema aja diktofon. Seal on ema hääl. Ema suri nelja aasta eest. Ma kirjutan lõpuks need jutud sealt maha. Pikk hoovõtt on olnud ja see kestab ikka veel.
Laual on veel punasest klaasist tinaservadega noot. Pikem kui mu käe keskmine sõrm. Kaheksandiknoot. Sain selle kingituseks Eesti Klassikaraadiolt. Homme õhtul on eetris minu koostatud muusikasaade, seekord jõulu- ja talvemuusikaga.
Jõulu- ja talvemuusikaga.
Jõulu- ja talvemuusikaga.
Ükski aasta pole samasugune kui teine, ükski jõul pole samasugune kui eelmine jõul. Seda sel päeval sündinu ongi soovinud. Ma mõistan nüüd. Meie muutumise teekond on pikk, ränk ja vältimatu. Meie, egost läbiimbunud inimkonna liikmed, kõik komberdamas oma ego karkudel, kõik komistamas oma egode otsa, kõik armunud oma egodesse. Kõik. Või peaaegu kõik.
Jõulude kuuseroheline värv, jõulude roheline lõhn. Jõulude vaikne rõõm. Jõulude tasane kurbus. Jõulude avarus.
Jõulude avarus.
Jõulude avarus.
Raadiosaate viimane laul on üks põline šoti jõululaul ja minu saatesõnad sellele olid ning ikka veel on:
„Selles jõulusid kiitvas laulus meenutatakse, et on hea praegust aega veeta hea tujuga, võiks ka naabritega kohtuda, võiks istuda kamina ees, kui see on, mured ja hooled kõrvale lükata.
Lihtsad