Muutlik. Jaak Jõerüüt

kokku upitada, siis mahuvad kõik väiksesse kortermaja lifti, komps ja kandjad.

      Pärast, haiglas, näidati meile ajupilti ja seletati, mis juhtus. Öeldi, et rääkige temaga, ta kuuleb. See oli kas lohutus või siis teadis ütleja midagi hingeasjadest. Ema oli teadvuseta, silm veel lahti, aga see ei vaadanud enam midagi. Kui ta teise haiglasse üle viidi, siis olid silmad juba kinni, ta muudkui magas, kuni ei viitsinud sedagi enam teha ja suri.

      Kõige karmim oli selle vahemaa ületamine, mis laius kiirabiauto ja vastuvõturuumi vahel nagu kivikõrb või nagu Lethesse suubuv jõeharu. Hiline õhtu, talv, vaevased inimesed, väsinud arstid, kalgid ja ohtlikult mõjuvad laiad, kõrged uksed, ratastel haigevankrid, põrandal külm pori, mammuthaigla ammuli suu, valged blanketid lahtritega, mis tuleb täita trükitähtedega, vaidlus tekkide vahetuse asjus üle teadvuseta lamava abitu liikumatu alasti keha. Õhus sahistasid oma jahedat sahinat kümned saatused, sajad hädad.

      Sisenemine surmateele oli kõrvaltvaatajale rusuvam kui surmatee lõpp. Me teadsime, kuidas ta sellest majast väljuma pidi, polnud kahtlust. Inimene teab kõik ette ära. Aga mõnikord ei taha teada.

      Kui buss Pärnus vana silda ületas, siis märkasin, et see koht jõesadama kais, kus seisis kümne aasta eest Norra kuninga ilus laev, oli nüüd sisse varisenud. Kas jälle peab mõni Norra või Rootsi kunn külla tulema, et teeaugud lapitaks, tarad värvitaks, jõeserv parandataks ja tagahoov kasitaks!

      Nojah, mul pole ju MORAALSET õigust kellelegi midagi ütelda, ma käisin poisikesena koos teiste poistega Hiiu raudteejaama taga padrikusse kasvanud aedades õuna- ja ploomivargil, ma olen moraalitu! Õunaraksus, ütlesime meie. Taraaugust läbi, paar õuna taskusse ja minema. Liivi sibul, see ta oli, väikeste kärnamügaratega, magushapu nagu unistus.

      Aga buss kihutas ja ootamatult kiiresti jõudsid kätte Läti külavahed ning metsavahed. Küllap ma vahepeal magasin. Lugesin. Ja magasin. Läti metsavahed, kohe varsti pärast piiri, olid seekord ahvatlevad, salapärased, kutsuvad, tundusid bussiaknast vaadates lõunamaisemad, tihedamad ja lopsakamad kui muidu. Nagu oleks keegi juba jõudnud lugeda mu eileõhtust pihtimust ja asju korraldama hakanud. Väike nõidus – ja juba tundubki, et kõik on teine, et põhjapolaarjoon on nihkunud tuhat kilomeetrit ülespoole. Võib hakata ette kujutama, et sa ise oled uut temperamenti täis, et kohe hakkavad siingi paistma apelsinisalud.

      Aga hetk möödub, iga hetk möödub, tuju muutub, sa vaatad läbi bussi toonitud aknaklaasi ikkagi vaid põhjamaiste okas- ja segametsade tüvesammastikku, puurid oma pilku sinna nii tugevalt, et männitüved hakkavad vaiku purskama.

      Ja siis seisatab istme kõrval bussi stjuardess, pakub punutud korvist kommi, lennuk hakkab laskuma, lutsutage karamelli, et kõrvad lukku ei läheks!

      Teisipäev, 9. juuni

      Tööl pärast puhkust. Kas see oli puhkus? Kas see on töö?

      „Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.”

      Emil Tode „Piiririiki” ma ei saanud siis lugeda, kui see ilmus, millal see nüüd oli, kas üks kuusteist aastat tagasi? Nagu Sartre’i „Sõnu”. Nähtava põhjuseta. Oli see mingi prantslaslikkus, mis minu ja nende vahele sirmi ette tõstis? Ei tea. Võib-olla olin tol hetkel lihtsalt kade, sest ma olin end mässinud diplomaatia säravasse võrku ja see hoidis mind kakskümmend neli tundi päevas välispoliitilise vee all, kesk hoovusi, karisid ja hauakohti.

      Vee all ei saa kirjutada.

      Nüüd ma siis loen seda raamatut, tuhat aastat hiljem.

      Millist ahvatlevat paika ta silmas peab? Raamatus üht korterit. Aga kes ei teaks, isegi imevad lapsed teavad, et kõik teevad teksti mitte nagu musta lihtsat leiba, vaid nagu rullbiskviiti või täidisega pirukat. Kihid, koored ja tuumad on vaheldumisi, läbisegi, ja midagi on alati peidus. Ema tegi ühe vana baltisaksa retsepti järgi niinimetatud martsipanikooki, kus kogu mäng käis selle nimel, et mõrumandliõli maiku oleks tunda. Aga mitte liiga palju. Ja et mustasõstramoos ümmarguse kook-ketta keskel oleks küpset tihedat koogikeha parasjagu nätskeks niisutanud. Aga mitte liiga nätskeks. See oli luksuskook, ja seda tehti harva, üksikutel pidupäevadel. Läks hulk aastaid, enne kui ta oma surma lähedust aimates raatsis retsepti järgmistele põlvedele edasi anda. Kuid ema nimetas seda pidulauakooki küüditamisekoogiks. Sest kui nad olid ka pääsenud neljakümnendate alguse küüditamisest, siis neljakümnendate lõpul olid nad selleks valmis mis valmis. Ootasid, vajalikud asjad pakitud. Läbikasvanud suitsuliha tükk oli ootel ja see kook ka küpsetatud, sest see seisis kaua. Mamma ütles. Mammaks kutsuti minu vanavanaema, noorepõlvepiltidel paksude pruntis huulte ja tumedate laines juustega lõunamaist Emilie Sophiet.

      Martsipanikoogis oli peidus mõrumandliõli, mustasõstramoos, vana salaretsept ja küüditamine.

      Aga mis oleks minu jaoks see ahvatlev paik, kus luurab maailma ilu ja kuhu ei tohi pidama jääda?

      Mina ise.

      10. juuni

      „Kui see on õige paik ja kellaaeg, siis olen see mina.”

      Tsiteerin iseennast, lauset jutust, mis on kirjutatud 1987. aastal. See tundub juba nii vana ajana, nagu poleks keiser Nero surnukeha veel jahtunud.

      Paik on Riia. Kellaaegu on mitmeid, nende hulgas väga olulisi. Kõige olulisemaid kellaaegu tuleb vahel ette! Nii saabub Tõestus. Küllap see olen mina. Rohkem mina kui aasta eest, kui kolmekümne aasta eest, kui viiekümne viie aasta eest. Nihkun enesele ikka lähemale, märkan seda. Kirjeldada ei oska.

      Aga päevatöö!

      Kolm kohtumist (neist üks juuksuriga), viis tähtsat telefonikõnet, üks näituseavamise vastuvõtt, üks aastapäevavastuvõtt, neli äraöeldud kutset ja kaks uut vastuvõetud kutset. Instruktsioon peamajast, seotud julgeolekupoliitikaga. Sellega tegeldud. Kustutatud umbes nelikümmend läbiloetud e-kirja. Talletatud arvuti kaustadesse vähemalt sama palju läbivaadatud e-kirju. Välja saadetud palju e-kirju. Peetud kolm väga elulist jutuajamist, üks kodus, see ei lähe selles aruandes arvesse (juuksur justnagu läheb!), kaks tööl.

      Läbi loetud neli ajakirja, aga viimane The Economist on pooleli. Kodus on kolmes eraldi toas pooleli viis raamatut. Need lähevad arvesse, ja kuidas veel! Tuleb need kõik silmapilk lõpuni lugeda. Pärast hakkan lugema, enne triigin siledaks neli lipsusärki ja pressin ära kaks ülikonda. Tulevad järjest pikad tööpäevad, püss peab olema õlitatud. Kingad ka. Vaja viksida. Tuleb arvesse ja kuidas veel!

      Viis-kuus kilo mõne nädalaga maha võetud, püksirihm ütleb, ega see kiilkiri pole. Kiilkirja ma ei loe, pole õppinud. Arvesse, sest söömist tuleb vahel veel, nii et tapab. Magu peab puhastatud ja õlitatud olema, kui saadikutööd teed. Söömine on hullem kui joomine, millest saab ikka kõrvale hiilida. Õhtusöögil ükskord üks kolleeg-suursaadik stööris tervet meie peolaua otsa, kui sonkis tujutult oma toidus. Ära siis tule kodust välja, songi seal! Või nälgi omaette, üksi ümisedes nagu hull!

      Aga unenäod ei lähe arvesse, need juhtuvad öösel. Viimati nägin, et mul oli puhas pikk roosa tolmumantel ja ma kavatsesin seda selga panna. Unenägude seletajad raamatud ei ütle roosa tolmumantli tähenduse kohta mitte midagi.

      Juuksur aga rääkis täna, et Jūrmalas rannal jalutavad inimesed olid kümne päeva eest näinud kaugel mere peal miraaži. Hiigelsuur valge ruut oli silmapiiril ja selle kohal rannajoon. Üle mere teise kalda peegeldus olevat taevasse tõusnud, Saulkrasti peegeldus. Ta nagu ootas, et ma midagi arvaks selle miraaži tähenduse kohta, aga mina ei tahtnud midagi arvata, ma vaatasin, et ta mu tukka liiga lühikeseks ei püga.