lõpeb ja nii räägitakse – otsad kokku. Ometi on õhk sel aastal täis korraga nii suurt ärevust kui ka erilist leebust, nii maailmamuret kui ka värskelt leitud tulevikuteede algusi ja neist kiirgavat lootust.
Homme on jõululaupäev.
Esmaspäev, 21. detsember
Talv algas.
Mitte ühtegi seletust ei ole sellisel inimese seisundil, kui talle ühtäkki langeb peale täielik huvipuudus kõige vastu. Ometi oli alles hommikul olnud kõik teisiti. Puhanud, väljamaganud, rõõmus ja rahulik. Ja ka päeva jooksul ei juhtunud mitte midagi silmaga nähtavat ega kõrvaga kuuldavat, mis oleks tuju halvaks teinud, põhjustanud huvikaotuse kogu elava ja elutu vastu. Ei juhtunud mu siinses ajalikus elus täna mitte midagi säärast, mis oleks pidanud panema endalt kõige tõsisemal moel küsima küsimust: mille jaoks ma elan? Küsisin, kuid jäin vastuseta. Küsisin, kuid küsimus ei kõlanud vastu, ei sisimas ega taevaavarustes. Oli tunne, et olen sattunud ajaauku. Musta või valgesse, sellest ei saanud aru. Kuid seisund oli ebatavaline. Ei mingit valu, ei ühtki konkreetset elumuret. Ei hingevaeva.
Muidugi, igal elaval inimesel jätkub hingevaeva igaks päevaks sünnist surmani. Vähemalt mingil määral, vähemalt väheses annuses, aga alati, iga päev, iga jumala päev. Ja iga inimese päev. Kuid seda vaeva ei olnud täna nende mõne arusaamatu tunni jooksul rohkem ega rusuvamalt kui mõnel muul päeval. Pigem vastupidi.
Mis toimub taevaalustes ja mis toimub siinsamas maa pealgi, seal, kuhu meie silmavaade ei ulatu? Ja kuidas see mõjutab meie kõigi elusid ning olekuid, kuidas see mõjutab meie kõigi vaimu seisundit, ajutegevust, hinge tasakaalu? Ei tea. Kord rääkis üks tuttav, et teda oli tabanud arusaamatu emotsioon, tunnete palang, millele ta otsis sõnastust, aga ei leidnud ei seda täpset sõnastust ega teadnud tundesööstu põhjust. Alles hiljem kuulis, et just siis olid lennukid sõitnud sisse New Yorgi kaksiktornidesse.
Kas mina pean täna küsima: ega midagi ometi juhtunud? Midagi, mida skeptikud kardavad, midagi, mida ei osata ette kujutada?
Olgu, mida ei tea, seda ei tea.
Kuid tean, et olid minutid, pikad minutid, mil ma olin täiesti LEVIST VÄLJAS.
Mida see iganes ka ei tähendaks.
Neljapäeva hommik, 2. aprill
On asju, millest ei saa kirjutada üksnes seepärast, et sa ei näe enda sisse.
Mõnikord avaneb inimese südames uks, mille taga on järgmine tuba. Ta on tahtnud sinna, sinnagi pääseda, sest ta on tahtnud alati edasi liikuda. Ta pole kartnud midagi. Tundmatust ja elu kui seiklust pole ta igatahes kartnud. Ta on alati tahtnud iseenesest aru saada ja iseenese poole liikuda, läbi kõigi nende tubade, mis südamemaja lõputus anfilaadis üksteise järel on üles rivistunud ja ootavad, et keegi neist läbi läheks. Mõnikord avanebki uks järgmisse, inimene siseneb sinna, ta teab, et ta on uues ruumis, uues olukorras, et teda ootab ees midagi uut. Aga ta ei oska seda veel kirjeldada, seda, mis on alles alanud ja pole veel toimunud, pole veel muutunud sõnadeks. Nii ei teagi, kas alguses ikka oli sõna. Võimalik, et oli. Ka selle esialgu hämara sisemise kambri kohta, kuhu ta nüüd jõudis, on sõnad või Sõna juba olemas. Kusagil. Ainult see, kelle kohta see käib, ei tea seda veel, ei tunne veel ära, ei kuule veel.
Aastalõpu lüürilises meeleolus võrdles keegi inimesi tähetolmuga, võrdles, mõeldes taevalaotusele ehk universumile.
Aga sõber Vello Salo, jumalateener par excellence ja vinge naljamees niikuinii, ütles oma aastalõpujutluses Pirita kloostris mornilt, et me pole isegi tähetolm.
Meie väiksust ei mõõda me ise.
Pühapäev, 20. detsember
Päeval tõin kuuse, õhtul olin Toomkirikus jõulukontserdil. Ikka Bach ja Händel ja Tavener ja Franck ja teised. Pisut jahe oli, tagapingis, tundus, nagu oleks mu selga tuult puhunud. Ei puhunud, aga tundus.
Kuulad ja hing puhkab, isegi kui selg külmetab. Kantsli katuse tipul seisab tore ingel, väikse lapse suurune, ilusate tiibadega, ühes käes pasun ja teises pärg. Kuldne pasun ja kuldne pärg. Küll see ingel kuulas mõnuga seda muusikat, vaikset tšelloheli ja poistekoori poiste laulu! Mis inglist rääkida, isegi vanad puust aadlivapid, suured ja kõverikud, isegi kivitahvlid kiriku seintel, isegi need valged seinad ja punasest tellisest laotud kitsad kirikulae roided seal valgel taustal teravate võlvide all, needki oleks nagu muusikat kuulama jäänud ja elavnenud. Kogu kiriku hoone, kõik see kivi ja raud ja puu, kõik see mateeria, kõik võttis elu sisse, kui lapsed laulsid ja pillid hüüdsid halleluuja. Või kui sopran laulis: panis angelicus…
Eckhart Tolle ütleb: „Kunagi varem pole suhted olnud nii probleemsed kui praegu. Nagu oled märganud, pole nende mõte ei sind õnnelikuks teha ega sulle rahulolu pakkuda. Suhetest lunastust otsides pead ikka ja jälle pettuma. Kuid kui sa annad endale aru, et suhte eesmärk pole mitte õnnelikuks, vaid teadlikuks tegemine, vaimne arenemine, siis leiad sellest rahu ja kontakti kõrgema teadvusega, mis sellesse maailma tulla üritab.”
Ja kirikus tuli see mulle kontserdi ajal meelde ja ma hakkasin mõtlema, kui palju võimalusi üleüldse võiks kõrgemal teadvusel olla sellesse maailma sisenemiseks. Vähe. Meie kõik siin sinisel planeedil, kõik see üle-kuue-miljardi inimolendi, kõik see vägi, oleme sellised tegelased, kes ei tohiks end kuidagimoodi pidada kõrgema teadvusega olenditeks. Küllap neidki ringi liigub me seas, ehk istub mõni isegi koosolekutel, lips ees või sukkpüksid jalas. Aga üldiselt – oh ei! Kõrgem teadvuseaste, see nihkub ikka ja jälle eest ära, kuidas ka end sinnapoole ei upitataks. Aga ometi oleme samal ajal uksed ja aknad kõrgema teadvuse jaoks, ka tema upitab end siiapoole, ja tema vajab meid, arenematuid inimlapsi, et meie kaudu läbi murda siia, maapealsesse ellu, et meie kaudu avastada, kuulutada, luua, avaneda, laieneda.
Mõtlesin Händelit kuulates iseendale ja oma meeleoludele, mis vahelduvad nagu voolav vesi ojas. Kurbuski tükib taskusse varju, kõlisevate müntide vahele, ja seda võib koos rahaga vahel ootamatult välja võtta. Kõike muud niikuinii, kapaga, koormaga, tonnidega. Meeleoludest mul puudust ei tule.
Ilus külm talvepäev oli.
Neljas advent.
See siin Riias on minu olevik. Kõik see siin. Ei rohkem ega vähem. Minu olevik. Täna. Ja homme kehtib sama lause. Ja ülehomme.
Reede, mis on just alanud
Keset järgmist ööd, mis on ikka veel nagu eelmine päev, sest siin põhjamaal on keset detsembrit päevad nii pagana lühikesed nagu vahaküünla taht ja pime aeg nii vallutavalt pikk. Keset ööd, mis on eelmise päeva jätk, inimene ei maga veel, elab ikka oma elu, nagu see kulgeb, kellal olgu oma ja ihul oma elu. Mõõkadega vehklevast vaimust ja hinge salapärasest substantsist üldse rääkimata, need ainult ootavad, et lihakeha uinuks, ja lähevad siis silmapilk omapead uitama, oma elu elama nagu tiinekad, kes hiilivad vanemate magamistoa uksest mööda, välisukse lukk klõpsatab, ja kadunud nad ongi. Tuulde, tuisku ja vaikusesse on nemad kadunud ja hea kui hommikuks tagasi saabuvad, juuksed märjad, jalad väsinud, põsed õhetamas.
Niipalju vaimuelust ja hingede rännust.
Täna öösel.
Neljapäev, 17. detsember,
aga see pole veel päev.
Keset ööd panen ma kirja neid ridu. Kell näitab neli ja kohe näitab ta viis, mõni läheb juba tööle, varane hommik on peaaegu küps. Aga akende taga, põhjamaa lõikava talvise õhu käes, valitseb vaikus ja sinna pimedusse vaadates on täiesti selge, et tuleb ütelda: keset ööd.
Nii küps on öine vaikus seekord, et sa mõistad – elu ei maga enam sügavat lapseund, elu on küps ja elu ärkab silmapilk ellu. Elu on siinsamas, selle vaikuse nurga taga.
Keset ööd, maganud vähe, kuid hästi, lamasin teki all ja mõtlesin viimased paar tundi kõiksugustest asjadest. Siis panin lambi põlema ja lugesin käsikirja, mis mulle lugeda oli antud. Proosaraamatu käsikirja, mille lehekülgedelt tilkus kuumi verepiisku, nõrgus soolast silmavett, pudenes kõigi lillede õielehti, puhus sooja tuult ja välgatas kõrvetavaid välke. Lugesin lehekülgi,