mille tegelikult oli kirja pannud inimese käsi, selle inimese, keda ma olen aastakümneid lähedalt tundnud ja kellega koos olen jõudnud mööduda nii paljudest elu verstapostidest, et paneb ennastki imestama.
Lugemise vahel registreerisin tahes või tahtmata neid mõtteid, mis jõudsid kusagilt pähe. Kust, ei tea. Kust tuleb peatusse esimene hommikune tramm? Depoost, pimedusest või pilvedest?
Keset ööd sain aru, et iga inimene peaks olema lõpuks valmis vastu võtma maailma valu ja vaeva. Et see on võimalik. Et kui lased kas või osa maailma valu ja vaeva enesesse, siis ei jää see sinna pidama, ei roiete alla ega kõhuõõnde, vaid voolab läbi sinu, pehmeneb, lahjeneb, kuni muutub olematuks. Inimesed on niimoodi tehtud, et nad võivad lahustada endas mis tahes võõrast valu ja vaeva. Kui aga tahavad, siis tuleb ka oskus, kuidas.
Peaasi on kartmatus. Selle lühikese, üheksatähelise sõna taga seisavad valvel taevased sõjaväed, et sinule appi tõtata, kui sa iganes nende abi vajad. Kuni ühel hetkel mõistad, et sinagi oled osa taevasest sõjaväest, ja tõttad appi, kui keegi vajab.
Keset ööd mõtlesin ühest inimesest, kes ootas mind kevadel elu igavesel maanteel, ühe järjekordse verstaposti juures. Kust tema sinnani jõudnud oli, ei tea, aga äratundmise hetk oli just nii üllatav, nagu see on alati, kui saabub äratundmise hetk. Ärgu jumala pärast keegi inimhing arvaku, et ta tunneb kogu seda maastikku, millest elu maantee läbi läheb! Olgu teekaardid kunagi kui tahes head muretsetud!
Hea seegi, kui sa õhtul tunned ära selle iseenda, kes sa hommikul veel olid.
Laupäev, 6. juuni
„Vaistlikult on tunda: inimahvidel ja inimestel on ühine eellane, kes elas umbes 7 miljonit aastat tagasi, ja kellest me kõik pärineme.”
See vaistlik lause pärineb rahvusvahelise kettajakirja GEO eestikeelsest mainumbrist. Hamburgis olevat ta toimetuslik emajuur, aga kus on mullapind ja kuhu kõik õied näha on, kes seda teab.
Vaielda pole mõtet, ma tean. Üldiselt arvatakse, et igaüks, kes hangib ühiskonnas aktsepteeritud moel omale vastava diplomi, teema, koha, staaži ja raha, saab nimetuseks „teadlane”. Teadlased teevad teadust, aga teadus olevat lõpliku tõe väljendus. Kõik muu olevat soolapuhumine. Teaduslikult olevat tõestatud, kes on inimese eellane. Sellele järgneb väide, et nüüd on see isegi vaistlikult tunda.
No tore!
Tundke!
Mina seda ei tunne vaistlikult, vaatan neid briti fotograafi tehtud inimahvide passipilte – paarkümmend tükki kahele lehele laiali laotatud.
Tee või tina, vaistud ei hakka tööle! Eellase äratundmise vaistud.
Lähen parem kohvikusse, mina, eellasteta olevus, tulnukas eikusagilt, eikellegi järglane.
Pühapäev, 7. juuni,
õieti juba pühapäeva õhtu.
Äkki, nagu välk oleks sisse löönud, tabas mind arusaamine.
Bulgakovil on „Meistris ja Margaritas” pöörased laused: „Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid. Nii tabab välk, nii tabab soome puss.”
Nagu vaimuvallast välja karanud mõrtsukas soome pussiga ühes ja Jupiteri välguga teises käes, tabas mind elutoa musta riidega rüütatud tugitoolis istudes arusaamine, kui väsinud ja küllastunud ma olen meie põhjamaa kohustuslikust armastamisest, kui väga ma igatsen taga Vahemere-äärseid, sooja lainelokset vastu võtvaid muulikive, sadamakaisid, avatud austrite meremaiku, värskelt küpsetatud väikeste nimetute kalade praelõhna, pisikese halli tsikaadi kõrvulukustavat siristamist kesklinna korterirõdu lillepotis, kuuma õhku, milles vead järel oma väsinud jalgu, kuivaks ja kollaseks kõrbenud kivist maastikku siledate looklevate asfaltmaanteede ääres, omaenda niisket nahka niiskete linade all niiskes öös, lahjat jahutavat sidrunijäätist, mida vaatad algul uurivalt läbi päikeseprillide ja tõstad siis aeglaselt suu poole, õhtute mahedust ja raugust ning hommikute virguvat kuumust, äikesepilvealuses tuules teravalt kahisevate palmilehtede salasosinaid, soojust, soojust, soojust!
Kui masendav on see ilu siin, sest see on ometi ilu! Rohelus, jahedus, külm kõrge leegitsev õhtutaevas, mis surub peale ainult igatsust, igatsust, igatsust, ei midagi muud, surub seda peale nii kaua, kuni süda vastu peab, ja isegi pärast seda.
Ei ole rahu nende põhjamaa vahtrate ja kastanite hämarduvate, tihedate, isegi süngete lehekroonide all, seal on ainult vihmatilgad või vihmatilkade mälestus, tuulehood või tuulehoogude mälestus, puhang tundeid, puhang tunnete kuumust, puhang küllastust, ja seepeale südamevärinad, üksildane rütmiliselt lonkiv koer, vaikne inimpaar, eemal hääletu taevaalune lind, liginev öö lähedus, kruusa krabisemine pargiteel, unustatud paiga terav, lohutu tunne.
Kui masendav on lõppude lõpuks see kohustuslik ilu, millest ma väsinud olen, sest erinevad igatsused täidavad mind ja üks nendest on igatsus lõunamaade järele. Oleks siin kõik vähemalt inetu, ausalt masendav, siis oleks alati käepärast ka õigustus su oma masenduspuhangule, sellele, miks igatsusele alla annad.
Ümber piiratud tänastest valimistest Europarlamenti, ümber piiratud maailmas möllama hakanud majanduslikust kaosest, mis ei kavatsegi oma möllu niipea lõpetada, ümber piiratud ekraanidelt vastu vaatavatest, kõigis võimalikes keeltes ahastamapanevalt lihtsakoelisi sõnu suust ajavatest poliitikutest – kelle hulka minagi paar korda elus olen kuulunud –, ümber piiratud lapsajakirjanikest, kelle sulest tuleb midagi, millega võrreldes isegi kuivanud mürk raugahuultelt, surnute sosin (ühe eesti luuletaja kujund!) on imeline palsam vaimule, mõtlen ma muust.
Hoopis muust.
Hukkuvast armastusest ja sündivast armastusest, loojangutaeva õhtusest põlemisest, hinge vaikuses ja kindlameelses üksinduses valmivatest otsustest, tuulepuhangus varisevast sõprusest ja tuhast uhkelt tõusvast sõprusest. Abikäest, mida inimene ulatab inimesele, kui tal mitte midagi muud pole ulatada. Ühest nimetissõrmest, mis kogemata puudutab kellegi õlga. Välguvalgusest, mis lõhestab silmapiiri ja paneb su võpatama, nii et sa küsid iseendalt, kas oled selle hirmu ära õppinud raamatust või oled selle pärinud mõnelt tuhandeid aastaid tagasi elanud esivanemalt. Keegi ju oli ometi seal minevikus, keegi, kellest ei sina ega mitte üks tänane inimene mitte midagi enam ei tea. Keegi, kes esimesena tundis hirmu. Keegi, kes esimesena armastuse välgulöögi vastu võttis.
Mõtlen kurbadest lausetest, mille kirjapanemine tekitab tunnet, mis jääb naudingu ja masohhismi vahele. Mõtlen anduvatest lausetest, need on enam kui lihalik andumine. Kirglikest lausetest, mis on üle lihaliku kire. Liha möödub. Sõna jääb.
Mõtlen elust, mis võtabki sõnade kuju, ja kui nii, siis jääb see elu järele ka pärast liha ja vere kadumist.
Üle kõige mõtlen soojusest, soojusest, soojusest. Igatsen lõunamaale, aga ei saa. Hea, et mäletangi. Resigneerun. Mõtlen kõikvõimalikest lihtlausetest, mille sisemine keerukus ületab pikkade lausete välise keerukuse. Lähedusest ja kaugusest mõtlen. Leitud lähedusest ja kaotatud kaugusest. Leidmistest mõtlen. Lihtlausetest, mis jäävad ikka lihtsamaks ja lühemaks. Sõnadest. Sõnadest.
Igatsusest mõtlen. Soojusest.
Surmast.
Esmaspäev, 8. juuni
on jälle see päev, kui istun Tallinnas bussi, mugavasse, laiade istmetega, internetiga, kaelapadjaga, söögi-joogiga, ajalehti jagava stjuardessiga, bussi, mis pöörab nina lõuna poole ja sööstab lõuna poole. Riiga.
Jälle sukeldume metsade vahele, mida läbistavad sirged teelõigud pärast haruteed, metsade vahele, kus talvel kuulasin autoraadiost leegionäride laule ja hirvgi ilmus tühjale maanteele seda kuulama.
Aga täna pole kedagi. Ainult mina.
Kui ema ükskord oma kodus jala pealt kokku kukkus, siis oli ta 86-aastane. Vend helistas parajasti talle, et küsida, kas ta maalt toodud õunu tahab. Jõulu teine püha, sibulaõunad nagu lapsepõlves. Need pannakse kristallvaagnale, kui see pole just mõnes pärastsõja aplas antiigikaupluses maha müüdud. Ema ütles