ta kohale jõuab, pruunid silmad ikka veel vihased, kuid rohkem solvunud, niisiis hakkas Frances sõnastama lepitavat sissejuhatust, mõtlema rahustavale selgitusele. Sa rumal tobuke. Ma armastan sind. Tahan olla sinuga, aga raske on kõigest muust loobuda…
Richardit ei olnud restoranvagunis, aga austraallased olid. Nad nägid välja nagu praht monumendi jalamil – nende lühikesed püksid ja särgikud olid sudaanlaste elegantsete gallabiya’de kõrval siivutud –, aga Francesele tundusid nad lunastusena. Richard ei saanud kaugel olla. Nad pidid olema teda näinud.
„Tere.“ Ta kukkus neile peaaegu kaela, kui rong jõnksatas. „Kas te olete kusagil mu sõpra näinud? Ta on pikk ja tumeda peaga…“
„Pikk ja tumeda peaga?“ ütles üks naerdes. „See on pisut raske. Kõlab nagu iga teine inimene siin rongis.“
„Jah,“ lausus teine. „Kui ta oleks väike ja valge, siis paistaks ta veidi silma, eks?“
Nad naersid oma teravmeelsuse peale.
„Ta on valge, aga mitte väike. Peaksite olema teda esimeses klassis näinud?“
„Jah, me rääkisime temaga eile õhtul. Richard, eks ole?“
„Jah! Kas olete teda kusagil näinud?“
„Ilmselt mitte.“
„Pagan. Ta uitab ringi ja ma ei suuda teda leida.“
„Ta ei saa ju olla kaugele läinud, eks ju?“
Frances pühkis salliga nägu. „Arvatavasti mitte. Kui te kokku saate, kas ütlete talle, et ma otsin teda?“
„Muidugi.“
Kupeesse tagasi jõudnud, püüdis Frances rahutust mõistusega maha suruda. Polnud vaja millegipärast muretseda: inimesed ei kao liikuvatest rongidest.
Vagun oli vaikne. Peale austraallaste, nuubialase ja nende endi olid kõik esimese klassi kupeed tühjad. Ta pistis pea avatud aknast välja, silmad lendleva liiva torgete eest kõvasti kinni pigistatud. Richard pani oma saatuse proovile. Ta oli väljendanud oma protesti ja see oli sellisena vastu võetud, aga kadumine Niiluse oru ekspressis polnud ei aus ega naljakas. Ükskõik, kus ta oli, ükskõik, kui ebameeldiv oli olnud nende tüli, nii kauaks ära jääda oli julm. Frances tõmbas pea sisse. „Pagan võtaks. Nüüd tuleb veel üks neetud sõnelus.“
Nuubialane, kes oli seisnud kaugemal koridoris, läks nende uksest mööda ja vaatas sisse, tema valge rüü ja turban tekitasid mulje möödahõljuvast viirastusest.
Frances istus veel ühe tunni vihast vahutades. Ta ei olnud arvatavasti viimasel ajal ideaalne reisikaaslane, aga kas ta oli selle ära teeninud? Ja isegi kui oli, siis Richard oli alati rahutegija, lepitaja, kes ei kannatanud välja, et konflikt pikale veniks. Aga Frances teadis, et seekord oli teisiti. Mehe vihapurse oli olnud tema iseloomu jaoks kohatu, proportsioonist väljas, seetõttu võtab taastumine ilmselt kauem aega. Frances kirus ennast, et oli olnud liiga isekas, liiga enesekeskne. Ta oli lasknud mehe ambitsioonidel tühisena paista, põlastanud tema taotlusi, pannud tema eesmärgikindluse kahtluse alla. Kuna Richardil oli vaja oma karjääri eest hoolt kanda, oli ta teda vanamoeliseks nimetanud; kuna mees soovis kodu ja perekonda, oli ta süüdistanud meest proosalisuses. See oli ehk liiga karm, aga Richardisse armumine oli olnud mõistusevastane valearvestus. See mees oli too raske hepatiidihoog, mida ta oleks pidanud vältima, too kurnav düsenteeria, mis pidi teda sundima koju minema. Miks ei olnud ta seda näinud, enne kui oli liiga hilja?
Ta ei suutnud enam paigal istuda. Ta läks taas otsima. Teine klass ei olnud enam nii puupüsti täis, nagu oli olnud enne Atbarat, kuid oli siiski väga rahvarohke. Frances tegi endale teed läbi vagunite, koputas klosettide ustele ja trügis edasi, tema ärritus kasvas iga jala järel, mille taha ta komistas, iga varba järel, millele ta astus. Selleks ajaks, kui ta läbi kolmanda klassi rüseles, kuumusest nõrkemas ja higisena, hakkas ta mõistus järele andma. Kus Richard on? Enne järgmisse vagunisse astumist peatus ta pisut tuule käes, kuid see kergendas vähe ja vaid hetkeks. Rahutus hakkas piki ta jalgu ülespoole kerkima, sellele eelnes näljanõrkuse taoline värin. Ta püüdis hinge tagasi tõmmata ja ennast rahustada; ta ei tohtinud minestada. Sellel ei olnud enam mingit vabandust. Richard pidi teadma, et ta hakkab muretsema, ja kuidas peaks ta leidma mehe rongis, milles oli mitu tuhat inimest?
Tema käed värisesid, kui ta veel mõnest vagunist läbi tungis. Kolmandas klassis istusid inimesed kõvadel istmetel, üheks suureks vormiks kokku pressitud ja kehade pidevast kõikumisest poolunne suigutatud. Mõni pilk jälgis Francest, kui ta mööda läks, aga pikkade käistega marlipluusis ja puuvillastes kottpükstes oli ta piisavalt kaetud. Richardit kuuldavalt kirudes liikus ta edasi. Mees on arvatavasti tagasi nende kupees, jalad üles tõstetud, samal ajal kui tema on tosin vagunit eemal, võideldes iga sammu eest. Francese pilk hüples näolt näole, tekitades peapööritust, ja iga vaguni lõpus pidi ta astuma päikese sulatusahju ja ületama puhvrid, et pääseda järgmisse vagunisse. Tal polnud kunagi varem rongis halb hakanud, kuid nüüd hakkas. Ta soovis, et liikumine lakkaks. Selleks ajaks, kui ta reisivagunite lõppu jõudis, oli ta kimbatusest tuim. Kus Richard on? Kas kaubavagunites? Veduris? See oli liiga naeruväärne. See rong, ainus toidu-, vee- ja peavarjuallikas sadade miilide ulatuses oli nagu liikuv oaas, mis kandis oma asukaid läbi niivõrd ebasõbraliku territooriumi, et isegi mõrvar oleks kõhelnud välja astuda.
Pilk rongi taga laiuvale kõrbele täitis Francese õudusega. Kas Richard võis välja kukkuda ja rataste alla sattuda? Kas ta võis lamada seal 120-kraadises kuumuses murtud kaelaga? Ei. Ta poleks saanud märkamatult välja kukkuda. Koridorides oli liiga palju inimesi, neid oli liiga palju uste juures. Keegi oleks näinud ja hädapidurit tõmmanud.
Ja siiski sundis miski, mis oli väga lähedal hirmule, Francest läbi vagunite taas tagasi kiirustama. Richard võis ärritusehoos teise kupeesse minna ja lamada nüüd ühel esimese klassi kõrgetest naridest; Frances ei olnud oma vagunit korralikult läbi vaadanud. Tal kulus sinna jõudmiseks peaaegu veerand tundi ja seal vaatas ta igasse kupeesse. Üles kõige kõrgematele naridele, alumiste naride alla, akendest välja ja klosettidesse. Mitte kusagil.
Pettumusest nõrgana varises ta istmele. Olles hinge tõmmanud, märkas ta alles nüüd, et Richardi seljakott oli kadunud.
Põksuv süda trummeldas ta kõrvus.
Ta hüppas püsti, vaatas mõlema istme alla, ronis ülemistele naridele, otsides palavikuliselt. Kui ta oli seljakotti viimast korda näinud, oli see olnud ukse lähedal ja Richard oli istunud selle vastas, üks jalg sellele tõstetud. See oli enne seda, kui nad olid tülitsema hakanud. Frances oli kindel, et mees ei olnud seda välja tormates kaasa võtnud, aga kuna ta kandis raha seljakotis, võis ta tagasi tulla, et kott kaasa võtta, kui ta restoranvagunisse läks. Teisest küljest, kuna see sisaldas ka mõningaid riideid ja tarbeesemeid, oleks ta tõenäoliselt need välja võtnud ja Francese lähedale asetanud, et neid mitte kaasas tassida.
Frances võttis istet. Tema kõhus iiveldas. Tundus, nagu püüaks ta pimeduses teed leida; justkui oleks ta lõbustuspargi kummituste majas. Väljapääs oli olemas, aga ta ei näinud seda, ja iga kord, kui ta jala maha pani, laskus maapind alla ja ta komistas.
Väljas olid päevane pruun ja sinine segunenud õhtu tuhmhalliga. Kõrb vedas kitsa joone piki horisonti. Selles puudus ilu ja isegi saabuv öö pakkus vähe leevendust neetud palavusest, mis pani Francese pea halastamatult huugama. Sudaani mees, kes seisis tema ukse taga valvel, läks eemale ning varsti võis teda ja teetoojat kuulda vaguni lõpus õhtupalvet lugemas, palvematid klosetiukse juurde asetatud. Nende rütmilised loitsud sobitusid läbi magamisvagunite kostvate kriiksatuste rütmiga.
Lähenev pimedus sundis Francest jälle teele asuma, ta trügis läbi vagunite, põrgates inimestega kokku, kukkudes istmete vastu, lüües uksi lahti tõmmates põlvi nende vastu. Igal pool olid näod, mis vaatasid üles, vaatasid välja, kuid mitte kusagil polnud õiget nägu. Iga vagun tundus olevat rohkem täistuubitud kui eelmine, toidu ja inimeste lõhnad panid tal sapi kurku tõusma. Ühe vaguni lõpus hingas ta kopsud liivast õhku täis.
Selleks ajaks, kui ta tagasi jõudis, oli paanika teda kõigist tuttavatest asjadest ära lõiganud. Miski ei tundunud õige. Umbne