Vaene nadikael. Läks ilmselt suitsu järele ja jäi rongist maha, ah?“ Mehel oli tugev aktsent.
„Ta ei suitseta.“
„Tahtis siis ehk midagi muud. Tolles viimases kohas oli igasugust kraami.“
„Kas oled kindel, et ei näinud teda?“
„Nägin teda eile õhtul ja täna hommikul jälle kemmergu juures…“
„Ma mõtlen täna õhtupoolikul.“
Mees raputas pead. „Kahjuks ei.“
„Pagan.“
„Mida sa kavatsed teha?“
„Ma… ma ei tea.“
Austraallane kortsutas kulmu. „Ma mõtlen, mida tema kavatseb teha. Pean silmas, et seal pole suurt midagi teha.“
Frances vahtis teda. Ta vajab seltsi, see on tõsi. Ta vajab isegi abi. Aga see kehvasti riietatud ülepäevitunud kaastundepakkuja ei andnud kuidagi selle toetuse mõõtu välja, mida naine vajas.
Mees püüdis tagasi tõmbuda. „Noh, aga küllap temaga on kõik korras, ära muretse. Ta võib alati järgmise rongi peale minna.“
Frances ohkas. Ta ei tahtnud seda vestlust, ei tahtnud kuulda ennast lausumas seda, mida see asjatu rahustamiskatse temast välja pressib. „Järgmise rongi? See võib võtta päevi, kõigi nende viivitustega, või isegi nädala…“ Nädala?
„Sant lugu. Loodan, et tal on raha kaasas.“
„Tal on kõik, mida ta vajab.“
Mees vaatas teda, mõistmata, millele naine vihjab, võttis siis istet maakera teiselt poolelt pärinevate mühatustega, mille suhtes Frances ei olnud kindel, kas need väljendasid kaastunnet või kimbatust, ja küsis: „Kas ta oli, noh, pean silmas, kas sa tundsid teda või kohtusite lihtsalt reisil?“
Frances oleks tahtnud valetada. Richardist ilmajäämine tundus ootamatult ahvatleva võimalusena temaga tegeleda. Ta oleks võinud rääkida austraallasele, et nad olid lihtsalt reisikaaslased, kes olid vabad soovi korral sõltumatult liikuma, ja mees oleks võinud õlgu kehitada ning minna tagasi oma istmele, pomisedes „Jessas“; aga kui ta ei läheks, siis peaks Frances jätkama teesklust kogu tee Wadi Halfani ja võib-olla kaugemalegi.
„Me tundsime teineteist.“
„Ahah, noh, kui tal on sularaha, siis on temaga kõik korras.“
„Jah. Olen kindel, et see on nii.“
„Oletan, et pead Wadi Halfas pidama jääma ja ootama, kuni ta välja ilmub.“
Kui ta seda ütles, hakkas Frances nägema peale rongi ka järgmist peatust. Wadi Halfa. Raudteeliini lõpp. Maailma lõpp. Mida ta seal peale hakkab, kui sinna jõuab?
„Räägitakse, et see oli tõeliselt kena linn, enne kui pais ehitati, aga kõik jäi Nasseri järve alla.“
„Jah, ma tean.“
„Ja uues linnas ei ole ka eriti midagi soovitada.“
„Ma tean. Olen seal olnud.“
„On seal vast vaikne. Tean Austraalia sisemaal linnu, kus on poole vähem rahvast, aga kaks korda rohkem elu. Kui me Egiptusest sinna jõudsime, siis tundsin, nagu oleksin Marsile sattunud, kas tead.“
Ja nuubialased arvavad tõenäoliselt, et just sealt oled sina tulnud.
„Jessas, küll mul oli hea meel sealt minema saada. Selles paigas on midagi tontlikku. Justkui oleksid puhastustules või midagi niisugust. Ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud sinna liiga kauaks tolgendama jääda.“
„Asi pole nii hull,“ lausus Frances, teades, et on küll. Uus Wadi Halfa ei olnud midagi enamat kui kogum lamedaid ehitisi keset eimiskit, ooteruum piiril. Peamine raison d’etre oli praam Egiptusse. Ta väristas ennast. Richardi ootamine Wadi Halfas oleks nagu aja surnukslöömine põrgu eeskojas. Tal oli kaasas ainult kaks raamatut, „The Magus“ ja „Slow Boats to China“, mõlemad äsja läbi loetud. Isegi John Fowlesi ja Gavin Youngi seltskonnas ei rõõmustanuks teda väljavaade Wadi Halfas peatuma jääda. Üksindus, tüdimus, palavus, kärbsed ja prussakad moodustaksid talumatu segu koos murega selle pärast, et kui järgmine rong viimaks saabub, ei ole sellel Richardit. Pärast seda, kui praam lahkub, oleks ta selles kohas ainus välismaalane, ja mida ta teeks päevast päeva, olles piiratud oma toaga, mille seinte taga on põletusahi, ja kui tal on nii palju, mille pärast muretseda?
Austraallane luges ta mõtteid. „Oletan, et sul poleks seal hotellis vigagi, eks ole?“
„Muidugi. See ei ole eriti suursugune, kuid varjab sind päikese eest. Ja nuubialased on väga kenad.“
„Jajah, inimesed on head, aga sellest pole suurt kasu, kui sa keelt ei oska. Aga mis siis, kui saad pimesoolepõletiku või midagi niisugust?“
„Oh, jumal hoidku, see ei ole Timbuktu!“
„Väga õige. Timbuktu on üsna toimekas väikelinn, nii ma olen kuulnud.“
„Seega, kui ma saan pimesoolepõletiku, siis suren ränduri üksildasse surma. Mis sellest?“
See tontlik kujutlus tekitas vaikuse.
Frances vaatas oma peegelpilti aknal. Kupee tema taga oli muutunud võõraks kohaks. Mis oli juhtunud tema armsa rongiga, imestas ta, selle logiseva ekspressiga, mis veeres läbi lageda tasandiku – läbi ainsa osa maailmalõuendist, mille jumal oli värvimata jätnud, oli Richard naljatanud. Mis oli juhtunud selle kupeega, mis alles üks öö tagasi oli näinud täiuslikku armastust? See lisas piina, aga Francese mälu nõudis selle meenutamist, mis oli juhtunud kell kolm hommikul, kui rong oli teinud ühe oma plaanivälistest, seletamatutest peatustest. Samal ajal, kui paljud reisijad läksid rongist välja, et magada veidi aega horisontaalselt kõrbe jahedal sõmerliival, oli Frances istunud vagunitrepil ja jälginud, kuidas Richard kaob silmist pimedusse, otsekui teise ruumi. Pärast rääkis mees talle, et oli pikali heitnud ja vahtinud taevalaotusse, mis oli tähti nii täis, et ta tundis ennast maapinnalt kerkivat. See oli nagu levitatsioon maast kaugel, oli ta öelnud. Kui vile läbistas helitu öö ja hoiatavad hääled kutsusid sõpru, naasis Richard üpris vaimustatuna, isegi pisut ekstaatilisena oma maavälise kogemuse üle, ja kui rong jätkas teed, tõmbas ta Francese nende kupeesse. Suudeldes teda, otsekui tõmmates ta oma vereringesse, tõstis ta naise särgi üle pea ja lükkas samal ajal ukse kannaga kinni. Siis tõstis ta naise ülemisele narile ja ühines temaga seal. Nari oli kitsas. Esialgu itsitasid nad pisut hullumeelsuse üle hullata rongis keset Nuubia kõrbe üheksakümnekraadises palavuses, aga järgnev armatsemine eraldas nad kõigest muust ja see oli täpselt nii, nagu Francesele meeldis. Kui nad ühekorraga tippu jõudsid, visklesid nad kires, mis oleks nad peaaegu narilt kukutanud.
Armatsemine Niiluse oru ekspressis oli niisugune eriline kogemus, millest Frances toitus, millest elatus. Kui ta järgmisel hommikul ärkas ja meenutas, et peab sellest eluviisist loobuma, taastas see vaid kurvameelsuse ja tolle kurikavala kibestumise. Kui Richard veetis päeva, püüdes pikki tunde surnuks lüüa, siis Frances püüdis neid lõpmatuks venitada. Ta vahtis välja, endassesulgunud ja ärrituv, kuni tema etteheitev olek Richardi raevu ajas.
„Kas soovid, et toon sulle veel teed?“
Richard hajus; austraallane võttis Francese klaasi.
„Miks kõik mulle teed toovad?“ nähvas Frances.
„Oh, palun vabandust.“
„Ei, see on… Andestust. Ma lihtsalt…“
„Pole viga.“
„Tee oleks tore, aitäh.“
Mees naeratas talle säravalt ja lahkus. Francesel oli hea meel temast lahti saada. Ta ei tahtnud teed ega ka haletsust ega midagi muud peale selle, et näha Richardit lävel seismas, ja tahtis seda nii väga, et tundis, nagu puruneks tema keha väikesteks teravateks kildudeks.
Nuubia härrasmees kõndis mööda, käed selja taga kokku pandud. Frances hüüdis