ja teadis samas, et oleks selle üle rõõmus. Ta oli ammu selgeks saanud, et need, kes reisivad üksi, jäävad ellu tänu ootamatule sõprusele inimestega, keda nad arvatavasti mitte kunagi enam ei näe, ja tundus, et just seda ta nüüd teebki – reisib üksi. Kui mees teega tagasi tuli, pingutas ta naeratada.
„Kuhu te suundusite?“ Mees potsatas vastasistmele ja asetas ühe sandaalis jala Francese kõrvale. Tumedad pesemata juuksed langesid üle ta habemetüükas näo. Kindlasti mõtles ta, et võib jääda Francesega.
„Ma ei tea,“ lausus Frances. Ta tahtis teeselda enesevalitsust, kuid kahtlustas, et tegelikult näeb välja nagu haavatud loom, täielikus segaduses. „Me olime tagasiteel Kairosse, aga nüüd…“
„Ma ei suuda uskuda, et ta ennast niimoodi saatuse hooleks jättis. Seal väljas on paganama trööstitu, ah?“
Frances vaatas teda. Ükskõik kui palju mees püüdis, ei suutnud ta varjata oma hämmastust, et üks Lääne turist võib olla nii hooletu, et laseb mööda ainsa võimaluse niisuguselt kõnnumaalt pääsemiseks. Iga kord, kui ta suu avas, laskis ta kuuldavale Francese halvimad mõtted.
„Ei ole ju nii, et need rongid oleksid regulaarsed. Sudaani sõiduplaanidel on täiesti omaette loogika.“
Et meest vältida, sulges Frances silmad ja tegelikult seda kavatsemata püüdis kujutleda ennast kodus. Veider, et ta mõtles Dublinile, et kodu, millest ta oli viis aastat tagasi põgenenud, võiks tunduda varjupaigana. Ta kujutles ennast seismas Seapointis, vaadates Howthi poole. Seal oli jahe, tuuline, nagu peakski olema praegu, aprilli lõpus.
„Seal sa oledki!“
Frances võpatas, aga kui ta silmad avas, nägi ta vaid teist paari päevitunud jalgu veel enamate päikesepleekinud karvadega. Teine austraallane.
„Sa jäid magama,“ ütles tema kaaslane, „niisiis läksin hulkuma.“ Ta pöördus Francese poole. „See on Rod.“
Naine noogutas. „Tere.“
„Ja mina olen Joel.“
„Frances Dillon.“
Rod istus. Ta nägi välja pisut korralikum kui tema sõber, aga oma blondide juuste ja siiraste siniste silmadega sarnanes surfajaga, kes on eksinud merest liiga kaugele.
„Tema semu läks välja ja jäi rongist maha.“
„Mida ta tegi?“
„Jäi maha, paistab.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.