on teateid mitmest retkest. 1061. aastal vallutasid ja hävitasid eestlased venelaste Jurjevi-nimelise linnuse Tartu (praeguse nimetusega) Tähetornimäel. Sellest Vene okupatsiooniepisoodist jäid ainult valduspretensioonid, mida Vene tsaaride välispoliitika kasutas aastasadu ning ajalooõpikud tänapäevani.
See hallist graniidist raiutud, 11. sajandi esimesse poolde dateeritud Eesti ajaloole oluline ruunikivi ei kõrgu tänapäeval kusagil silmapaistval kohal, vaid on müüritud Rootsi kõige ruunikivirikkamas piirkonnas, Mälareni järvest põhja pool asuvas Upplandis 12. sajandil ehitatud Roslags-Bro kiriku sandikoja seina. Kivi märgati krohvi all alles 1936. aastal. Kiri on hästi säilinud. Mao kehale on raiutud tekst: sigrub – •lit•raisa•stain•eftir•anunt•sun•sin•han uas•tribin•a•uirlanti (Sigruth laskis püstitada kivi Anundi oma poja järele tema tapeti Virumaal.) See on üks kahe tol ajajärgul Virumaal langenud rootsi mehe kolmest mälestuskivist. Üldse on Rootsi alalt teada umbes 3500 ruunikirjutist. Muinasajal omistati ruunidele müstilist, jumalikku päritolu. See oluline kultuurisaavutus on laenatud lõuna poolt, klassikalisest tähestikust, oletatavasti 2. sajandil. Vanem, 24 märgiga ruunitähestik asendati 800. aasta paiku hilisema ja märksa levinuma 16 märgiga tähestikuga. Selle asemel et hakata looma foneetilist, kõiki häälikuid edasi andvat tähestikku, lihtsustati olemasolevat. Uusi ruune kirjutati kahel kujul – ühed kivisse raiumiseks, teised, tavalisemad, puusse lõikamiseks. Neid lõikeruunikirjutisi on arheoloogilistel kaevamistel pärast Teist maailmasõda tulnud päevavalgele sadade viisi. Ruunikive oli 9.–10. sajandil suhteliselt vähe. Need läksid moodi 11. ja 12. sajandil.
Sveamaa vanim kaubalinn oli 9. sajandil Birka Mälareni järve saarel. 11. sajandil oli Birka maha jäetud, selle asemel oli tõenäoliselt 970. aastatel tekkinud Sigtuna Mälareni kaldal, tol ajal ainuke päris linn hilisemal Rootsi alal. Mälareni veepind oli viis meetrit tänapäevasest kõrgemal. Umbes 995. aastal laskis kuningas Olof Eriksson (hüüdnimega Skötkonung) seal lüüa Inglise eeskujudel hõbemünte, varaseimat raha Rootsis. Sigtuna põletasid maha paganad 1187. aastal. Linnas oli sel ajal neli kivikirikut – tolle aja kohta aukartust äratav arv. Soome ja vene ajalookirjanduses on seda tegu kui üht episoodi Vene-Rootsi võimuvõitluses Soome pärast omistatud karjalastele, Novgorodi riigi alamatele. On aga teada, et karjalaste meresõjaline aktiivsus piirdus Laadogaga. Läänemerel olid aktiivsed hoopis eestlased, kellele 16. sajandi Rootsi kroonikad omistavadki Sigtuna põletamise. Tegemist ei olnud kummatigi Sigtuna põhjaliku ja lõpliku hävitamisega. Sigtuna õitseaeg oli lihtsalt mööda läinud, Rootsi riigi kaubanduslik ja strateegiline raskuspunkt nihkus merele ligemale – uude linna Stockholmi.
Fotol on võimsa keskse kaitsetorniga Püha Olavi (S:t Olof) kiriku varemed; kirik arvatakse olevat ehitatud ajavahemikus 1080–1130. Samasugune oli Püha Peetruse (S:t Per) kirik, mille sama imposantsed varemed on ka säilinud.
Siis oli pooleks sajandiks rahu – vähemalt ajalooallikad vaikivad – kuni Novgorodi vürsti retkeni 1111. Vene vürstid olid agressiivsemad 1110-ndatel, 1130-ndatel ja 1190-ndatel aastatel. Kahel korral (1111 ja 1179 või 1180) oli sihtmärgiks Otšela, mingi seni identifitseerimata paik (küll mitte Koivalinna ehk Gaujiena ehk Adsel Põhja-Lätis), kahel korral (1116 ja 1192) Otepää, kahel korral (1133 ja 1191 või 1192) Tartu. Järelikult olid mõlemad tähtsad keskused ja Kagu-Eesti jätkuvalt keskne agressioonisiht. Vene kroonik märgib iga kord, et linnus vallutati (Otepää 1192 ka põletati). Tegemist oli tüüpiliste röövretkedega: tapeti ja põletati maju, veeti ära saaki ja vange. Eestlased omalt poolt korraldasid vasturetki: talvel 1176–1177 ründasid Pihkva ja Novgorodi alasid, 1190 toimus Pihkva järvel Pihkva vägede kokkupõrge mereäärsete eestlaste laevaväega – ei ole teada, keda on sellega mõeldud. Vene kroonikates ei ole juttu mingist alluvussuhtest ega andami maksmisest (kuigi 1130. aasta retke puhul on juttu andami nõudmisest eestlastelt). Ka kõik muud allikad (sealhulgas Henriku kroonika) kinnitavad, et eestlased olid Saksa vallutuse alates täiesti sõltumatud.
Kontaktidest skandinaavlastega viikingiajal (u. 800–1060) ja vendeliajal (u. 550–u. 800) on peale arheoloogilise ja keeleainese nappi teavet saagades. Kroonikakirjutust Skandinaavias nii varasel ajal ei olnud. Saagade allikaväärtus on mõõdukas ja nende kasutamine nõuab teravat allikakriitikat. Paljutähendusliku sõna saga üks kandev tähendus tänapäeva skandinaavia keeltes on „muinasjutt”. Gutasaaga jutustusele väljarändamisest Ojamaalt Hiiumaale või Ynglinga-saaga jutustusele kuningas Ingvari sõjaretkest 600. aasta paiku pole muudest allikatest pidepunkte leitud. 10. sajandi lõpust ja 11. sajandist on rohkem saagamaterjali. Norra kuninga Harald Kaunisjuukse (surn. u. 933) pojad Halvdan Valge ja Halvdan Must käisid viikingiretkel Eestimaal ja viikingipealik Halvdan Valge langes seal. Mõned Rootsi ruunikivid 11. sajandi esimesest poolest jutustavad Virumaal (a uirlanti) ja Eestimaal (i estlatum) langenud meestest. Ólafr Tryggvasoni (u. 963–1000) saaga jutustab tema vangipõlve loo eestlaste ja mingi balti rahva juures. Lugu Norra kuninga Ólafr Haraldssoni (Püha) (surn. 1030, valitses 1015–1028) sõjaretkest Saaremaale või Njali saaga lugu Gunnarri reisist Saaremaale 970. aastatel annavad veenva jutustuse sündmustest. Aga nende allikaväärtust kahandab väga suuresti stereotüüpse saagakirjanduse ainestiku vohamine. Neid lugusid ei saa ilma pikemata ajalooraamatusse sisse kirjutada. Sverri saaga jutustab, kuidas Norra kuninga Sverrir Sigurdssoni (surn. 1202, valitses 1184–1202) vend jarl Eirikr käis Läänemaal (i Vikum) rüüstamas. See võis olla 1185. või 1186. aasta paiku.
On teateid ka eestlaste sõjaretkedest Skandinaaviasse: 1170. aastal Ölandi randa, 1203 Blekingesse, 1226 Rootsi randa. Väga tõenäoliselt on ka paganad, kes 1187 Sigtuna linna vallutasid, olnud eestlased. (Venelased ja karjalased, kellele Rootsi Eriku-kroonika Sigtuna hävitamise omistab, ei olnud tegelikult Rootsis iialgi aktiivsed.)
Rahvusromantiline ajalookirjutus 1930. aastatel ei pidanud paljuks neistsamadest teadetest lähtudes ülbitsedes kõnelda eestlaste viikingiajast (u. 1050–1208) ning eestlaste osast Läänemere valitsemises. Ajakirjanik Juhan Libe (1904–1947) kirjutas 1932. aastal „Eesti rahva ajaloos”: „Eestlast veetlesid teissugused kaared, teda kutsusid kauged rannad Läänemere vete taga. Sinna suunas ta oma laevanina, mõõga abil tõi ta sealt omale saaki ja vara.”
Kui ka ei maksa ette kujutada Eesti viikingeid Läänemere isandatena, on selge, et eestlased ei olnud tol ajal mitte mingi naabreist tagakiusatud ilmsüüta rahvakild. Lundi peapiiskop aastail 1138–1177 Eskil (surn. 1180) suunas eestlaste juurde Taani misjoni ja pühitses millalgi 1160. aastatel benediktlasmunga Fulco eestlaste piiskopiks. Paavsti kirjas 11. septembrist 1171. (või 1172.) aastast on juttu eestlaste ja nende maade teiste kristlaste vastu võitlevate paganate metsikusest (feritatem). See aga on pigem ainult trafaretne propagandistlik väljend. Ometi on ajaloolased kirjutanud palju Fulco viibimisest Eestis ajavahemikul 1169–1178, tema misjonitööst, sõjariistus kokkupõrgetest jms. Nappides Fulcoga seotud allikates (üheksa dateerimata kirja) pole kõige vähematki vihjet Fulco tegelikust misjonitegevusest ja Eestis käimisest. Lundi taotlused jäid esialgsete kavatsuste tasemele. See kõik on näide eduta katseist rikastada ajalooallikate informatsiooni. Ajaloolane peab sellise tegevuse igal juhul jätma ilukirjaniku eesõiguseks.
Stockholmis Ajaloomuuseumi nn. kullatoas säilitatakse Rootsi muinasaja parimaid kuldaardeid. Need arvatakse olevat segasel rahvasterändamise ajal (u. 400–u. 550) Mandri-Euroopast röövitud. Södermanlandist 1774 leitud aare, üle 12 kilo kulda, on seni suurim. Hiljem vendeliajal (u. 550–u. 800) ja viikingiajal (u. 800–1060) kullaaeg lõppes, küll on aga siis rohkesti kaubitsedes või röövides hangitud araabia, bütsantsi ja hiljem lääne-euroopa hõbedat, münte. Rootsist on seni leitud üle 80 000 araabia hõbedirhemi (neist ligi 67 000 Saaremaast pisut suuremalt Ojamaa saarelt; Eestist umbes 5000) ning ligi 100 000 saksa ja inglise münti (Eestist 12 500). Ühes Ojamaalt 1999 leitud aardes oli 70 kilo hõbedat.
Ükskõik kas seda hõbedat ja kulda kasutati maksevahendina kaubakäibes, mustadeks päevadeks või hädaohu puhul kätketud varana või püha ohvriannina, annab see silmi virvendama panev Põhjamaade ja Eesti aardeleidude erinevus ühe olulise suunise nende alade omaaegse sotsiaal-majandusliku arengutaseme võrdlemisel.