mõnevõrra hiljem. Coelestinus III (1191–1198) kutsus 1193 ja Innocentius III (1198–1216) 1199 üles ristisõjale Liivimaale liivlaste vastu ning 1198 ja 1200 toimusid saksa ristisõitjatel esimesed sõjalised kokkupõrked liivlastega. Liivlaste piiskop Albert (1199–1229) sai 1204. aastal paavstilt alatise ristisõjaprivileegi, bulla, mis andis talle õiguse värvata ristisõitjaid, kui ta seda vajalikuks pidas. Liivimaal oli nüüd pidev ristisõja olukord, ristiretki õigustati sealse misjonikiriku kaitsmisega. See tähendas sisuliselt uue kristliku riigi loomist. 1212 kuulutas paavst, et Liivimaa allub Püha Peetruse aujärjele. See maa tuli niisiis alistada. Vallutuslaine hakkas nüüd voogama eestlaste maale. 1196. või 1197. aastal hakkas ka Taani uuesti hauduma vallutus- ja misjoniplaane eestlaste vastu. 1206 tegid taanlased sõjaretke Saaremaale. See oli kiriklikult ette valmistatud, päris ristisõda. Lundi peapiiskop oli 13. jaanuaril 1206 saanud paavstilt volituse ristiusule tehtud ülekohtu eest kätte maksta, paganad ristiusku pöörata ning piiskop ametisse seada. Taanlastel ei läinud korda Saaremaal kanda kinnitada. Aga Taani ristisõjaüritused jätkusid. Ühe ebamäärasema teate järgi tegid taanlased 1208 sõjakäigu Viljandi alla. Just seal (mitte aga Lindanise all 1219) olevat neile suures kimbatuses langenud taevast valge ristiga punalipp Dannebrog, mis tõi siis võidu. 4. aprillil 1209 määras paavst Lundi peapiiskopi ümbruskonna paganarahvaste apostellikuks legaadiks. See oli õigupoolest täisvolitus Taani misjonitegevuseks. Järgnevalt sai kuningas Valdemar (1170–1241, valitses 1202–1241) 31. oktoobril paavsti korraldused, mis tunnistasid Taani sõjaretked paganate vastu ristiretkedeks ning kutsusid Taani alamaid üles neist osa võtma. Paavst lubas 29. detsembril 1215 kõigil Taani kristlastel asendada ristisõjad Pühale Maale vajaduse korral ristiretkedega liivlaste barbaarse paganarahva vastu ning lubas selleks patukustutuse. Liivimaa kiriku saksa ülemad taotlesid 1218. aasta suvel kuningas Valdemarilt sõjalist toetust Eestimaa paganate alistamiseks. Kuningas lubas seda ning hankis 9. oktoobril 1218 paavst Honorius III-lt (1216–1227) bulla, mis lubas tal allutada oma riigile ja kirikule kõik maad, mis ta paganate käest ära võtab. Ei kerkinud sealjuures küsimust, kas paavstil oli mingisugustki õiguslikku alust kinkida ja jagada maid, mis temale ei kuulunud. Järgmise, 1219. aasta juunis järgnes Valdemar II ristiretk Revalasse. Kui eestlased 1222. aastal olid alustanud otsustava ülemaalise vastuhakkamise, hankis Riia piiskop Albert otsustavaks vastulöögiks valmistudes omalt poolt paavstilt 27. jaanuaril 1223 bulla ristisõjaks.
Maad ja kihelkonnad
12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul, kui Liivimaa, sealhulgas eestlaste maa, sattus Lääne-Euroopa vallutuse ohvriks, suurenes järsult meie kirjalike ajalooallikate kogus. Need (kroonikad, eeskätt Henriku Liivimaa kroonika, mitmesugused ürikud) on kõik vallutajatepoolsed ja võõrkeelsed, aga annavad siiski võrratult parema ettekujutuse ajaloosündmustest, maa ühiskondlikust korrast ning inimeste hingeelust, kui seda suudavad maa seest välja kaevatud minevikumälestised. Seda ajalõiku käsitatakse ajalookirjutuses harilikult muinasaja lõpuna ja meie maa kirjaliku ajaloo algusena. Ometi on nendest 13. sajandi kirjalikest allikatest pärit olulisem osa kõigest sellest, mida ajaloouurijad vallutuseaegsest Eesti ühiskonnast teavad. Seda mõõdukat teavet on tavaliselt anakronistlikult tagasi venitatud vähemalt kogu hilisrauaajale (11. sajandi keskpaigast alates), jutustades värvikalt esiajaloolisest Eesti maast ja rahvast, kihelkonnast ja perekonnast, elust ja hingest. Loomulikum oleks ajaloo kirjutamisel esitada jutustavatest allikatest ammendatud teavet oma ajas, allika ajas. Seepärast on järgnevalt üritatud jutustada midagi maa halduslikust ja rahva ühiskondlikust liigendusest ning inimeste hingeelust seoses 13. sajandi alguse vallutuse ja ristimisega.
1862. aastal andis Kreutzwald (1803–1882) „Kalevipoja” rahvaväljaandega ärkavale ja oma identiteeti loovale eesti rahvale omaenda ajaloo, luuletatud kuulsusrikka ajaloo oma kuningriigi ja oma kuningaga. Kuus aastat hiljem ehitas Carl Robert Jakobson (1841–1882) oma Esimeses isamaa kõnes palju tugevama ja üksikasjalikuma ajaloorajatise Kalevite soost rahvavanemate ja kuningatega, oma preestrite ja templitega. Kaua alavääristatud ja allasurutud rahvas vajas sellist ajalookäsitust, see jäi püsima kindlale kohale. Iseseisvuse ajal lõid kutselised ajaloolased ja muinasteadlased eesotsas Harri Mooraga arheoloogiliste ja kirjalike allikatega kooskõlas oleva vanema ajaloo käsituse. Järgneval Vene ajal läks teisiti. Kui NSV Liidu ideoloogiamaastikul pärast Teist maailmasõda võimendus suurvene imperialistlik šovinism, siis kajastus see jalamaid ka suurriigi ajalookontseptsioonides. Vana-Vene riigile, Kiievi riigile omistati ülisuur tähtsus Ida-Euroopa ajaloos, see oli igati võrreldav Karl Suure (742–814, kuningas ja keiser 768–814) impeeriumiga. Vene riik olevat feodaalseks jõudnud 9. sajandil. Väideti, et see riik etendas kiirendavat, aktiivset ja progressiivset osa eestlaste ühiskonna arengus. Ei kõlvanud ju näidata ühiskonda Baltimail kuidagi mahajäänuna, kuigi mõistagi samm taga venelastest. Seepärast vaadeldi 9.–12. sajandit Eesti NSV ajaloos feodaalsuhete kujunemise perioodina, mida iseloomustas linnailmeliste keskuste tekkimine, orje ja sõltuvaid talupoegi ekspluateerivate rikaste suurmaavaldajate klassi kujunemine, feodaliseeruva ülikkonna teke. Need olid varafeodaalsed suhted. Sellise Eesti NSV vanema ajaloo kontseptsiooni töötasid välja muinasteadlased Harri Moora, kes oli ka 1930. aastate kontseptsiooni peamine autor, ning Artur Vassar (1911–1977). Tekkis päris pikantne olukord: nn. marksistlikleninlik šovinistlik suurvene paradigma langes lahedasti kokku ammuste rahvusromantiliste pürgimuste põhijoontega.
Eesti vabanemine anneksioonist tõi, mõistagi, kaasa muudatused ajalookontseptsioonides, sealhulgas ka meie vanemas ajaloos. Muinasteadlased eesotsas Priit Ligiga (1958–1994) ja Valter Langiga pöördusid nn. tänapäeva teoreetilise arheoloogia poole. See tõi kaasa, et nende uurimised lähtusid mingist valmis teooriast või hüpoteesist, mille valguses tehakse vaatlused ja eksperimendid ning formuleeritakse tulemused. Nii sugenesid n.-ö. teoreetiliselt fundeeritud Eesti vanema ajaloo käsitlustesse pronksiaegsete (1800–500 e.Kr.) sünnipäraste pealik-kuningate pealikuriigid eraomanduslike suurmaavaldustega, muinasmõisadega eelrooma rauaajast (s.o. 500 e.Kr. kuni 50 p.Kr.). Põhiline pidepunkt oli analoogiate otsimine ja leidmine geograafiliselt lähedastest maadest. Ühiskondlike suhete käsitlemisel ei tule üldplaani veenvusele kasuks kirjalike allikate tagaplaanile jätmine hüpoteeside kõrval, mis ainult kaudselt tuginevad arheoloogilisele ainesele. Põhimõtteliselt ei saa seda, et mingi nähtus allikais ei esine, küll kasutada argumendina tema olemasolu vastu, jutt on oletuste veenvusest ja tõsiselt võetavusest.
Mõned muudki allikad pakuvad lisa, eriti keeleandmed. Eestikeelne sõna „vald” (vrd. soome valta) on muistne skandinaavia laensõna (vald – võim, võimupiirkond), mis tähendab võimu (vrd. meelevald, vägivald, s.t. väevõim) ning ka võimupiirkonda. Selles tähenduses püsis sõna 18. sajandini, mil ta kinnistus omavalitsusliku talurahvakogukonna mõistele. Mida aga kujutas endast muinasaegne vald võimupiirkonnana, ei oska aimatagi.
Kirjalikud allikad veenavad, et eestlastel ei olnud riiki. Esmane piirkondlik haldusühik oli kihelkond. Sõna „kihl” seostatakse muistse skandinaavia sõnaga gisla, mis tähendab pantvangi. Karjala kihelkondi on nimelt 1323. aastal rootsi keeles nimetatud gislalagh. Suur taani-baltisaksa-eesti ajaloolane Paul Johansen (1901–1965) arendas sellest teooria, et eestlaste kihelkond on algselt olnud pantvangi- ja maksuringkond, kust koguti makse skandinaavia maksunõudjatele ja kust võeti pantvange allumise tagatiseks. Ei ole aga mingeid tõendeid, et eestlaste maa oleks kunagi olnud pidevalt skandinaavlaste võimu ja maksu all. Ka Saaremaa mitte, kus küll seletamatul kombel on Kihelkonna-nimeline kihelkond. On seletatud, et sõna gislalagh on Rootsi-Novgorodi Pähkinälinna rahulepingus 1323 hoopis soome (karjala) sõna kihlakunta oskuslik tõlge tolleaegsesse rootsi kantseleikeelde. Kihl tähendas eesti keeles igasugust panti, eriti lepingu tagatisena. Abielu eelleping on tänapäevani kihlus (pandiks kihlasõrmus), aleatoorne kokkulepe on kihlvedu. Arvatavasti oli kihelkond territoriaalne üksus, koondis, mis oli loodud külade liitumisel (kihlumisel). Küla oli ju esmane maa-alane haldusüksus. Võõrkeelsetes kirjapanekutes esineb kilegunda, kylegunda, kylaegund. Viimane, taanipäraselt kirja pandud nimekuju võis kõlada „küläkond”, mis osutaks just külade koondumisele kihelkonnaks.
Külad koondusid kihelkondadeks arvatavasti kõigepealt sõjalistel, aga küllap ka majanduslikel kaalutlustel. Kihelkonna alal oli harilikult üks või mitu kindlustatud maalinna ehk linna. See oli strateegiline, aga ilmselt mitte halduskeskus. Kihelkonna eesotsas oli vanem (või