Eesti rahva lugu. Enn Tarvel

1848. aastal soome eeskujudel parimatel isamaalistel eesmärkidel välja mõeldud. Ainuke pärisnime pidi tuntud mütoloogiline kuju on Henriku kroonikas nimetatud Tharapita, Virumaal sündinud saarlaste suur jumal. Harilikult tõlgitsetakse seda nime või väljendit lahingus kasutatud palvehüüuna „Taar, avita!”. Et sellest keelendist jällegi pseudomütoloogiliselt tuletatud nimi Taara meenutab kõlalt skandinaavia piksejumalat Thori, oletatakse siin laenamist. Teisalt on aga osutatud samakõlalistele jumalanimedele idapoolsetel soomeugri rahvastel (tārǝm, tōrǝm hantidel ja mansidel). Hilisemal ajal üldiselt tuntud jumal Taara kuulub pigem ka pseudomütoloogia valda. Teiselt poolt aga on läänemeresoome keeltes ühine sõna „jumal” võetud misjonäridel kasutusele kristlaste jumala tähenduses. See osutab suunas, et kaitsevaimude ja haldjate kõrvale oli kujunenud abstraheerituma jumala mõiste.

      Ristiusu tõi Taani riiki kuningas Harald Blåtand (Sinihammas), kelle isa kuningas Gorm oli visa pagan ja ema Tyra olevat tegelnud võlukunstidega. Pärimus jutustab, et kui kõhklev Harald arutles oma kaaskonnaga, kas kõige vägevam jumal on Odin või Kristus, siis saksa kaplan Poppo tõestas Kristuse vägevust tulise raua kandmisega ja veenis sellega kuningat laskma ennast ristida. 12. sajandi reljeefil on kujutatud kuningas Haraldi ristimist puuraketega baptisteeriumis (ristimisbasseinis). Ristimine toimus millalgi aastate 953 ja 965 vahel. Kuningas laskis end ristida koos kaaskonnaga, sundust kellelgi ei olnud.

      Vettekastmisega ristimine (immersioon) võis toimuda mõnes välisveekogus (jões, ojas, allikas vms.), nagu Ristija Johannes ristis evangeeliumide jutustuse järgi Jeesuse Jordani jões või nagu Kiievi rahvast ristiti vürst Vladimir Svjatoslavitši käsul Dnepri jões. 4. sajandist peale hakati katedraalide juurde ehitama baptisteeriume, alul ristimisbasseinide (ristimiskaevude) kujul, hiljem ristimiskabelitena. Ristimine pühitsetud veega piserdamise teel (aspersioon) hakkas katoliku kirikus levima 13. sajandist, immersioonristimine jäi valitsevaks õigeusu kirikus. 5. sajandist hakkas levima laste ristimine, kus ristivanemad laste eest usku tunnistasid ja kuradist lahti ütlesid. Salvimine jäi katoliiklikust ristimistalitusest kõrvale.

      Eestlaste ristiusustamisel 13. sajandi alul kasutasid vallutajad aspersiooni. Seda ka siis, kui aja nappuses või suure verevalamise tõttu põhjalikum ristimistalitus edasi lükati – preestrid piserdasid pühitsetud veega hooned ja rahva ning õpetasid põgusalt usutõdesid (Viljandi linnuses 1211). Taanlaste preestrid käskisid külades suured puuristid püsti ajada ning saatsid talupoegadele pühitsetud vett, et nad piserdaksid iseennast, naisi ja lapsi (Põhja-Eestis 1220). Henriku kroonika kirjeldab ühe virulaste vanema Kirjavane ristimist (1219). Asjaosaline avaldas soovi saada ristitud, siis katehhiseeriti teda vaderi juuresolekul. Katehhiseerimine kujutab endast usutõdede selgitamist küsimuste ja vastuste vormis. (Väliolukorras võis see piirduda ehk ainult abrenuntsiatsiooniga – kuradist lahtiütlemisega.) Siis salviti ristitavat püha õliga ja ristiti. Muu rahva ristimine lükati seekord edasi. Pärast Valjala linnuse alistumist 1227. aastal katehhiseeriti vanemad ja paremad, siis nad ristiti ning seejärel ristiti teisi mehi, naisi ja lapsi. Preestrid pühitsesid nimelt keset linnust allika (see oli ilmselt linnuse paekivivoodriga kaev, sügavus arheoloogilistel väljakaevamistel 5,5 m). Siis nad täitsid tünni (dolium) pühitsetud veega ja hakkasid ristima. Oli pakaselise veebruarikuu algus, mistõttu pole mõeldav, et sadasid (Henriku sõnul „paljusid tuhandeid”) ristitavaid lasti kordamööda tünni astuda. Küllap tünn oli ikkagi ainult pühitsetud vee mahutiks ning rahvast piserdati, kasteti.

      Kreeka keelest pärinev levinud termin baptisma (ristimine) tähendab sukeldamist, vette vajutamist, osutades kahtlemata immersioonristimisele. Gootikeelse piiblitõlke kaudu on levinud analoogsed tõlkevasted paljudes keeltes (saksa taufen, rootsi döpa, soome kastaa). Eestikeelne termin „ristimine” tuleneb aga tõenäoliselt sõnast „Kristus”, s.t. ristimine tähendab kristianiseerimist (nagu mitmes muuski keeles). Selle termini seostamine vanavene sõnalaenuga „rist” (krest) on vähem usutav.

      Ristiusu levikust enne vallutust ei kõnele kirjalikud allikad muud, kui et üks vanem, Pudiviru Tabelin, oli Ojamaal ristitud, ning mainivad nimeliselt paari misjonäriks õpetatud eestlast. Ka arheoloogiline materjal ei suuda midagi otsustavat lisada. Ei surnukehade hauda matmise levik põletamise asemel, haudade ida-lääne orientatsioon ega rinnale risti pandud käed ei ole veel kindlad kristliku matuse tundemärgid. Ka kaelaristi olemasolu hauas ei tarvitse veel olla maetu usukuuluvuse märk. Eestist on leitud umbes 40 hilisrauaaegset ristikujulist pronks- ja hõberipatsit. Need on leitud enamasti naistehaudadest koos muude ripatsitega. Ka Rootsi viikingihaudades tuleb ette, et samal mehel on korraga kaasas nii rist kui paganlik Thori vasar. Taanist on leitud hõbesepa valamisvorm, millel on rahulikult kõrvuti kaks risti ja üks Thori vasar. Alles siis, kui kristlikku sümboolikat (kaelariste, krutsifikse) esineb haudades massiliselt, võiks seda käsitada tõendina ristiusu levikust. Nii esineb Läti alal 12. sajandist kaelariste suuremal arvul ja neid hakati tegema kohapealgi.