ehtisid harilikud vahtrad, üks iga maja kohta, ja reede hommikul ei lohistatud prügitünne mitte alleele, vaid need jäeti hoopiski maja taha, et vältida teeserva risustamist. Suured motorollerid, mida juhtisid oranžis töökombinesoonis mehed, pöörasid igale sissesõiduteele, et prügi tagahoovi privaatsusest ära tuua ja see siis tänaval tühikäigul ootavasse autosse kummutada. Mia mäletas veel mitu kuud hiljem nende esimest reedet Winslow Roadil ning hirmu, mida ta oli tundnud, kui prügiroller nagu leegitsevpunane täistuuridel golfikäru mootori möirates köögiaknast mööda vuhises. Pikapeale harjusid nad sellega ära, täpselt nagu majast eraldi asuva garaažiga – see asus taas maja taga, et tänavavaadet mitte rikkuda –, ning harjusid kasutama vihmavarju, mis neid vihmastel päevadel autost majja silgates kuivana aitas püsida. Hiljem, kui härra Yang juulis kaks nädalat ära oli, et Hongkongis elavat ema külastada, said nad teada, et niitmata muru toob kaasa linna poolt saadetud viisaka, kuid karmis toonis kirja, milles antakse teada, et nende muru on kõrgem kui viisteist sentimeetrit ning kui olukorda ei parandata, korraldab muruniitmise kolme päeva jooksul linn – ning kasseerib neilt selle eest sisse sada dollarit. Reegleid, mida selgeks õppida, oli palju.
Ja lisaks oli veel palju selliseid reegleid, mille olemasolust Mia ja Pearl pikka aega midagi ei teadnud. Reeglid, mis reguleerisid näiteks seda, mis värvi majad olla tohivad. Linnavalitsuse poolt koostatud abistav graafik liigitas iga maja eraldi kategooriasse, nt Tudori, Inglise või Prantsuse stiilis, ning kehtestas selle jaoks värviskeemi, mida pidid järgima nii arhitektid kui ka majaomanikud. Inglise stiilis maju oli lubatud tänavate esteetilise harmoonia tagamiseks värvida üksnes kiltkivisiniseks, samblaroheliseks, teatud tüüpi punakaspruuniks; Tudori stiilis majade krohv pidi olema koorekarva ja puitosad kindlat tumepruuni tooni. Shaker Heightsis oli iga asja jaoks plaan olemas. Kui linna 1912. aastal projekteerima hakati – tegemist oli ühe esimese projekti järgi ehitatud kogukonnaga terves riigis –, valiti koolidele sellised asukohad, et kõik lapsed pääsesid neile ligi ilma suuremaid tänavaid ületamata; kõrvaltänavad ühinesid suuremate puiesteedega, mille äärde olid strateegilistesse asukohtadesse paigutatud Clevelandi kesklinna vahet sõitjatele mõeldud peatused. Tegelikult oli linna moto – sõna otseses mõttes, nagu öelnuks Lexie – „Suurem osa kogukondadest lihtsalt tekib, parimad rajatakse plaani järgi”. See lähtus filosoofiast, mille kohaselt kõike on võimalik planeerida ning seda peabki tegema, sest sel moel õnnestub vältida kõike laiduväärset, ebameeldivat ja hukatuslikku.
Aga oli ka teisi, oluliselt meeldivamaid asju, mida esimestel nädalatel avastada. Koristamise ja värvimise ja lahti pakkimise vahepeal õppisid nad selgeks neid ümbritsevate tänavate nimed: Winchell, Latimore, Lynnfield. Nad õppisid orienteeruma kohalikus toidupoes, mis kandis nime Heinen’s ja kus Mia sõnul koheldi kliente nagu aristokraate. Selle asemel, et lasta kundel käru parkimisplatsile manööverdada, riputas triigitud popliinsärgis kärupoiss selle külge numbri ja ulatas poekülastajale samasuguse punastes ja valgetes toonides lipiku. See kinnitati auto akna külge ja sõideti seejärel kaupluse ette, kus teine kärupoiss kaubad kohale toimetas ning need korralikult pagasiruumi ladus, keeldudes selle eest jootraha vastu võtmast.
Nad uurisid välja, millises bensiinijaamas on bensiin kõige odavam – Lomond ja Lee Roadi nurga peal maksis see alati sendi võrra vähem kui kuskil mujal; leidsid üles apteekide asukohad ja said teada, millises neist anti topeltkupongid. Nad said teada, et lähedal asuvas Cleveland Heightsis ja Warrensville’is ja Beachwoodis ladusid elanikud oma mittevajalikuks osutunud asjad kõnniteele nagu tavalised inimesed, ja said selgeks, millal ja millistel tänavatel on prügipäevad. Nad selgitasid välja, kust osta haamer, kruvikeeraja, purk värvi ja pintsel: kõiki neid kaupu müüdi Shaker Hardware’i nimelises ehituspoes, kuid üksnes vahemikus kella poole kümnest kuni kuueni, pärast mida omanik oma töötajad koju lõunale saatis. Ja Pearli jaoks olid avastuseks nende üürileandjad ja Richardsonide lapsed.
Moody oli esimene Richardsonidest, kes Winslow’l asuvasse väikesesse majja astus. Poiss oli kuulnud, kuidas ta ema isale uusi üürnikke kirjeldas. „Ta on mingi kunstnik,” oli proua Richardson öelnud, ja kui härra Richardson uuris, milline nimelt, vastas naine naljaga pooleks „raskustes olev”.
„Kõik on korras,” rahustas naine abikaasat. „Ta maksis deposiidi ette ära.”
„See ei tähenda, et ta üüri maksma hakkab,” vastas härra Richardson, kuid nad mõlemad teadsid, et üür polnud tähtis – ülemise korruse eest maksti vaid kolmsada dollarit kuus ja äraelamise seisukohast ei olnud see neile vajalik. Härra Richardson töötas kaitseadvokaadina ja proua Richardson kohalikus ajalehes Sun Press. Winslow’ tänaval asuv maja kuulus neile ja polnud hüpoteegiga koormatud, proua Richardsoni vanemad olid selle investeerimise eesmärgil ostnud siis, kui naine oli veel teismeline. Selle eest makstav üür oli aidanud tal kõigepealt Denisonis õppemaksu maksta, seejärel oli see saanud tema ema sõnul ta igakuiseks lisatoetuseks, kui ta algaja reporterina alustas. Kui naine abiellus Bill Richardsoniga ja temast sai proua Richardson, oli see aidanud neil koguda sissemaksu kaunis Shakeris Parklandi linnaosas asuva maja jaoks, mille põlemist naine hiljem nägema pidi. Kui proua Richardsoni vanemad viis aastat tagasi vaid kuuse vahega surid, päris naine Winslow’ maja. Tema vanemad olid selleks ajaks juba mõnda aega hooldekodus elanud ja naise lapsepõlvekodu oli müüdud. Aga Winslow’ maja olid nad alles jätnud, sest selle üür maksis kinni hooldusteenuse, ja nüüd hoidis proua Richardson seda omamoodi sentimentaalse mälestusesemena alles.
Ei, raha polnud sugugi oluline. Üür – kokku viissada dollarit – läks nüüd iga kuu täies mahus Richardsonide puhkusefondi ja oli eelmisel aastal kinni maksnud reisi Martha’s Vineyardi, kus Lexie oli oma selili krooli lihvinud, Trip kõik kohalikud tüdrukud ära võlunud, Moody nahka kooriva päikesepõletuse saanud ja Izzy lakkamatu surve mõjul viimaks nõustunud randa tulema – täies riides, Doc Martensi saapad jalas, ise altkulmu põrnitsedes. Aga tõtt-öelda jätkus puhkuseraha selletagi piisavalt. Kuna neil polnud majast saadavat raha otseselt tarvis, oli proua Richardsoni jaoks oluline üürnik. Ta tahtis tunda, et ta teeb maja välja üürides head. Naise vanemad olid teda nii kasvatanud: nad olid igal aastal Ameerika humanitaarühingutele ja UNICEFile annetusi teinud ning alati osalenud raha kogumiseks korraldatud kohalikel heategevusüritustel, võites kunagi Rotary Clubi pimeoksjonil meetrise mängukaru. Proua Richardsoni jaoks oli maja omalaadne heategevusprojekt. Ta hoidis üüri madalana – Clevelandis oli kinnisvara odav, kuid korterid sellises heas piirkonnas nagu Shaker võisid üpriski kallid olla – ning üüris seda välja üksnes inimestele, kes seda tema meelest väärisid, kuid kellele elu polnud ühel või teisel põhjusel häid kaarte kätte mänginud. Naisele meeldis mõelda, et tema aitab seda kuidagi kompenseerida.
Härra Yang oli maja pärimise järel tema esimene üürnik, mees oli immigrant Hongkongist. Ameerika Ühendriikidesse saabumise hetkel ei olnud tal siin ühtki tuttavat ning ta rääkis üksnes algelist, tugeva aktsendiga inglise keelt. Aastate jooksul oli ta aktsent vaid minimaalselt vähenenud ja mõnikord, kui nad omavahel rääkisid, piirdus proua Richardson üksnes noogutamise ja naeratamisega. Aga naise meelest oli härra Yang tubli inimene: ta tegi tublisti tööd, pidas kohaliku tütarlaste erakooli Laurel Academy koolibussijuhi ametit ja töötas remonditöölisena. Üksi ja nii napi sissetulekuga poleks ta endale mingil juhul nii kenas kandis elamist lubada saanud. Ta oleks lõpetanud mõnes kitsas hallis urkas kuskil Buckeye Roadil või suurema tõenäosusega Hiinalinna mainega armetus kolmnurgas Clevelandist ida pool, kus üür oli kahtlustäratavalt madal, iga teine hoone oli hüljatud ja sireenid hakkasid igal ööl vähemalt korra huilgama. Lisaks hoidis härra Yang maja laitmatus korras, parandas ära lekkivad kraanid, lappis betoonplatsi maja ees ning tegi majatagusest postkaardisuurusest maalapist lopsaka aia. Ta tõi neile igal aastal otsekui kümnisena enda kasvatatud Hiina meloneid ja kuigi proua Richardsonil polnud aimugi, mida nendega ette võtta – need olid nefriitrohelised, kortsulised ja häirivalt karvased –, hindas ta sellegipoolest mehe tähelepanelikkust. Härra Yang oli just selline üürnik, nagu proua Richardson oma majas näha tahtis: hea inimene, kellele tema sai omakorda head teha ja kes naise lahkust hinnata oskas.
Ülemise korruse korteri osas polnud ta samavõrra edukas olnud. Ülemise korruse üürnik vahetus keskeltläbi kord aastas: värskelt muusikainstituuti õpetama palgatud tšellist, neljakümnendates lahutatud naine, Clevelandi ülikooli lõpetanud