Sädemest tõuseb leek. Celeste Ng

et tüdruk ainult tema tõttu huvi säilitaks. Kõik oleks võinud teisiti olla, kui ta olnuks keegi teine Richardsonidest: tema vend ja õed ei muretsenud kunagi, kas nad meeldivad inimestele või mitte. Lexiel olid kuldne naeratus ja muretu naer, Tripil hea välimus ja põselohud – miks nad ei pidanuks inimestele meeldima, miks nad oleksid üldse pidanud endalt midagi sellist küsima? Izzy jaoks olid asjad veelgi lihtsamad, sest temale ei läinud korda, mida inimesed temast arvavad. Aga Moodyl puudus Lexie soojus, Tripi kelmikas sarm, Izzy enesekindlus. Poisile tundus, et tema saab pakkuda vaid seda, mida pakub ta perekond ehk perekonda ennast, ja just seetõttu ütleski ta ühel juuli lõpu pärastlõunal tüdrukule: „Lähme meile. Ma tutvustan sind oma perekonnale.”

      Esimest korda Richardsonide majja astudes peatus tüdruk hetkeks, jalg ukselävel. Ta ütles endale, et see on kõigest maja. Siin elas Moody. Aga isegi see tundus talle pisut sürreaalsena. Moody osutas kõnniteel seistes peaaegu häbelikult peaga maja suunas. „Olemegi kohal.” Ja tüdruk küsis: „Sa elad siin?” Asi polnud suuruses – tõsi küll, maja oli suur, kuid sama sai öelda kõigi majade kohta sellel tänaval, ja tüdruk oli kolme Shakeris elatud nädala jooksul suuremaidki maju näinud. Ei, asi oli muru rohelises toonis, telliskivide vahelt paistvate mördiridade sirgetes joontes, leebe tuule käes sahisevates vahtralehtedes, tuules endas. Seda tunnet põhjustasid ukselävel tajutav kombinatsioon pesupulbri, toidu valmistamise ja muru pehmest aroomist, tõrksalt püsti jäänud juuksetukka meenutav tagurpidi pöördunud kaltsuvaiba nurk, mis tekitas mulje, nagu oleks keegi selle kortsu ajanud ja unustanud sirgeks tõmmata. Tüdrukule tundus, nagu siseneks ta maja asemel maja kontseptsiooni, tema silme ees ellu ärganud arhetüüpi. Kohta, millest ta oli küll kuulnud, kuid mida polnud kunagi varem näinud. Pearl kuulis eemal asuvatest tubadest elutegevusele viitavaid helisid – telereklaami tasast pominat, töö lõpetanud mikrolaineahju piiksumist –, aga see kõik kostis kaugelt nagu unenäos.