ristpeakruvikeeraja kasutamisest midagi enamat teha.
„Kuidas sa seda kõike tegema õppisid?” küsis poiss Pearlile järgmist põhjalippi ulatades.
Pearl kehitas õlgu. „Ema kõrvalt,” ütles tüdruk ühe käega lippi paika sättides ja teisega vaibalt olevast kuhjast kruvi noppides.
Kokku pandult osutus voodi vanamoeliseks voodinuppudega kahe inimese magamisasemeks, mis nägi välja nii, nagu võiks selles magada Kuldkihar.
„Kust te selle saite?” Moody sättis madratsi kohale ja põrgatas end katseks selle peal.
Pearl pani kruvikeeraja tööriistakasti ja kasti kaane kinni. „Me leidsime selle.”
Tüdruk istus voodile, selg päitsi vastu toetatud, jalad terves voodi pikkuses välja sirutatud, ja vahtis lakke, nagu katsetaks ta voodit. Moody istus voodi teise otsa tüdruku jalgade kõrvale. Tolle varvaste vahel ja säärte ning seeliku alumise serva küljes olid rohulibled. Ta lõhnas värske õhu ja piparmündišampooni järele.
„See on minu tuba,” ütles Pearl äkki ja Moody hüppas taas püsti. „Vabandust,” ütles poiss ja ta põsed lõid õhetama.
Pearl tõstis pilgu, nagu oleks ta hetkeks poisi olemasolu unustanud. „Oi,” tähendas tüdruk. „Ma ei mõelnud seda niimoodi.” Ta napsas varvaste vahelt rohulible ja läkitas selle sõrmenipsuga lendu ning nad vaatasid koos, kuidas see vaibale pudenes. Kui tüdruk uuesti rääkima hakkas, kostis ta häälest hämmastust. „Mul pole kunagi varem oma tuba olnud.”
Moody seedis kuuldud sõnu. „Sa tahad öelda, et oled alati pidanud kellegagi tuba jagama?” Poiss üritas endale ette kujutada maailma, kus selline asi võimalik oleks. Ta püüdis ette kujutada ühist tuba Tripiga, kes musti sokke ja spordiajakirju põrandale vedelema jättis ning kelle esimene liigutus koju tulles oli raadio sisse lülitamine – jaamaks oli alati „Jammin” 92.3 –, nagu ei suudaks ta süda ilma taustal tümpsuvate bassideta lüüa. Puhkusel olles panid Richardsonid alati kinni kolm tuba: ühe härra ja proua Richardsonile, ühe Lexiele ja Izzyle ning ühe Tripile ja Moodyle, ning hommikusöögilauas viskas Trip alati Moody üle nalja, sest too rääkis vahel unes. Pearl emaga tuba jagamas – Moodyl oli raske uskuda, et inimesed võivad nii vaesed olla.
Pearl raputas pead. „Me pole kunagi varem omaette majas elanud,” ütles tüdruk ja Moody surus endas alla soovi öelda, et see ei olegi maja, vaid hoopis pool maja. Tüdruk vedas sõrmega üle madratsi, tehes igas lohus oleva nööbi ümber ringi.
Teda silmitsev Moody ei teadnud, mida tüdruk meenutas: pirtsutav pliit Urbanas, kus nad pidid seda tikuga süütama; viiendal korrusel asuv elamine liftita majas Middleburys ja umbrohtunud aed Ocalas ja suitsune korter Muncies, kus eelmine üürnik oli lasknud oma koduküülikul mööda elutuba roita, jättes endast maha näritud kohti ja rohkesti kahtlase välimusega plekke. Ja allüürile antud korter Ann Arboris, kus nad olid elanud aastate eest ja millest lahkuda oli olnud kõige raskem, kuna korteri omanikel, kes olid selle oma eemalviibimise ajaks üürile andnud, oli olnud Pearlist vaid aasta või paar vanem tütar ning ta oli seal koos emaga veedetud kuue kuu jooksul iga päev mänginud selle õnneliku tüdruku hobusekujukestega ning istunud lastele mõeldud tugitoolis ja tema kargesse valgesse baldahhiiniga voodisse magama heitnud, ja mõnikord, keset ööd, kui ta ema magas, oli ta öölambi põlema pannud, teise tüdruku riidekapi ukse avanud ning ta kleite ja kingi passinud, kuigi kõik asjad olid tema jaoks pisut suured. Majas oli olnud igal pool palju tüdrukust tehtud fotosid: kaminasimsil ja elutoa laual, trepi kõrval oli stuudios tehtud kaunis portreeülesvõte, millel tüdruk oli lõua peopesale toetanud. Ja Pearlil oli olnud nii lihtne ette kujutada, et see on tema maja ja need on tema asjad, tema tuba, tema elu. Kui paar koos tütrega akadeemiliselt vaheaastalt tagasi tuli, ei suutnud Pearl päevitunud, sitke ja nüüdseks kapis olevate kleitide jaoks liiga pikaks visanud tüdruku poole vaadatagi. Ta oli nutnud terve tee Lafayette’i, kus nad elasid järgmised kaheksa kuud, ja talle ei suutnud tröösti pakkuda isegi tüdruku kollektsioonist näpatud lapiline tantsisklev hobune, sest tema närvilisele ootusele vaatamata ei kaevanud keegi selle kadumise pärast, ja mis võiks olla vähem rahuldust pakkuv kui varastamine inimeselt, kes on nii hästi varustatud, et ei pane isegi tähele, kui temalt on midagi ära võetud? Pearli ema sai ilmselt asjast aru, kuna nad ei kasutanud enam allüürimise varianti. Pearl polnud samuti kurtnud, teades nüüdseks, et ta eelistab kellegi teise asjadega täidetud elamisele tühja korterit.
„Me kolime tihti. Iga kord, kui mu emal selleks jälle tuju tuleb.” Tüdruk vaatas ägedalt, peaaegu tigedalt jõllitades poisi poole, ja Moody nägi, et ta silmad, mida poiss oli pähkelpruuniks pidanud, olid hoopiski nefriitrohelised. Sel hetkel tajus Moody korraga selgesti, mis temaga tol hommikul juhtus: tema elu oli korraga jagunenud kaheks, enne ja pärast tüdrukut, ning ta jääb neid kahte alatiseks omavahel võrdlema.
„Mida sa homme teed?” tahtis poiss teada.
1 Nimetus, mida Ameerika Ühendriikides kasutatakse Volkswagen Golfi kohta. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
3
Moody jaoks sai päris mitmest järgmisest nädalast üksainus homsete jada. Nad käisid Fernways, poisi vana algkooli juures, kõõlusid liumäel, venitasid end mööda turnimisposti üles ja pudenesid ühendussillalt all ootavale puiduhakkekihile. Poiss viis Pearli Draegerisse kuuma iirisekastmega jäätist sööma. Horseshoe järve ääres ronisid nad puude otsas nagu lapsed ja loopisid all ulpivatele partidele kuivanud saiatükke. Nad istusid Yours Truly nimelises kohalikus toidukohas kõrgete seintega ümbritsetud puitkabiinis ja sõid juustu ning peekoni all ägavaid friikartuleid ning toppisid plaadimasinasse kahekümne viie sendiseid, et see mängiks lugusid „Great Balls of Fire” ja „Hey Jude”.
„Vii mind šeikereid[1.] vaatama,” tegi Pearl ühel päeval ettepaneku ja Moody puhkes selle peale naerma.
„Shakers Heightsis ei ole enam šeikereid,” tähendas poiss. „Nad surid kõik välja. Ei pidanud seksi vajalikuks. Linn sai lihtsalt nende järgi nime.”
Moodyl oli poolenisti õigus, kuigi ei tema ega suurem osa linna lastest teadnud koha ajaloost suurt midagi. Šeikerid olid tõepoolest paigast, millest sai Shaker Heights, juba ammu lahkunud ja 1997. aasta suveks oli neid maailma alles jäänud täpselt kaksteist. Kuid Shaker Heights oli rajatud kui mitte just šeikerite põhimõtteid järgides, siis samasuguse utoopia loomise idee kohaselt. Kord – ja reeglid, korra isa – oli šeikerite jaoks olnud harmoonia aluseks. Neil oli kõik täpselt paigas: sünnis aeg hommikuseks tõusmiseks, aknakardinate sünnis värvitoon, meeste sünnis juustepikkus, sünnis viis käte palvuseks kokkupanemiseks (parem pöial vasaku peal). Šeikerid olid veendunud, et iga viimast kui pisiasja kavandades õnnestub neil luua tükike paradiisi maa peal, pisike pelgupaik ilmakära eest, ning Shaker Heightsi asutajad olid asja samamoodi näinud. Reklaamides kujutati Shaker Heightsi pilvedes hõljumas ja vikerkaarel asuvast mäetipust tahmunud Clevelandi peale alla vaatamas. Täiuslikkus – just selle eesmärgi poole püüeldigi. Ehk olid šeikerite veendumused siinsesse pinnasesse imbunud ja andsid nüüd neile, kes siin sirgusid, edasi eelsoodumuse üle pingutada ning sügava sallimatuse iga väikseimagi puuduse suhtes. Isegi Shaker Heightsi teismelised, kelle kokkupuude šeikeritega piirdus laulmistunnis laulu „Simple Gifts” õppimisega, ei saanud lahti tundest, et õhk oli läbi imbunud täiuslikkusejanust.
Sedamööda, kuidas Pearl oma uue kodulinnaga tutvus, sai ka Moody järjest enam teada Mia kunstist ja Warrenite pere rahaasjade keerukusest ja veidrusest.
Moody polnud kunagi rahaasjade pärast pead vaevanud, kuna selleks puudus igasugune vajadus. Tuled süttisid, kui ta lüliteid vajutas; vee saamiseks tuli keerata kraani. Toidukraam ilmus korrapäraselt külmkappi ja seejärel valmis tehtud söögikordadena lauale. Poiss sai alates kümnendast eluaastast taskuraha, alguses viis dollarit nädalas, kuid see summa hakkas vastavalt inflatsioonile ja vanuse lisandumisele stabiilselt kasvama, kuni praeguse kahekümne dollarini välja. Koos selle summa ning tädide ja sugulaste saadetud sünnipäevakaartidega, mille vahelt võis alati leida kokku murtud rahatähe, oli tal piisavalt vahendeid, et soovi korral Mac’s Backsi raamatupoest mõni pruugitud raamat või juhuslik CD soetada või siis oma