riidepuudele sättida. Kliendid kiskusid riiete küljest helmeid ära ja nõudsid siis allahindlust. Selliste asjadega tegelemise asemel olen ma parema meelega omaette ja pesen põrandaid.”
Aga teised fotod jällegi müüsid ja naine pälvis tähelepanu. Üks seeria, mida Mia alustas pärast lühikest tööotsa õmblejana, pidas neid üleval peaaegu terve aasta. Naine käis kasutatud asjade poodides ning ostis vanu pehmeid mänguloomi: luitunud kaisukarusid, narmendavaid plüüskoeri, kulunud jänkusid; mida odavamad, seda parem. Kodus harutas ta mänguasjad õmblustest lahti, pesi nende ümbrised puhtaks, kloppis täidise kohevaks, lõi silmad taas läikima. Seejärel õmbles naine need uuesti kokku, seekord pahupidi, ja tulemus osutus kummituslikult kauniks. Pahupidi keeratud päevi näinud kunstkarusnahk meenutas pügatud sametit. Uuesti kokku õmmeldud ja täis topitud loomad oli küll endise kuju, kuid teistsuguse olekuga: kael ja selg olid sirgemad, kõrvad erksamalt kikkis, silmis siras taibukas pilk. Tundus, nagu oleks loom teinud läbi taassünni, olles nüüd vanem ja julgem ja targem. Pearlile oli meeldinud vaadata, kuidas ema köögilaua kohale kummardudes kirurgi täpsusega töötas, kasutades skalpelli, nõelu, nööpnõelu, et mänguasjadest kunstiteoseid teha. Anita oli kõik selle seeria pildid maha müünud, üks oli tema sõnul koguni moodsa kunsti muuseumisse jõudnud. Pearl anus Miat, et too veel ühe pildiseeria või siis sama seeria piltidest koopiad teeks, kuid Mia keeldus. „See idee on oma elu ära elanud,” sõnas naine. „Ma töötan nüüd millegi muuga.” Ja just seda ta tegigi, tegeldes alati millegi tavapärasest erinevaga, mis oli temas huvi äratanud. Pearl oli veendunud, et ühel päeval saab ta kuulsaks, kunagi on tema armastatud ema üks neist kunstnikest, keda teavad kõik, nagu de Kooning või Warhol või O’Keeffe. Just seetõttu ei pannud ta päriselt pahaks elu, mida nad elasid, teise ringi riideid, prügimäelt leitud voodeid ja toole, ebakindlust ja juhuslikkust. Ühel päeval saavad kõik ta ema geniaalsusest aru.
Moody jaoks käis selline eluviis üle mõistuse. Warrenite elu jälgimine oli nagu mustkunstitriki vaatlemine, see oli niisama imeline nagu tühja limpsipurgi muundumine hõbedaseks morsikannuks või siidist torukübarast aurava piruka välja tõmbamine. Ei, mõtles poiss, tegelikult võis seda võrrelda elu tühja koha pealt üles ehitava Robinson Crusoe tegevuse jälgimisega. Mida rohkem ta Mia ja Pearli seltsis aega veetis, seda enam nood kaks teda lummasid.
Pearli seltsis veedetud pärastlõunatel sai Moody nende pidevalt liikumises olles mööduva elu kohta tasapisi üht-teist teada. Neil oli kaasas võimalikult vähe asju: kaks taldrikut ja kaks tassi ja pihutäis eri komplektidest pärit söögiriistu; kummalgi märss seljariietega ja mõistagi Mia fotoaparaadid. Suvel olid auto aknad pärani lahti, kuna nende Rabbitil puudus kliimaseade; talvel sõitsid nad öösiti, küte maksimumi peale keeratud, ja päeval parkisid mõnda päikeselaiku ning magasid auto õdusas kasvuhoonesoojuses, et päikese loojudes taas teele asuda. Ööseks toppis Mia kotid istmete ette ning kattis kotid ja tagumise istme kokku volditud sõjaväetekiga, nii et tekkis neid mõlemat mahutav ase. Privaatsuse tagamiseks vedasid nad esimeste istmete peatugedest kuni luukpärani lina, nii et moodustus väike telk. Söömiseks pidasid nad teeservas kinni ja mugisid juhiistme taga seisvasse paberkotti varutud toitu: saia maapähklivõiga, puuvilja, mõnikord Mia hangitud allahinnatud salaamit või pipravorstijuppi. Mõnikord kestis sõit vaid mõne päeva, teinekord nädala, kuni Mia leidis talle sobivana tunduva koha, kus nad pidama jäid.
Nad otsisid endale üürikorteri: harilikult ateljee, mõnikord kööktoa, vastavalt sellele, kuidas rahaline olukord lubas ja kuidas nad kuust kuusse edasi liikusid, kuna Miale ei meeldinud paikne olla. Nad seadsid end oma uues elamises sisse, kasutades värskendatud või vajalikul määral üles vuntsitud minema visatud või teise ringi poodidest soetatud esemeid nagu Shakeriski; Mia pani Pearli kohalikku kooli hingekirja ja tegi nii palju tööd, kui nende üleval pidamiseks vajalik oli. Ja seejärel hakkas Mia uue projekti kallal tööle, nokitsedes ja urgitsedes oma ideed nagu üdikonti, kuni valmis sai järjekordne fotoseeria Anitale New Yorki saatmiseks.
Mia muutis vannitoa Pearli uinumise järel pimikuks. Esimeste kolimiskordade järel said tal kõik võtted täpselt paika: fotode ilmutamise anumad vanni, nöör nende kuivama riputamiseks dušilifti külge, ukse alla igasuguse valguse tõkestamiseks rullikeeratud käterätt. Tööga ühele poole saanud, ladus ta ilmutusvannid virna, pani suurendaja kasti, peitis kanistrid kemikaalidega valamukappi ja küüris vanni seni, kuni see Pearli hommikuse duši ootel säras. Ta paotas vannitoa akent ja heitis siis voodisse ning Pearli ärkamise ajaks oli ilmuti kirbe lõhn kadunud. Pearl teadis alati, et kui Mia on fotod posti pannud, pakivad nad asjad taas autosse ja kogu protsess kordub otsast peale. Üks linn, üks projekt, ja siis on käes aeg edasi liikumiseks.
Aga seekord pidi kõik teisiti olema. „Me jääme paikseks,” ütles Pearl poisile ja Moody tundis endas korraga pead pööritama panevat pulbitsust, mis teda õhupallina kõrgustesse kergitas. „Mu ema lubas mulle. Seekord ei koli me enam kuskile.”
Nende kunstiinimestele omane rändurielu meeldis poisile: südames oli Moody romantik. Ta lõpetas küll iga semestri parimate seas, aga praktilise elu painest vabana unistas poiss kooli poolelijätmisest ja Jack Kerouaci stiilis riigis ringirändamisest, küll luuletuste asemel laule kirjutades. Ta soetas endale Mac’s Backsi raamatupoest raamatute „Teel” ja „Dharma Bums” päevinäinud eksemplarid, Frank O’Hara, Rainer Maria Rilke ja Pablo Neruda luulekogumikud, ning leidis oma rõõmuks Pearlis teise luulelise hinge. Tüdruk polnud küll mõistagi sama palju lugenud, kuna nad kolisid alalõpmata, kuid temagi oli suurema osa oma lapsepõlvest raamatukogudes veetnud, otsides ühest koolist teise pendeldava lapsena riiulite vahel kaitsvat varju ja ahmides raamatuid endasse nagu õhku – ta tahtis tegelikult, nagu ta poisile ujedalt tunnistas, luuletajaks saada. Tüdruk oli oma lemmikluuletused ümber kirjutanud narmendavasse spiraalköites märkmikku, mida ta endaga alati kaasas kandis. „Nii on need alati minu juures,” ütles Pearl ja kui ta viimaks Moodyl mõnda luuletust lugeda lubas, kaotas poiss kõnevõime. Ta tahtnuks end tüdruku käekirja kaunite kaarekeste ümber põimida. „Kaunis,” ohkas poiss ning Pearli nägu lõi särama nagu latern. Järgmise päeva saabudes tõi Moody kaasa kitarri, õpetas tüdruku kolme akordi mängima ning esitas talle ühe oma lauludest, mida ta kunagi kellelegi laulnud polnud.
Poiss avastas peagi, et Pearlil on fantastiline mälu. Ta mäletas terveid lõike, mida oli lugenud vaid korra, tal olid peas Magna Carta kuupäevad ja Inglismaa kuningate ja kõigi presidentide nimed õiges järjekorras. Moody hinnete taga olid usin õppimine ja rohkete küsimuskaartide kasutamine, kuid Pearlile näis kõik lihtsalt kätte tulevat: ta heitis matemaatikaülesandele vaid ühe pilgu ja teadis intuitiivselt selle vastust, sellal kui Moody algebraülesande metoodiliselt rida-realt läbi võttis; tüdruk luges essee läbi ja leidis silmapilk üles kõige olulisema punkti või suurima loogikavea. Jäi mulje, nagu piisaks talle ainsast pilgust pusletükkide virnale, et näha tervikpilti, kordagi karpi vaatamata. Selgus, et Pearli mõistus oli erakordne ja Moody pidi paratamatult imetlema seda, kui kiiresti ja vaevata tüdruku aju töötas. Puhas nauding oli vaadata, kuidas ta peas kõik paika klõpsatas.
Mida enam nad koos aega veetsid, seda rohkem hakkas Moodyle tunduma, et ta asub korraga kahes kohas. Ta viibis kogu aeg, tegelikult igal võimalikul hetkel, Pearli seltsis, einela kabiinis, puu otsas, vaadates, kuidas tüdruku suured silmad kõike ümbritsevat endasse ahmisid, nagu tunneks ta meeletut janu. Poiss tegi tobedaid nalju ja rääkis lugusid, lobises tühistest asjadest, pingutas, et tüdrukut naeratama panna. Ja samal ajal uitas ta mõttes mööda linna ringi, otsides meeleheitlikult järgmist kohta, kuhu tüdruk viia, järgmist Clevelandi äärelinna imet, mida talle demonstreerida, kuna oli veendunud, et talle näidatavate kohtade otsa lõppedes tüdruk kaob. Talle tundus juba, et too on hakanud friikartuleid süües ja viimast taldrikule jäänud tardunud juustularakat torkides vaikima; juba oli ta kindel, et tüdruku pilk ajus üle järve vastaskalda poole.
Just seetõttu tegi Moody otsuse, mille õigsuses ta kogu oma ülejäänud elu kahtlema pidi. Kuni selle hetkeni polnud poiss Pearlist ega tolle emast oma perekonnale midagi rääkinud; ta kaitses nende sõprust nagu aaret valvav lohe: vaikides ja ahnelt. Poisil oli sügaval sisimas tunne, et see muudab mingil moel kõike, nagu muinasjuttudes võlukunstiga läheb, kui saladust teistega jagatakse. Ehk oleks tulevik teistsuguseks kujunenud, kui ta oleks tüdruku olemasolu vaid enda teada