silmad tõmbusid seepeale kitsasteks piludeks, aga noogutas siiski vastu tahtmist. Rammukatsumised olid nüüd juba täies hoos ning võistlusväljakul käis kõva melu; kui siitkandist peakski kostma hüüdeid, ei pandaks neid tähelegi.
„Ärge laske neil mind tappa, söör! Te ju teate, et see poleks õige tegu!” Hääl läbielatud katsumusest kähe, hakkas mehike tropist vabanedes sedamaid Jamiet anuma. „Ma ju täidan ainult oma kohust, toimetan kurjategija kohtu ette!”
„Haa!” hüüatasid McGillivrayd otsekui ühest suust. Oma tunnetes olid nad nähtavasti ühel meelel, ent väljendasid neid täiesti erinevalt: lendas vandesõnu ja arvamusavaldusi ning härrasmehe sääred said Ingalt ja Sengalt rohkesti jalahoope.
„Jätke järele!” ütles Jamie, tõstes häält, et end üleüldises melus kuuldavaks teha. Nähes, et sellest pole kasu, haaras ta nooremal McGillivrayl kratist kinni ning möirgas täiest kõrist „Ruhe!14, mispeale nad ehmatusest sedamaid vait jäid ja heitsid üle õla süüdlaslikke pilke võistlusväljaku poole.
„Nõndapsi,” lausus Jamie otsustavalt. „Myers, ole kena, too see härrasmees siia. Rob ja Fergus, tulge kaasa. Bitte, madam?” Ta kummardas proua McGillivrayle, kes pilgutas esialgu silmi, ent leppis siis olukorraga ja noogutas aeglaselt. Jamie vaatas mulle otsa, tõstis korraks silmad taeva poole ning marssis Manfredil ikka veel kratist kinni hoides meesväega eemale oja poole, jättes naised minu hooleks.
„Thäie Mann – ta ju päästab mu poja?” pöördus Ute minu poole, valged kulmud murelikult kortsus.
„Ta teeb mis suudab.” Vaatasin ema selja taha kobarasse kogunenud tüdrukute poole. „Kas teate, oli teie vend siis Hillsborough’s või ei olnud?”
Piigad vahetasid pilke ja valisid vaikimisi Inga eestkõnelejaks.
„Nojaa, kui teada tahate, siis oli küll,” vastas too pisut trotslikult. „Aga ega ta seal mürgeldand – mitte sinnapoolegi. Tema läks ainult rakmeid parandama ja sattus kogemata jõugu keskele.”
Panin tähele, kuidas Hilda ja Senga kiiresti pilke vahetasid, ja järeldasin, et midagi jäetakse mulle ehk rääkimata. Ent, jumal tänatud, minul polnud tarvis hakata siin kohut mõistma.
Proua McGillivray pilk oli kiindunud meestesse, kes seisid tükk maad eemal ja ajasid vaikselt juttu. Vargapüüdja oli köidikutest vabastatud, ainult käed olid ikka veel seotud. Selg vastu puutüve, seisis ta, silmahambad vihaselt paljastatud, ning meenutas nurkasurutud rotti. Jamie ja Myers kõrgusid ähvardavalt tema kohal, kuna Fergus, kulm keskendunult kortsus ja lõug konksule toetatud, seisis kõrval. Rob McGillivray oli võtnud noa ning vestis nüüd sellega männioksa küljest väikesi laaste, heites aeg-ajalt vargapüüdja poole kurjakuulutavaid pilke.
„Kindlasti suudab Jamie selle … ee … kuidagimoodi ära klaarida,” laususin, lootes salamisi, et see „kuidagimoodi” ei tähenda liiga suurt vägivalda. Mulle turgatas pähe ebameeldiv mõte, et väike vargapüüdja mahuks ilmselt lahedasti ära tühja toidukasti.
„Gut.” Ute McGillivray noogutas aeglaselt, hoides meestel endiselt silma peal. „Hea, et ma teda ära ei tapnud.” Korraga pööras ta oma helesinised ja väga säravad silmad uuesti minule. „Aga kui faja, siis teen ma seda.”
Ma uskusin teda.
„Mõistan,” laususin targu. „Aga – palun südamest vabandust –, aga kui see mees peaks teie poja kõigest hoolimata kaasa viima, kas ei või te siis koos temaga šerifi juurde minna ja seletada …”
Tüdrukud vahetasid taas pilke. Sedapuhku oli Hilda see, kes suu lahti tegi.
„Nein, madam. Mõistate, asi poleks old nii hull, kui vargapüüdja oleks tuld meie juurde laagris. Aga siin …” Tüdruk ajas silmad suureks ja osutas peaga sinnapoole, kus katsuti rammu ja kust kostev tumemütsatus ja ergutuskisa andsid märku järjekordsest õnnestunud sooritusest.
Nagu ma aru sain, muutis asja keeruliseks Hilda peigmees, Hunter’s Pointist pärit Davey Morrison. Härra Morrison oli jõukas talunik ja väärikas mees ning lisaks veel rammumees, kes paistis silma säärastes kunstides nagu kiviheide ja teibavise. Peale kõige muu oli tal suur suguvõsa, isa-ema, onud-tädid, onu- ja täditütred ja -pojad, kõik laitmatult ontlikud inimesed ja – nagu ma aru sain – üpris nobedad teisi hukka mõistma.
Kui Manfred oleks nabitud kinni Davey Morrisoni sugulastest kubiseva rahvasumma silme all, levinuks jutt nagu kulutuli ja sellest puhkenud skandaal oleks teinud Hilda kihlusele kindlasti kiire lõpu – väljavaade, mis häiris Ute McGillivrayd märksa rohkem kui mõte lõigata läbi vargapüüdja kõri.
„See ka paha, kui mina tema ära tapan ja keegi seda näeb,” ütles ta keerutamata, viibates hõredalt kasvavate puude taha jäävale võistlusplatsile. „Morrisonidele ei meeldiks.”
„Seda ma usun jah,” pomisesin, arutledes endamisi, kas Davey Morrisonil on üldse aimu, mis teda ees ootab. „Aga te ju …”
„Mina panen meine tütrikud hästi mehele,” lausus Ute otsustavalt ja noogutas oma sõnade kinnituseks mitu korda. „Ma leian gut mehed für sie, kenad suured mehed mit maa, mit raha. Ta võttisSengal ümbert kinni ja embas tütart tugevasti. „Nicht wahr, Liebchen?15”
„Ja, Mama,” pomises Senga ja toetas oma kena valge mütsiga pea proua McGillivray lopsakale rinnale.
Meeste seltskonnas olid asjad arenenud omasoodu: vargapüüdja käed olid nüüd köidikust vabastatud ning ta seisis ja kuulas randmeid hõõrudes juba leplikuma näoga, ent ikkagi umbusklikul ilmel Jamie juttu. Ta vaatas korraks meie poole ning pööras siis pilgu Robin McGillivrayle, kes seletas talle midagi energiliselt noogutades. Vargapüüdja lõuapära liikus, otsekui püüaks ta mingit mõtet läbi närida.
„Niisiis tulite te kõik täna hommikul võistlusi vaatama ja sobivaid mehi välja valima? Jah, mõistan.”
Jamie pistis käe vööpauna, võttis sealt midagi välja ja torkas vargapüüdjale nina alla, otsekui käsiks tal seda nuusutada. Ma ei näinud eemalt, mis see oli, kuid vargapüüdja näol asendus umbusk äkki ehmatuse ja vastikusega.
„Ja, tarvis ainult vaadata.” Proua McGillivray ei jälginud mehi, vaid patsutas Sengale õlale ja laskis ta seejärel lahti. „Me läheme nüüd Salemisse, kus elab meine Familie. Võib-olla leiame sealt hea mehe.”
Myers oli nüüd sellest stseenist pisut eemale astunud ja õlad kergendatult alla lasknud. Ta torkas sõrme niudevöö vahelt sisse, sügas mõnuga tagumikku ega tundnud toimuva vastu nähtavasti enam huvi. Tabanud mind sinnapoole vaatamas, seadis ta sammud läbi männinoorendiku meie poole.
„Teil pole vaja enam muretseda, madam,” rahustas ta proua McGillivray. „Olin kindel, et Punapea Jamie ajab asjad joonde, ja ta ajaski. Teie pojal pole enam midagi karta.”
„Ja?” sõnas Ute. Ta vaatas kahtlustavalt puudetuka poole, aga öeldu vastas nähtavasti tõele: kõik mehed olid nüüd lõdvestunud ning Jamie andis parajasti vargapüüdjale tagasi tolle käerauad. Tema liigutused olid järsud ning mõistsin, et see tekitab temas vastumeelsust. Ta oli ju ka ise pidanud Ardsmuiris raudu kandma.
„Gott sei dank,” 16 lausus proua McGillivray ja ohkas südamepõhjast. Kui õhk temast välja paiskus, näis tema tüse keha märgatavalt kokku tõmbuvat.
Mehike hakkas minema; ta kõndis meist eemale, jõekese poole. Käerauad kõikusid tema vööl ja tagapool oleva rahvahulga hõigete sekka kostis meieni metalli vaikseid kõlksatusi. Jamie ja Rob McGillivray seisid lähestikku ja rääkisid millestki, samal ajal kui Fergus vaatas, kulm kergelt kortsus, lahkuvale vargapüüdjale järele.
„Mida Jamie talle õieti ütles?” küsisin Myersilt.
„Et mida või?” Mäemees naeratas laialt, paljastades oma hõredad