Diana Gabaldon

Leegitsev rist, I raamat


Скачать книгу

pole haihtunud. Kõik ümbritsev tundus ikka veel unenäoline. MacLennanit ennastki poleks justkui enam olnud; tema keha ajas end püsti, pesi ja sõi, noogutas ja rääkis tema osavõtuta. Välisilm oli lakanud eksisteerimast. Ning kui siis Joe Hobson tõusis ja kuulutas, et läheb koos Hugh’ga Hillsborough’sse, et nõuda kohtus kahjude hüvitamist, oli Abel MacLennan avastanud end marssimas mööda teed nendega kaasa, noogutades, rääkides, kui temaga räägiti, tahtetult nagu surnu.

      „Sedaviisi mööda teed kõmpides tuli mulle mõte, et me kõik olemegi surnd,” lausus MacLennan äraolevalt. „Mina, Joe, Hugh ja teised – polnd vahet, kas olin siin või kusagil mujal, mul tuli tiksuda lihtsalt ajaga kaasa, kuni mu kondid sai sängitada Abby kõrvale. Mul polnd midagi selle vastu.”

      Kui nad Hillsborough’sse jõudsid, ei pööranud Abel erilist tähelepanu sellele, mis Joel meeles mõlkus; millelegi mõtlemata kõndis ta teistega kuulekalt kaasa. Järgnes neile läbi poriste tänavate, kus kilgendasid lõhutud aknaklaaside killud, nägi tõrvikuid ja rahvahulki, kuulis hüüdeid ja karjeid, aga see kõik jättis ta külmaks.

      „Need olid ju kõigest surnud, kes liikusid kontide klõbinal ringi,” lausus ta õlgu kehitades. Istunud natuke aega vaikides, pööras MacLennan pea Jamie poole ning vaatas talle pikalt ja uurivalt otsa.

      „On nii või? Oled ehk sinagi surnd?” Üks lõtv kühmlik käsi kerkis punaselt rätilt ja puudutas tasakesi Jamie põsesarna.

      Jamie ei tõmbunud eemale, vaid võttis MacLennani käe, asetas uuesti maha ja hoidis seda natuke aega kindlalt.

      „Ei, a charaid,” vastas ta. „Veel mitte.”

      MacLennan noogutas aeglaselt.

      „Jah. Sellega läheb veel aega,” lausus ta. Tõmmanud käe vabaks, istus ta hetke ja silus rätikut. Tema pea jõnksus otsekui edasi noogutades ikka veel, nagu oleks kael liiga pikalt välja veninud.

      „Jah. Sellega läheb veel aega,” kordas ta uuesti. „Asi pole nii hull.” Ta tõusis ja pani punase nelinurkse räti endale pähe. Seejärel pöördus ta minu poole ning noogutas viisakalt, pilk eemalviibiv ja ärev.

      „Tänan hommikusöögi eest, armuline proua,” lausus MacLennan ja kõndis minema.

      3

      Sapivedelikud

      Kui Abel MacLennan oli läinud, sai ka hommikusöök ühtäkki läbi. Reamees Ogilvie tänas ja palus luba lahkuda. Jamie ja Fergus läksid otsima sirpe ja astrolaabe ning reamees Ogilvie lahkumise järel longu vajunud Lizzie kuulutas, et tunneb end pahasti, ja kadus ühte varjualusesse, kaasas suur kruus soolikarohu- ja ruuditõmmist.

      Õnneks jõudis just siis tagasi Brianna, aga Jemmyt tal kaasas ei olnud. Ta kinnitas, et oli koos Rogeriga einestanud Jocasta pool. Jemmy oli jäänud Jocasta süles magama ning kuna säärane asjade käik näis mõlemale poolele sobivat, jättis ta lapse sinna ning tuli mulle hommikuse vastuvõtu juurde appi.

      „Oled ikka kindel, et tahad mind täna hommikul aidata?” Silmitsesin Breed uurivalt. „On ju ikkagi sinu pulmapäev. Lizzie või siis ehk proua Martin oleksid kindlasti nõus …”

      „Ei, ma teen ise,” jäi Bree endale kindlaks. „Lizziel on küll juba parem, aga ma ei usu, et tema süda kannataks välja mädanevaid jalgu ja oksehaisu.” Ta võbistas tasakesi õlgu ja pigistas silmad kinni, meenutades, kuidas olin eelmisel päeval puhastanud ühe vanaldase mehe kannahaavandit. Mehike oli oksendanud valu pärast oma räbaldunud pükstele ning see oli omakorda tekitanud okserefleksi veel mitmes inimeses, kes tahtsid minu jutule pääseda.

      Minagi tundsin sellele mõeldes kerget iiveldust, ent summutasin selle viimase lonksu mõru kohviga.

      „Jah, sul on vist õigus,” tunnistasin vastu tahtmist. „Aga su kleit ei ole vist veel päris valmis, ega? Äkki peaksid ikka minema …”

      „Kõik on korras,” rahustas Bree mind. „Phaedre palistab mu kleiti ja Ulysses kamandab teenijaid nagu seersant sõdureid. Oleksin neil ainult jalus.”

      Andsin pikemalt puiklemata järele, ehkki Bree abivalmidus pani mind pisut imestama. Ta polnud tavaelus küll sugugi pirtsakas, vaid nülgis nurisemata loomi ja rookis kalu, ent teadsin, et vigaste ja silmanähtavalt haigete inimeste seltsis tunneb ta end ebamugavalt, ehkki ta proovis oma vastumeelsust igati varjata. Arvasin, et õigupoolest polegi see vastikustunne, vaid haiget tegevalt tugev empaatia.

      Tõstsin katelt ja valasin keema läinud vett purki, millest poole võttis enda alla destilleeritud piiritus, hoides silmad kuumade alkoholiaurude eest pilukil.

      Oli tõesti raske näha nii paljusid inimesi piinavaid tõbesid, mis olnuksid antiseptikute, antibiootikumide ja anesteesia ajastul hõlpsasti ravitavad, aga välihospidalides – ajal, kui säärased meditsiini imed polnud üksnes uued, vaid ka raskesti kättesaadavad – olin õppinud suhtuma kannatustesse stoiliselt, teades, et see on ühtaegu möödapääsmatu ja kasulik.

      Kui laseksin tunnetel enda üle võimust võtta, ei saaks ma kedagi aidata. Aga aitama ma pean. Oligi kogu lugu. Briannal paraku niisugust kaitsvat soomust ümber ei olnud. Esialgu.

      Riistad, karbid ja kõikvõimalikud muud hommikuseks vastuvõtuks vajaminevad asjapuud puhtaks pühkinud, ajas Bree end sirgu, pisike korts kulmude vahel.

      „Kas mäletad naist, keda sa eile tohterdasid? Seda, kellel oli väike alaarenenud poeg?”

      „Teda oleks raske unustada,” vastasin nii ükskõikselt, kui suutsin. „Miks sa küsid? Näe, kas sa sellest saad jagu?” Osutasin vastuvõtul kasutatavale kokkupandavale lauale, mis keeldus kangekaelselt õigesse asendisse minemast, sest liigendid olid niiskusest paisunud.

      Brianna uuris seda, kulm kortsus, ning andis siis kangekaelsele liigendile käeservaga kõva vopsu. See andis järele ja vajus sedamaid kokku, otsekui tunnistades, et kellegi jõud käib tema omast üle.

      „Korras.” Ikka veel kulmu kortsutades hõõrus Bree hajameelselt käeserva. „Sa nägid palju vaeva veenmaks teda, et ta rohkem lapsi ei sünnitaks. Sellel väikesel poisil … kas tal oli siis mingi pärilik haigus?”

      „Võib öelda küll,” vastasin kuivalt. „Kaasasündinud süüfilis.”

      Brianna läks näost valgeks ja vaatas mulle otsa.

      „Süüfilis? Kindel või?”

      Noogutasin ja hakkasin läbikeedetud linast riiet sidumiseks rulli keerama. See oli ikka vcel kaunis niiske, aga polnud midagi parata.

      „Emal polnud päris selgeid viimase haigusjärgu märke – praegu veel –, aga lapsel olid need selgesti näha.”

      Ema oli tulnud lihtsalt laskma mul oma mädast iget lõigata, väike poiss seelikusaba külge klammerdumas. Lapsel olid iseloomulik sissevajunud „sadulnina” ja nii moondunud lõualuu, et tema nälginud välimus ei pannud mind põrmugi imestama: ta ei suutnud õieti mäludagi. Mil määral tulenes tema ilmselge arengupeetus ajukahjustusest ja mil määral kurtusest, ei osanud ma öelda, mängus olid arvatavasti mõlemad, kuid nende ulatust polnud ma kontrollinud, sest võimalused ravida olgu üht või teist seisundit olid võrdsed ja võrdusid nulliga. Olin soovitanud emal anda poisile leent, et leevendada tema alatoitumust, aga midagi enamat polnud mul võimalik selle õnnetukese heaks teha.

      „Siin ei näe ma seda nii sageli kui Pariisis või Edinburghis, kus oli palju prostituute,” ütlesin Breele, visates sidemekera lõuendist kotti, mille suud ta lahti hoidis. „Vahel tuleb siiski ette. Milles asi on? Sa ei arva ju ometi, et Roger võib põdeda süüfilist?”

      Bree jäi mulle ammuli sui otsa vaatama. Tema esialgne jahmatus taandus lahvatanud vihapuna ees.

      „Muidugi mitte!” hüüatas ta. „Ema!”

      „Noh, ega ma seda päris tõsiselt mõelnudki,” laususin leebelt. „Paraku võib seda juhtuda parimateski perekondades … ning sa ju ise küsisid.”

      „Ma küsisin raseduse vältimise kohta,” pressis Bree läbi hammaste. „Õigupoolest küll tahtsin küsida,