mures, sest tema isa – tähendab härra Hobson – tahab võtta Hugh’ endaga kaasa, aga too kardab minna.”
„Mispärast Joe Hobson New Berni läheb?” küsisin üle ravimikasti piiludes.
„Et edastada kubernerile palvekiri,” seletas Abel MacLennan. „Just nagu võiks sellest midagi abi olla.” Ta naeratas Marsalile pisut nukralt. „Ei, latseke, ma’p teagi, kuhu lähen, kui tõele au anda. New Berni igatahes küll mitte.”
„Kas te siis Drunkard’s Creeki oma naise juurde ei lähegi?” Marsali vaatas talle murelikult otsa.
„Mu naine on surnud, latseke,” vastas MacLennan tasa. Ta silus põlvedel olevat punast rätti, mis oli natuke kortsu läinud. „Kooles kaks kuud tagasi.”
„Oh, härra Abel.” Sinised silmad täis kaastunnet, võttis Marsali tal kõvasti käest kinni. „Mul on teist nii kahju!”
Pilku tõstmata patsutas Abel tema kätt. Mehe hõredatel juustel kilgendasid piisad ning ühe punase kõrva tagant jooksis alla veenire, aga ta ei tõstnud kätt, et seda ära pühkida.
Jamie oli Marsalit küsitledes püsti tõusnud. Nüüd istus ta MacLennani kõrvale puutüvele ja asetas tasakesi käe väiksema mehe turjale.
„Ma polnud sellest kuulnudki, a charaid,” sõnas ta vaikselt.
„Ei.” MacLennan vaatas tühjal pilgul läbipaistvatesse leekidesse. „Ma … ausalt öeldes polnd ma sellest seni veel kellelegi rääkind. Teie olete esimesed.”
Jamie ja mina vahetasime üle lõkke pilke. Drunkard’s Creekis elas jõekese kallastel hajali paiknevates majakestes parimalgi juhul vaevalt paar tosinat hinge. Ometi polnud ei Hobsonid ega Fowlesid Abeli kaotust maininud, niisiis polnud ta sellest ilmselt tõesti kellelegi rääkinud.
„Mis siis juhtus, härra Abel?” Marsali pigistas ikka veel tema kätt, ehkki see lebas, pihk allapoole, täiesti lõdvalt punasel rätil.
Nüüd tõstis MacLennan silmad ja vaatas talle pilgutades otsa.
„Oh,” vastas ta umbmääraselt. „Juhtus nii mõndagi. Ent seejuures lõpuks ikkagi kaunis vähe. Abby – mu naine Abigail – suri palavikutõppe. Sai külma, jäi haigeks ja … suri ära.” Abeli häälest aimus kerget imestust.
Jamie valas tühja kruusi sortsu viskit, võttis vastupanu kohtamata MacLennani teise lõdva käe, surus kruusi talle pihku ja hoidis tema sõrmi, kuni ta need ise kokku pigistas.
„Joo see ära, mees,” käskis Jamie.
Kõik vaatasid vaikides, kuidas MacLennan maitses kuulekalt viskit ning võttis algul ühe, siis teisegi sõõmu. Nooruke reamees Ogilvie niheles rahutult oma istekivil, paistis, et ta läheks meelsasti tagasi oma rügementi, aga temagi jäi paigale, justkui kardaks järsult lahkudes MacLennani tundeid veel rohkem haavata.
Oma täielikus tardumuses tõmbas MacLennan kõigi pilgud endale ning vestlus hääbus. Ebalevalt peatus mu käsi kastis olevate pudelite kohal, aga selle tarvis mul rohtu ei leidunud.
„Ega mul puudust olnd,” lausus MacLennan viimaks. „Tõega mitte.” Ta tõstis pilgu kruusilt ja vaatas ringi, otsekui ärgitades lõkke ääres istujaid endale vastu vaidlema. „Maksudeks jätkus. Aasta polnd küll nii hea, kui oleks võind tahta, aga ma olin olnud hoolas. Mul oli kõrvale pandud kümme buššelit maisi ja neli hääd hirvenahka. Need olid rohkem väärt kui maksudeks vajaminevad kuus šillingit.”
Maksud tuli paraku maksta sularahas, neid ei võetud teravilja, nahkade ja indigoplokkidena, mida talunikud äri ajades maksevahenditena kasutasid. Vahetustehingud on seejuures täiesti tavalised, mõtlesin, vaadates kotti, milles leidus ürtide ja droogide eest tasuks tassitud kraami. Rahas ei makstud siin millegi eest – see oli mõeldud üksnes maksude jaoks.
„Nojah, see on ju arusaadav,” ütles MacLennan, vaadates reamees Ogilviele tungivalt silmi pilgutades otsa, just nagu oleks noormees tema sõnu kahtluse alla seadnud. „Sigade või kalkunitega poleks Tema Majesteedil miskit peale hakata, eks? Ei, ma mõistan väga hästi, miks meilt küsitakse raha – see on ju igaühele selge. Ja teravilja mul ju oli, see oleks toond sisse julgesti kuus šillingit.”
Ainus mure oli mõistagi see, kuidas muuta kümme buššelit teravilja kuueks maksukõlblikuks šillingiks. Drunkard’s Creekis polnud puudust nendest, kes oleksid saanud pakkuda Abelile vilja ja teinuksidki seda rõõmuga, ent raha polnud Drunkard’s Creekis ka teistel. Ei, vili tuli viia Salemi turule, lähimasse kohta, kus selle eest oli võimalik raha saada. Paraku asus Salem Drunkard’s Creekist peaaegu neljakümne miili kaugusel ning see oli sinna ja tagasi nädala teekond.
„Mul oli viis aakrit hilise odra all,” seletas Abel. „Küps kollendav vili, lausa kisendas sirbi järele. Ma ei saanud lasta sel raisku minna, aga mu Abby, väike ja nõrguke, nagu ta oli – temast polnud õsujat ega rabajat.”
Et viljalõikust polnud võimalik nädalaks edasi lükata, palus Abel abi naabritelt.
„Nad on hääd inimesed,” kinnitas ta. „Üks kui teine laenas mulle paar penni, aga neilgi tuli maksta oma maksud, eks?” Lootes ikka veel, et saab vajaliku raha kuidagi kokku, võtmata ette pingutavat Salemi-retke, oli Abel viivitanud … ja viivitanud liiga kaua.
„Howard Travers on šerif,” jätkas MacLennan ja pühkis, ilma et ta sellest endale aru oleks andnud, ära nina otsa tekkinud tilga. „Ta tuli, paber käes, ja ütles, et peab tõstma meid välja, sest maksud on maksmata.”
Häda sunnil oli Abel jätnud naise üksi majja ja sõitnud kibekähku Salemisse. Aga kui ta, kuus šillingit näpus, tagasi jõudis, oli tema vara konfiskeeritud ja maha müüdud – Howard Traversi äiale –, majas elasid võõrad inimesed ja naine oli kadunud.
„Teadsin, et kaugele pole ta läind,” seletas MacLennan. „Ta ei oleks lapsi maha jätnud.”
Ning just sealt ta oma naise leidiski: viledaks kulunud teki sisse mähituna värises too mäel kasvava suure kuuse all, kuhu olid maetud Mac-Lennanite neli last – kõik surnud esimesel eluaastal. Mehe keelitustest hoolimata polnud Abigail nõus minema tagasi majja, mis oli kuulunud neile, ega paluma abi inimestelt, kes olid ta kodust ilma jätnud. Mees ei teadnud, kas see oli palavikust johtuv meeltesegadus või üksnes kangekaelsus; hüüdes valjult oma laste nimesid, oli Abigail klammerdunud hullumeelse jõuga okste külge … ja sealsamas öösel ka hinge heitnud.
MacLennani viskikruus oli tühi. Ta asetas selle ettevaatlikult jalge ette maha, tegemata väljagi sellest, et Jamie osutas pudeli poole.
„Abbyl oli lubatud võtta endaga ühes nii palju, kui ta kanda jaksab. Tal oli kaasas pamp, milles olid tema suririided. Mul on meeles, kuidas ta päev pärast meie pulmi kangastelgede taha istus, et hakata kuduma oma surilina. Selle üht serva ehtisid tema tikitud tillukesed lilled – Abby oli nobe nõelaga ümber käima.”
Abel oli mähkinud Abigaili naise enda tikitud linasse, matnud ta nende noorima lapse kõrvale ja kõndinud mööda teed kaks miili edasi plaaniga rääkida juhtunust Hobsonitele.
„Majja jõudes leidsin pere sumisemas nagu herilasepesa: Travers oli käind Hugh Fowlesilt maksu sisse nõudmas, aga Fowlesil polnd raha, et maksta. Travers olla irvitand talle näkku ja öelnd, et teda see ei huvita; ja ega huvitandki: kümme päeva hiljem tuli ta, paber näpus ja kolm meest kaasas, ning tõstis pere majast välja.”
Hobson oli oma maksuraha hädaga pooleks kokku saanud ja mahutas oma pere kõrvale kuidagiviisi ära ka Fowlesid, aga Joe Hobson vahutas vihast, et tema väimehega oli niiviisi ümber käidud.
„Ta röökis ja oli viha pärast lausa arust ära. Janet Hobson kutsus mu sisse, palus istuda ja pakkus süüa, aga Joe karjus, et Howard Travers maksab äravõetud maa eest oma nahaga, Joe vajus kokku nagu peksasaanud peni, tema naine nuttis, näljased lapsed vingusid nagu põrsakari ning … mõtlesin, et räägin neile, aga siis …”
Ta raputas pead, nagu ei saaks veel praegugi asjast aru.
Istudes omaette jäetuna kolde ees, oli ta korraga tundnud iseäralikku väsimust; tema