ära nagu orika.”
Myers vedas punast soontevõrgustikku kandva nina alt sõrmenukiga läbi ja itsitas tasakesi endale habemesse.
Boble ütles, et ei usu seda, tema arvates oli proua tahtnud teda noaga ainult hirmutada. Aga siis kummardus Punapea Jamie usalduslikult tema poole ning ütles, et oleks arvand sedasama, kui poleks kuuld proua McGillivrayst kui kuulsast vorstimeistrist ega söönd üht tema hõrgutist hommikueineks. Seepeale hakkas Boble näost ära vajuma ning kui Punapea Jamie siis veel vorstijupi välja tõmbas ja talle näitas …”
„Helde looja,” ütlesin ning mulle meenus eredalt, mismoodi see vorst lõhnas. Olin ostnud selle eelmisel päeval mäel ühelt kaubitsejalt ning avastanud alles hiljem, et seda on liiga vähe suitsutatud; viiludeks lõigatuna haises see nii jälgilt roiskunud vere järele, et kellelgi ei läinud õhtusöögi ajal palukestki alla. Jamie oli mähkinud pahaksläinud vorstijupi sisse ja torganud vööpauna, kavatsedes nõuda selle eest makstud raha kaubitsejalt tagasi või toppida vorsti tal kõrist alla. „Ah nõnda.”
Myers noogutas ning pöördus Ute poole.
„Ja teie abikaasa, proua, olgu jumal talle armuline, Rob McGillivray on lausa sündind luiskaja: kiitis aga kõigele pühalikult kaasa ja rääkis pead vangutades, et tal on karm käsk lasta teile vorstide tarvis piisavalt liha.”
Tüdrukud hakkasid itsitama.
„Papa ei suuda kedagi tappa,” ütles Inga mulle tasa. „Ta ei taha isegi kanal kaela kahekorra käänata.”
Myers kehitas muigamisi õlgu, vaadates, kuidas Jamie ja Rob läbi märja rohu meie poole tulevad.
„Niisiis andis Jamie sõna, et kaitseb Boble’it teie eest, ning Boble tõotas omakorda talle, et jätab Manfredi rahule.”
„Hmh,” mühatas Ute, kes paistis olevat üsna pahur. See, et teda peeti paadunud mõrtsukaks, ei häirinud proua McGillivrayd põrmugi, ning ta oli üsnagi rõõmus, kuuldes Manfredi olevat väljaspool hädaohtu, küll aga ajas tal harja punaseks, et mustati tema vorstivalmistamisoskust.
„Vöi mina peaksin valmistama niisugust šitta!” ütles ta nina kirtsutades, kui Jamie pakkus vorstijupi talle näha. „Ptüi. Rotiliha.” Ta tõrjus pakutu pirtsaka käeliigutusega eemale, pöördus siis abikaasa poole ja ütles tollele midagi saksa keeles.
Siis hingas proua McGillivray uuesti sügavalt sisse, paisus jälle, kogus kõik lapsed enda ümber, justkui kloksuv kanaema oma tibud ja õhutas neid Jamiet abi eest nagu kord ja kohus tänama. Jamie punastas kergelt säärase tänusõnade laviini ees ja kummardas emandale.
„Gern geschehen,” lausus ta. „Euer ergebener Diener, Frau Ute.”17
Naine vaatas talle särava näoga otsa; hingerahu taastatud, pöördus ta Robi poole.
„Nii kena suur Mann,” pobises ta, raputades tasakesi pead ja kaedes Jamiet ülalt alla. Seejärel püüdis ta minu pilgu, mis liikus Jamie ja Robi vahet; relvasepp oli oma lühikeseks pügatud tumedate lokkis juuste ja peente näojoontega küll igati meeldiv mees, aga seejuures hapra linnupojakondiga ja naisest mitu tolli lühem, ulatudes hädavaevu tolle vägeva õlani. See pani mind paratamatult imestama, arvestades, kui kangesti proua McGillivray imetleb suuri mehi …
„Nojah, mis teha,” vastas proua ja kehitas otsekui vabandust paludes õlgu. „Ärmastuse vastu ei saa.” See kõlas nõnda, nagu oleks armastus mingi tülikas tõbi, millega tuleb leppida.
Vaatasin Jamiet, kes mähkis vorstijuppi jälle hoolikalt sisse ning torkas selle siis vööpauna tagasi. „Jah,” vastasin. „See on tõsi.”
Kui oma laagriplatsile tagasi jõudsime, valmistusid tüdrukutelt korraliku hommikueine saanud Chisholmid parajasti lahkuma. Jamie oli õnneks toonud Jocastalt piisavalt toitu ning võisin viimaks istuda ja nautida küpsekartuleid, võiga kukleid, praetud sinki ja – lõpuks ometi! – kohvi ning mõelda, missuguseid üllatusi see päev veel võib pakkuda. Kiiret esialgu polnud, triivivate pilvede alt hädiselt paistev päike oli just hakanud metsalatvade kohale kerkima.
Pisut hiljem, kõht mõnusasti täis ja kolmas tass kohvi kaasas, läksin ja kergitasin puldanit, mille all seisid mu meditsiinitarbed, nagu ma neid mõttes nimetasin. Oli aeg hakata valmistuma hommikuseks tõbiste vastuvõtuks: vaadata üle haavaniite täis purgid, panna kasti uusi ravimtaimepotsikuid, täita suur alkoholipudel ning valmistada värsked tõmmised ja keedused.
Kui kaasatoodud lihtsamate ravimtaimede varud hakkasid otsakorrale lõppema, tuli mulle appi Myers, kes tõi põhjapoolsetest indiaani küladest huvitavaid ja kasulikke drooge, ning üht-teist sain targasti kaubeldes ka sisemaale siirdunud ja Cross Creekis rohupoe avanud noorelt edasipüüdlikult apteekrilt Murray MacLeodilt.
Hammustasin endale põske ja pidasin aru, mida Murrayga peale hakata. Too hoidis kõvasti kinni sellele ajastule iseloomulikest vastikutest arusaamadest, mida peeti arstiteaduse viimaseks sõnaks, ja propageeris minusuguse vanamoodsa ravitseja kasutatava taimetarkuse asemel häälekalt sääraseid teaduslikke meetodeid nagu aadrilaskmine ja verikupupanek.
Ent nagu igas šotlases, peitus temaski paras annus pragmatismi. Heitnud Jamie võimsale kogule üheainsa pilgu, neelas ta juba keelele kerkinud solvavaimad märkused kähku alla. Ma tahtsin osta kuus untsi koirohtu ja purgitäie metsikult kasvava ingveri juurt ja tal oli neid pakkuda. Ühtlasi oli ta piisavalt terane märkama, et mäel olevast rahvast otsis tervisehädade korral märksa suurem osa abi minult kui temalt ning et enamik abiotsijaid sai minu käe all terveks. Kui mul oli mingeid saladusi, tahtis temagi neist osa saada, ja ma polnud kade neid jagama.
Tore, pajukoort oli mul veel palju järel. Kasti ülemises paremas jaotuses olevaid väheseid pudeleid silmitsedes pidasin natuke aru. Mul oli hulk kangeid menstruatsiooni vereeritust soodustavaid vahendeid, nagu indiaani kukerrohi, tungaltera ja münt, aga valisin nende asemel siiski välja leebemad, soolikarohu ja aedruudi, puistasin mõlemat käputäie kaussi, valasin keeva vee peale ja jätsin tõmbama. Soolikarohi kergendas menstruatsioonivaevusi ja rahustas kuuldavasti ka närve ning Lizzie Wemyssist närvilisema meelelaadiga inimest olnuks raske ette kujutada.
Vaatasin lõkke poole, kus Lizzie söötis parajasti reamees Ogilviele sisse viimaseid maasikahoidiseid ning sõdurpoiss proovis keskenduda korraga Lizziele, Jamiele ja praeleivaviilule, kusjuures enim tähelepanu pälvis leib.
Ruut oli peale kõige muu veel hea ussirohi. Mul polnud aimugi, kas Lizziel on sooleparasiite, aga mägedes elavatel inimestel enamasti oli ning üks annus ei võinud talle kindlasti paha teha.
Piidlesin silmanurgast Abel MacLennanit, pidades endamisi aru, kas sokutada ka tema kohvi sisse sorts mõru tõmmist – tal oli toekast kehaehitusest hoolimata närviline ja verevaene nägu, justkui vaevaksid teda kõhuussid. Aga tema kahvatus ja ärevus võisid tuleneda pigem teadmisest, et läheduses on liikvel vargapüüdjad.
Pisike Joan kuulutas valju nutuga, et tal on kõht jälle tühi. Marsali võttis istet ning torkas käe arisaid’i alla, et nööpida pihik lahti ja tõsta laps rinnale. Ta võpatas korraks valust ja ahmis õhku ning lõdvestus pisut, kui piima voolama hakkas.
Lõhenenud nibud. Kortsutasin kulmu ja uurisin uuesti ravimikasti sisu. Kas ma lambavillavõiet olin kaasa võtnud? Pagan võtaks, ei olnud. Karurasva ei tahtnud ma imeva Joani pärast kasutada; äkki saab abi päevalilleõlist …
„Tahad ehk lonksu kohvi, kullake?” Härra MacLennan oli Marsalit mureliku pilguga jälginud ning ulatas talle uue tassi. „Minu naine ütles ikka, et kuum kohv kergendab imetamisvalu. Viskiga oleks see küll veel parem,” tema nukralt longus suunurgad kerkisid pisut, „aga kõlbab ilma kah …”
„Taing.” Marsali võttis tassi tänulikult naeratades vastu. „Külm on täna hommikul lausa kontidesse pugenud.” Lonkshaaval rüüpas ta auravat vedelikku ning tema põskedesse ilmus natuke värvi.
„Kas lähete homme tagasi Drunkard’s Creeki, härra MacLennan?” küsis ta tühja tassi tagasi andes viisakalt. „Või sõidate ehk härra Hobsoniga New Berni?”
Jamie,