Kuristik. Olle Lauli

ta ongi püsti, näost punane, vana ise, täismees – tuleb, marupull –, no tule-tule, rajakas! Ta seisab mu ees, rusikad püsti, ei taipa otsustada, kas rünnata või ehk siiski… ja ma sülgan ta poole südametäiega ning… ja… aga eks!… no küll ma… Aa!… Ta tirib mu püsti, tirib toolile istuma.

      „Las ma veel põrandal olen vähekese, Henn…“ Hääl mul kõlab kaugelt, on ägisemise moodi, ise kuulen ennast; aga ta ei räägi enam minuga, vahib vihaselt; mul ka pole jutuisu, suu on verd täis, seda hea neelata ja vaikida sõbramehe kombel. Sest eks ta ikka… vereimeja…

      Henn sätib mulle proteesid suhu tagasi – need kipuvad päevasel ajal üsna kergelt välja tulema: ka siis, kui teed jood, tassiservaga näh tonksates, kuigi mis tee see tänapäeval, kuigi ära ütle – ja läheb ise oma toimetusi tegema, välja kemmergusse asjale. Tal põiega probleeme, vanem mees, eks peab siis käima. Uksi ta kinni väga ei pane, see mu kemmerg kitsuke ju ka; nii et seal ta siis soristab, eks põrand saa ka täis, aga teisalt, me ju mehed mõlemad, mis meil sest.

      „Kretiin,“ ütleb ta. „Istu rahulikult, kretiin.“ Ja minu poole ei vaata.

      „Põrandale tahaks heita, Henn.“

      „Ükskord ma su maha löön, ajuhaige,“ ühmab ta, tuleb kööki ja hakkab seal pliidi juures toimetama.

      „Minu köök,“ ütlen, aga ta ainult nohiseb.

      „Mis sa seal toimetad? Ah… Mine juba ära.“

      Aga ta tuleb lähedale, kükitab mu juurde maha ja vaatab oma pilukil kollaste silmadega mulle otsa.

      „Küll sa varsti tänaval oled, kommunist. Sõja ajal seda kerge korraldada.“

      „Kus mina kommunist, Henn! Hoidku!“

      Aga ta ei tee kuulma, naerab nii, et puseriti hambad paistavad. Ta läheb eemale, ringutab ja röhitseb.

      „Lähme vaatame püssi üle,“ ütleb siis. Ja eks juba läheb ka, sammub hooga mütsutades tahatuppa – mul siin köök ja kaks tuba ongi – ja ma lähen talle järele. Püss on laua peal hakkamas, aken paokil, elukorraldus kontrolli all.

      Henn rapsab püssi kätte ja tõmbab luku lahti, hakkab sisisema ja laeb vandudes püssi tühjaks.

      „Idioot!… Keda sa siin lased, ah?“

      „Ei kedagist…“

      „Keda siin lasta on? Tänaval inimesi!“ Ta tuleb mu juurde, sasib rinnust ja raputab. „Mis va sihtmärk sul siis on, ah?… Kas ma vähe rääkind olen, lambapea!“

      „Ole nüüd, Henn, mina ei lase kedagi,“ vastan, aga mul on kurk kuiv ja ma ei taha vastata.

      „Tead mis… Kui näen, raibe… peale satun…!“ Ta teeb käega liigutuse üle kõri, mis peaks tähendama, et võtab siis mul kõri maha.

      Henn laseb mu lahti, lükkab eemale, nõnda et patsatades voodile istuli kukun. Ta paneb püssi tagasi kapi taha, pressib prakku.

      „Henn, et… Seesamune… Räägime parem… kamr-aa-ah,“ ütlen mina. Aga ta ei vasta, läheb kööki, ma lähen järele. Pea valutab ja üha hullemini… Ja Hennu sõnavara kasutus on seesugune, et on-n-hh… mis jätab küll mulje sõnakast mehest… et aga, kasutades sõna oskusliku… väljendatuna, relvana… Pea valutab, aah!

      „Kus ma siis lähen, Henn?“ küsin. „Kus mul siis minna?“

      Ta teeb, nagu ei kuuleks. „Mis sa pobised, kommu?“

      „Kus ma pean minema, kui mu kodust välja tänavale tõstad, ah?“ Ei peaks ta käest midagi küsima, aga küsin ikka. „Sõja ajal veel.“

      „Eks sind haigemajja panda. Sinna, kus peast haiged ikka on,“ irvitab ta, ja oleks mul nuga käepärast, ma suskaks talle ära, ilma kahtlemata. Ühekorra üritasingi noaga, aga väänas mul selle peost välja, nii et käsi oli mitu aega haige. Hull! Harimatu. Koolihariduseta kaabakas, haridus katkend… tee… Kõik jäi pooleli… Algkoolgi jäi lõpetamata, aga vehib rusikatega. Sellepärast vehibki. Harimatus sillutab agressiivsust. Kas ma niisuguse asja peale tuleks, et rusikatega vehkida! Noaga suskaks ära, seda võib sõja ajal teinekord ikka ette tulla, jumal – jah, raisk! – hoia… vaenlasega. Kui ta mu elamise üle võtab, mu tänavale, haigemajja tõstab, torkan ma ta ära, ilma kahtlemata, koer ka ei… Kuigi hingeldama ja… kõik!…

      Kuid eks on ka aegu, kus Henn end korralikult üleval peab, on rahulik ja viisakas; eks siis istume temaga sõbralikul moel köögis pliidi ees. Pliidiuks on valla ja teeme pikalt suitsu, mehed me. Joome teed ja puhume juttu. Võimu näitamist pole ega rusikaid. Kõik olemine on rahus. Henn on tõsine mees. Räägib mulle oma endistest tegemistest Omakaitses, mis on Estnische Ersatz Sicherungs-gruppe – sa juudas! –, kuigi kes see… ja sealt… julgestuse tugi!… sealt aga kohe jutuga Saksa kaitseliini juurde, mis on strateegiliselt… kuramus!… mõrad sees. Ütlebki: augud õkva sees! Ja kuidas kalake võib sealt läbi lipsata. Nii räägib. Kalake on siis kes? Ütleb „kalake“ ja irvitab, kuigi mina seletan talle, et võrgu metafoori kasutus on läbini vale, sest kala tahab võrgust ikka loomusunnil välja saada, mitte läbi või sisse. Ja üldse on asjakäik keerulisem, kui ta oma harimatusega mõistab. Maailmakord on keeruline, ainult lollpeadele lihtne. Henn nohiseb, võtab mantli seljast ja püstoli taskust ja paneb selle pliidi ette põrandale; ütlen talle: „Nad relva näevad, patrullivad, oled naksti vahel, oled kadund mees, lasevad su maha nagu koera. Nagu tõpra! Nagu raipe!“ Tema ei viitsi vastata, vastab ainult: „Ole vait, pasapea,“ siis lööb Postimehe lahti – no eks ma räägin! – laotab põlvedele ja hakkab lugema, et mis seal täna kirjas seisab. Eks ta selleks tulegi, mulle tundub, iga jumala hommik, eelmise päeva või varasema leht kaasas, et minuga asja arutada. Kalalkäimist planeerida ja… strateegiat. Rindesõnumeid arutada. Ja siis korraldada, et kuidas elu korraldada. Teeme kalalkäiku kindlalt korra nädalas, aga ta ütles, et sellest ühest korrast enam ei piisa, nüüd hakkame käima kolm korda ja see on ka veel vähe veel. On ta hull! Mul vaja tööl käia, leiba teenida; ja mis maksab söök… talveks varuda… ja kõik see tavaar, võtame küttepuu, toidupoolis… Öäh-hä!… Olga Valerevnale tuleb arstirohtudeks… ah, õnnetu naine!…