teid…“ ütles naine pahaselt. Ta tundis end halvasti. Ta ei rääkinud kunagi juhuslike võõrastega. Mis mul viga on, mõtles ta häiritult.
„Mis su nimi on?“ küsis poiss.
„Nipitiri,“ ütles tüdruk naeratades.
„Sa oled loll,“ ütles poiss.
„Oliver, no!… Mina olen Maria,“ ütles naine. „Rõõm tutvuda ja…“
„Ei ole,“ porises poiss. „Ja homme ma kuskile ei lähe, homme on võimatu, ma tahan kindlasti täna.“ Poiss oli pahur, niheles naise süles, see oli oma käed ta ümber põiminud, kiigutas poissi. Poiss oli punapõskne, pikkade heledate juustega.
„Eesti,“ ütles naine. „Estonia,“ ja kortsutas kulmu.
„Eesti kukub lärakaga ümber.“
„Oliver, ära sega,“ ütles naine.
„Homme on hilja,“ porises poiss. „Misasi on Eesti?“
„Eesti on üks koht,“ ütles tüdruk.
„Eesti on sitajunn,“ üles poiss.
„Oliver!“ Naine sakutas poissi, aga poiss ei teinud eriti välja, ei hakanud nutma ega midagi. Ta võttis pingilt joonistusploki ja pastaka, heitis end põlvili pingi ette maha ja hakkas joonistama, suu krimpsus.
„Teil on tulnud seda seletada?“ Naine oli näost veidi punane. „Et Eesti… ja mis…“
„Nojah. Ei… Eks jah… Eesti on väike. Teate, kus Eesti on?“
„Ei,“ raputas naine pead. Ta naeratas ja vaatas tänavale: pargi kõrvalt algas tänav, eemal paistis jõgi.
„Mul on väga paha,“ ütles poiss. „Lähme täna!“
„No kui sa hea poiss oled… Kas palud tädi käest vabandust?… Sa räägid ainult rumalusi.“
„Palun vabandust,“ nohises poiss. „Lähme täna jah?“
„Jah, täna…“
„Homme ma ei suuda,“ raputas poiss pead.
„Mine jaluta, Oliver,“ ütles naine tüdinult, aga proovis naeratada. „Eesti pealinn on Tallinn. Tead?“
„Tallinn on auk,“ ütles poiss. Ta kükitas pingi ees maas ja kraapis pliiatsiga niisket maapinda, puudutas siis viltpliiatsi otsaga tüdruku kinga.
„Oh mine mängi,“ ütles naine ja lükkas poisi üsna järsult eemale. „Talumatu,“ sõnas ta kõrval istuva tüdruku poole vaadates. „Soovite veel salvrätikut?… Estonia… Jah…“
„Ei,“ ütles tüdruk.
„Kas jõe äärde võib minna?“ küsis poiss. „Kui ära ei upu…“
„Kohad jäävad meelde katastroofide järgi,“ sõnas tüdruk. „„Estonia“ oli laev, mis ära uppus.“
„Ära mine,“ ütles naine.
„Lähen. Ma tahan näha, kuidas laev upub,“ ütles poiss.
„Mul on aeg minna,“ naeratas tüdruk.
„Ära mine. Kuuled!“
„A kas seal elavad krokodillid?“ küsis poiss. „Selliseid, kes lapsi õgivad.“
„Rumal, Oliver, oeh, mis inetusi sa täna räägid! Mis sul ometi viga on…“
„Peaga krokodillid… Hammastega. Jah,“ ütles poiss süngelt. „Kohe sööb mu ära. Õgib!…“
„Jäta!… Mine jookse!“ ütles naine. „Teile meeldib siin?… Ta on selline…“ vangutas ta poisi poole vaadates pead.
„Jah,“ noogutas tüdruk ja naeratas naisele.
„Vabandage, et küsisin. Pole minu asi küsida.“
„Ei, miks,“ naeratas tüdruk. Poiss läks jõe poole, tume vesi paistis eemalt.
„Ma olen siin väga ajutiselt,“ ütles tüdruk. „Tegelikult küll… Aga mul on nüüd aeg minna.“
„Oliver!“ hüüdis naine. Poiss hakkas kiiresti kareldes jõe poole jooksma, naine hüppas pingilt ja kiirustas talle järele, aga näha, et liiga aeglaselt: poiss oli väle jooksja.
Tüdruk sai poisi kätte, kui see kõnniteelt kaldapealset promenaadi ja jõge eraldavast piirdeaiast läbi hakkas ronima.
„Lase lahti, lehm!“ karjus poiss vihaselt ja puhkes nutma.
Tüdruk tõmbas ta enda vastu, poiss rabeles lahti ja lõi talle jalaga vastu säärt.
„Ma uputan su ise ära, väike pervo,“ ütles tüdruk ja naeratas poisile. „Vanaema ka ei päästa…“
„Ta pole mul mingi vanaema!“ Poiss vahtis tüdrukut, aga endine tigedus ta pilgus oli kadunud. „Ta hoopis röövis mu ära… Ta tapab mu ära ja… ja söödab mu taeva… et, lendavatele lindudele, kes…“
„Ja-jah, lenda kuu peale, väike röövel.“
Naine kiirustas läbi pargi lähemale, jäi eemal kergelt hingeldades seisma.
„A sa mine ise kuu peale!… Kuu kukub hoopis ümber,“ käratas poiss ja hakkas äkki naerma. „Päike kukub ka ümber!“
„Lähme nüüd.“ Tüdruk võttis tal käes kinni ja poiss ei tõrkunud enam; nad läksid naisele vastu.
„Küll sa oled paha poiss,“ ütles naine ärritunult. Ta hingeldas ikka veidi, krapsas poisil käest.
„Ma pean nüüd minema,“ ütles tüdruk.
„Mis su nimi on?“ küsis poiss.
„Ariel,“ ütles tüdruk.
„Jah muidugi,“ noogutas naine. „Ära enam rumalusi räägi.“ Ta sasis poisi enda vastu, see tõrkus.
„Kuhu sa lähed, ah?“ küsis poiss. „Sa pole mingi Ariel.“
„Oliver, ära tüüta,“ ütles naine.
„Kas nüüd lähme? Lähme nüüd sinna?“ hakkas poiss jälle nuruma.
„Ei, ma ütlesin, et homme.“
„Ütlesid, et täna!“ karjus poiss. „Kõik kuulsid, et ütlesid, et täna!“
Tüdruk naeratas. „Edu teile,“ ütles ta ja läks.
„Oliver, küll sa oled… Vabandust veel kord.“ Naine naeratas tüdrukule otsa vaadates.
„Miks ta meiega ei tule?“ küsis poiss.
Tüdruk naeris, viipas ja läks minema.
„Ta on väärakas,“ ütles poiss. „Ta ei oska rääkida.“
„Ta on välismaalane,“ vangutas naine pead. „Sellepärast ta ei oska.“
„Ta ei ole mingi välismaalane… Miks su nimi Maria on?… Kas ta on tulnukas?“ küsis poiss.
„Tulnukaid pole olemas.“
„On. Sina oled!“
„Aeh sind…“
„Kas ta on murdvaras?“ küsis poiss. „Röövib ja…“
„Mis, oh, sa rumalusi räägid!… Räägi midagi mõistlikku ometi… Kas sa tead, kus Eesti on?“
„Ei. Sa tead või?“
„Sa oled täna väga paha poiss olnud, mis sul ometi viga on!… Jah, tean küll.“
„No kus?…“
„Eesti on seal kus Venemaa,“ ütles naine, tundis, kuidas ta uuesti ärritub.
„On vä?… Tead, ta enne ütles, et tapab mu ära…“
„No jäta ometi järele!“
„On