ah? Kukuvad alla! Ma ei näe. On nad seal ja vaatavad? Kas nad mind näevad? Vaatavad, ise passivad, silmad punnis; ja mis nad vaatavad, kui mina mitte midagi neid ei näe, ah!…“
„Oliver, õeh, sa jumal!… Pead sa nii palju rääkima!“
„Aga mis nad teevad? Mida nad näevad?“
„No… Ma ei tea… Kõike näevad. Kaugele näevad.“
„Mina ei näe kunagi midagi.“
„Siit alt muidugi ei näe.“
„Aga nemad sealt näevad? Nad on täiesti õnnelikud!… Tervet maailma näevad või?“ hüüdis poiss „Ho-hoh, kuule, a kas maailma saab korraga näha täitsa? Nii et näedki korraga kõike! Kõik on muudkui kohe selge. Maailma tükid…“
„Ei, oh… Kindlasti mitte.“
„Igaüks näeb siis ainult oma tükki või?“
„No võib ka nii öelda jah,“ naeratas naine ja ohkas.
„Ja mitte keegi, mitte kunagi ei näe kõike korraga… A kui ronid kõrgele, veel-veel kõrgemale ja… Kas kosmonaut näeb kõike? Näeb?“
„Oh no, Oliver… Jäta nüüd.... Kosmonaut näeb ümmargust kera. Maakera. Tead ju, et maakera on ümmargune.“
„Ei ole!… Miks mina ei näe, et ta on… Aga inimesi?“
„Inimesi kosmonaut ei näe.“
Poiss vahtis maha, kulm kortsus. „Kui kõik inimesed järsku ära surevad, siis kosmonaut ei näe midagi! Arvab, et keegi ei surnudki ära. Et kõik on muudkui korras?“
„Oh… Kuule…“
„Lollakas kosmonaut on!“
Naine vaatas teda, tõmbas ta naeratades enda vastu. Nad istusid pargis pingil. Oli varajane päikeseline sügishommik; linnas käis tavaline rahutu vilgas elu, inimesi ja autosid liikus palju. Poiss oli miskipärast väga vara ärganud, nuttis unes ja ei jäänudki enam magama. Poisiga koos olev naine oli umbes neljakümne kanti. Ta paistis välja väsinud, silmaalused hallid.
„Ma tahan väga jäätist,“ ütles poiss. „Kohutavalt, kohutavalt!… Ja siis liftiga sõita! Nii kohutavalt! “ Ta võttis pingilt oma joonistusploki ja pliiatsi, tegi ploki lahti, aga viskas kohe pingile tagasi. Pingi servas istus tüdruk, noor naine, kohvitops peos. Hetk tagasi oli pingi teisest äärest vanem ajalehega mees püsti tõusnud, visanud veidi ärritunult pilgu poisi poole ja lahkunud… Poiss niheles pingil ja vaatas jälle kõrgete majade poole.
„Nii kole maja,“ porises poiss. „Triibuline ise… Mingeid inimesi seal pole, elusaid inimesi, sa valetad. Kus nad siis on, ah? Võib-olla nad on hoopis surnud. Surid kõik korraga ära… Mis selle maja nimi on?… Kas me läheme sinna?“ päris ta.
„Jah… Oeh, no… Jah lähme küll.“
„Aga on seal ohtlik või? Kas seal lift on?… Kohutav!“
„Ei, mis sa nüüd… Oliver, kuule…“
„Võib-olla me kukume alla!“
„Ei kuku,“ ohkas naine. Kui väsitav see on, mõtles ta. Oh, jumal…
„Kas seal lift on?… A mis selle maja nimi on? On tal nimi?“
„Muidugi, kullake… Ta…“
„Big Ben!“ karjus poiss.
„Jah, Big Ben,“ noogutas naine, naeratas.
„A lähme siis!“ Poiss kargas püsti, kuid naine tiris ta endale sülle tagasi. „Kannata veidi, Oliver.“
„Mulle ei meeldi kogu aeg kannatada! Kannatamine on väga valus.“
„Ei ole, ja see pole kannatamine, see on ootamine.“
„Ootamine on väga valus… Ma tunnen, kuidas mul on kõik täiesti valus ja ma ei suuda.“
„Homme läheme.“
„Ei!… Ma tahan täna.“
„Oliver!…“
„Miks me täna ei lähe? Kunagi me ei lähe täna. Alati lähme homme, kui on täiesti liiga hilja minna… Homme see… vot kukub ümber, kuuled! Lähme täna, ah, palun!… Lendab lärakaga, nii et…!“ Laps tegi, huuled pruntis, puristavat häält, ajas käed laiali nagu lennuki tiivad ja kukutas end hooga pingile pikali, müksas kogemata peaga vastu võõra tüdruku käsivart, nii et kohvitops, kust tüdruk hajameelsel ilmel kohvi rüüpas, maha kukkus.
„Oliver!“ hüüatas naine teravalt.
„Oo-ei!“ Poiss puhkes korraks valju häälega nutma, paar hetke hiljem põrnitses aga võõrast tüdrukut pisaraid täis silmil, vihasena.
Tüdruk naeratas. „Kõik korras,“ lausus ta aeglaselt, häält lõbusaks tehes, et poissi rahustada. „Ma tegelikult ise pillasin topsi maha. Unine ka…“
„Kuidas sa võid nii kohmakas olla,“ vangutas naine pead, naeratas tüdrukule.
„Ei pillanud sa ise,“ porises poiss.
„Vabandust. Tõesti vabandust!“
„Kõik on hästi.“ Tüdruk oli mahakukkunud pappkruusi juba üles korjanud, läks ja viskas selle läheduses asuvasse prügikasti. Ta tuli tagasi pingi juurde ja naeratas, kohvist kleepuvaid sõrmi nühkides… Tüdruk oli ka varahommikust saadik väljas; õieti oli siis veel öö, kui ta tuli. Sõitis pikalt metrooga siia kesklinna, kolas mööda tänavaid… Miks? Sest ta ei suutnud!… Õhku ei olnud, toas polnud õhku, aga tema tahtis õhku. Värsket, karget, värsket tuult. Algul oli ta läinud jõe äärde, seisnud seal pikalt, vaadanud jõe teist kallast, ärritavatest tuledest säravat, siis natuke nutnud, enda peale vihaseks saanud ja jõkke kive loopinud, ning jõel polnud sellest kuradi sooja ega külma! Ta lonkis sealt minema, ostis suure topsitäie kohvi ja konutas siinsamas pargipingil, laia kampsunisse mähitud. See oli hea pink, nii tundus, siin oli hea rahulik olla hommikujaheduses, kui väljas valgeks läks. Tundus, et niimoodi olles ja kuuma kohvi lonksates saab ta kõigest aru. Kohe-kohe saab ta kogu sellest sasipuntrast oma peas aru ja siis tõuseb ja teab, mis edasi saab, mida kohe nüüd teha tuleb – sest aega ei ole ju oodata! –, mida teha, ah… Ta passis seal ja midagi ei juhtunud.
Poiss istus naise süles, vaatas maha, nägu pahane.
„Mul on salvrätte,“ ütles naine. „Soovite?“ Ta küünitas end käekotini, mis pika rihma otsas pingi seljatoe küljes rippus, ei ulatunud hästi ning tüdruk aitas teda, võttis koti, ulatas selle naisele; naine õngitses kotist paki salvrätte; tüdruk riputas koti endisele asukohale tagasi. „Niisked. Soovite?“
„Ahah, hästi…“
„Rikkusime teie olemise ära,“ ütles naine vabandavalt.
„Mitte sugugi,“ ütles tüdruk. „Pole probleemi. Pole põhjust muretsemiseks. Poiss ei peaks muretsema. Oliver…“
„Oliver, kuuled, tädi ütleb, et sa ei muretseks.“
„Muretsen küll,“ raputas poiss mornilt pead. Aga ta ei vaadanud enam maha, vaatas taevasse, vahtis pahasel pilgul ümbruskonna kõrgeid maju. „Ma tahan kohe sinna ülesse minna. Kohe, absoluutselt praegu.“
Naine ei vastanud, tundis mingit ärritust tõusmas. Tüdruk nühkis lapiga sõrmi, vaatas naist ja poissi kerge muigega, istus siis uuesti naise kõrvale pingile.
„Te pole kohalik?“ küsis naine äkki, ta poole vaadates.
„Muidugi, väh, pole!“
Tüdruk noogutas ja vaatas poissi.
„Oliver, istu rahulikult,“ ütles naine. „Teie… et… aktsent on huvitav… Oi, sorry.“ Ta krimpsutas nägu.
„Täna,“ ütles poiss. „Vot täna!“
„Ei, homme… Vabandust jah, et nii… Et teie aktsenti nii mainisin…“