vaikus kestis, aga nüüd tajus Prokop siiski helisid ja kerget tuuleõhu liikumist, ja jälle haukus koer eemal asulas. Pean tõusma, mõtles Prokop ängiga, minema peab… kuhugi… Aga jõudu ei olnud. Ning talle tundus, et kuuleb kaugusest läheneva rongi hääli, raudteerööpad undasid vaikselt. Ja siis äkitselt kõlas püssilask. See raksatas läbi vaikuse, oli kaugel küll, kuid… üsna lähedal, päris, kurat, siinsamas ju!
Prokop rabeles end jalgele ja hakkas vaevaliselt minema, sai aru, et läheb vist vales suunas, seisis hulk aega tuikudes paigal ja proovis taibata, kummale poole tuleb üldse minna, kumb pool on siis nüüd see õige ja… maailmas… selles… Ümberringi oli pimedus, ta kuulatas ja taas oli kuulda rongi lähenemist, nüüd juba selgelt. Prokop pöördus ning hakkas vastassuunas minema, komistas kohe millegi otsa ja kukkus raskelt maha, nägu jälle vastu raudteerööpa liipripakku ära lüües. Ta oigas valust ja hakkas end uuesti püsti vingerdama, käsi puutus millegi vastu: puu… kast… mis see on? Sang… See oli ta kohver, ta enda neetud kohver; ta oli siia otsa komistanud. Kombates sai ta aru, et kohver on lahti; ta hakkas põlvili käsikaudu maas kompama ja otsima, leidis mingid riideesemed ja paar raamatut, ühe pehmest nahast sussi… toppis kõik kohvrisse. Kohver oli enne lukus olnud, võti ta sinelitaskus; nüüd olid poisid väikse tabaluku katki murdnud ja kohver ei sulgunud enam, ei jäänud kinni. Prokop kobas pimeduses maapinnal, lootes leida mõnd puupulka, mida krampi torgata, et kohvripooled laiali ei kukuks, kuid ei leidnud. Ta kuulis jälle rongi häält ja tundus, et see on kohe-kohe siin! „Issand!“ pomises ta, „valitseja! Sa tuled. Nüüd tuled!…“ haaras ta kohvri kaenlasse ja hakkas mööda raudteed edasi lääpama; siis tuli taipamine, et poiss, tema lebab ju ikka raudteel, otse kahe rööpa vahel. Ta viskas kohvri maha, komberdas läbi pimeduse poisi juurde ja tiris poisi ägisedes raudteelt ära kraavi. Pingutus võttis kõhu teravalt valutama, Prokop oigas maas ja tajus, kuidas vastik haisev pehmus jälle pidurdamatult ta püksi valgub; ta kiristas hambaid, vihkas oma keha: seda võõrast jubedat arusaamatust, mida ta kontrollida ei suutnud… Ta kuulis jälle rongihääli, otsis käsikaudu kohvri üles ja ajas end püsti; hakkas minema, ent kukkus kohe külili, rabeles nuuksudes üles, komistas jälle… Tundus, et maailm, see uus hirmus moodustis, liigub kiiresti, keerleb – siin pole püsi olla. Ometi sai ta mingil kombel tasakaalu kätte ning suutis minna, liikuda… Ta puuris pilgu pimedusse ja see õudne rong lähenes; relsid undasid, kuigi laternat ega miskit valgust ei paistnud, ja nii ei saa ju olla!… Jumal, oigas ta mõttes, see oled sina, sinu poeg… hirmus halastaja Kristus! Tuleb… Ta põgenes ummisjalu, põgenes selle kohutava jälitaja eest; rööpale komistades tormas raudteelt alla, kukkus raskelt märga, nätske mudaga kraavi, kuid ei kaotanud teadvust, rabeles viimast jõudu kokku võttes läbi kraavi ja kõrge rohuräga selle taga; tuigerdas metsa, võserikku, trügis näkku peksvate okste vahel edasi, kuni jäi hingeldades seisma ning vajus põlvili märjale maale maha… Rongi kolin raudteel! See oli siin, siinsamas, kuid… Ja siis sai Prokop aru, et see pole rong. Midagi lähenes kolksutades ja kriuksudes mööda relsse, aga see polnud rong, hääl ei olnud veduri pahviv müha, vaid… Dresiina, mõtles ta ja hirmujudinad käisid jälle üle selja. Dresiina on ohtlik. Võib peatuda… Jumal!… A kes nad on? Raudteetöölised? Bandiidid?… Ta nägi nüüd ähmaselt läbi võsa, veidi heledama taeva taustal, kuidas dresiina läheneb ja kuidas kaks kuju, kaks liikuvat kogu nagu üleskeeratud mehaanilist vedrunukku, teevad dresiinaplatvormil vehklevaid liigutusi, käed käivad üles-alla; aga siis jätsid nad hoo andmise ja dresiina käik aeglustus. Prokop kargas maast üles. Tulevad!… Kes nad… Kogu see viimaste aastate sõja hirm tuiskas laviinina meelde. Kodusõda! Kuidagi oli ta ju kenasti sellest kõigest pääsenud, ellu jäänud, kuid nüüd… Ja see poiss, puhvaikaga poiss, tuli meelde! Ta oli lapse tapnud!… Ta hakkas nuuksudes hingeldama, haaras kohvril sangast ja tormas edasi, siit raudteest eemale, metsa, metsa! Ta rabeles võsas edasi, siin oli veel pimedam kui ülal trassil; komistas jälle ja jälle, siples maas pikali, sai üles ning kukkus kohe põlvini mingisse mudaauku. Ta trügis edasi, rabeles, mõtlemata enam millelegi, kõik keerles… Ta oli nüüd Odessas, kõndis rannas, veepiiril, linn, majad eemalt paistmas… See oli ema vana foto, viimane asi, mille ta Peterburist lahkudes kaasa jõudis haarata: kollaseks tõmbunud, säbruliste servadega pilt linnast… „Odessa, Odessa!“ rögises ta… Odessast läheb laev, valgete purjedega laev, ja siis on ta pääsenud… Ta läks koperdades ja kukkudes edasi, lahti tulnud, jalus pekslevat kohvrit sangapidi järele tirides. Silme ees oli pimedus ning Prokop tajus kuidagi, et see pimedus ei ole ööst; puuoksad piitsutasid nägu, ta ei teadnud, kus ta on. Odessa, mõtles ta, aga olgu siis peale, neetud, olgu et nii läks… Ja Prokop seisis suure vee ääres; see oli otsatu, lai jõgi, ilma teise kaldata; sinna pidi ta saama. Prokop läks vette ja vesi kandis teda.
Ta istus akna all toolil ja vaatas halli jõge. Pea valutas, kõik muu oli tavaline… Ta sundis end rahulikuks: peavalu pole hoopiski säärane asi, millele liigset ja täiesti teenimata tähelepanu pöörata. Kõik on päris kenasti, mõtles ta. Kena kompu. Kompvek!… Ta tõusis ja jälgis uurivalt jõe teist kallast. Kõik oli tõepoolest nii, nagu olema pidi. Ra-hhulik, ma ütlen! Isegi kui kuulatada, ei kuule midagi. Hoiad hinge kinni, kuulad – mitte kui midagi!… Ta istus uuesti kirjutuslaua taha toolile, tõmbas peoga üle märja lauba ja kraapas paberilehed lähemale; hingas sügavalt: kirjutamiseks, asjade üles tähendamiseks on vaja selget ja rahulikku meelt.
„Ülevaade oludest.“ Ta süütas paberossi põlema. „Hommik 7.15…“ Ta viskas pliiatsi lauale, tõusis järsult, tooli kogemata ümber tõugates, kiirustas uuesti akna juurde. Suits läks kurku… Jõgi! Seesama jõgi. Ikka seesama, saadan! Maailma kõige neetum jõgi, mõtles ta vastikusega; ärevus tõusis, tunne, et midagi on juhtumas ja siis kõik see, mis on maamuna seni koos hoidnud, lendab laiali, tükkideks ja köhimaajavaks tolmuks. „Lollus…“ õhkas ta. „Ajutõbi!“
Kui aknast vaadata, siis näeb esimese asjana kohe jõe teist kallast. Lihtsalt seisad rahulikult ja sirgelt, seisad lõdvestunult, käed ripuvad alla – nagu oleks kogu olemine sulle ükstakõik ja ei sentigi väärt, nõnda et sure kas või hommepäev ära –, seisad-seisad, ei küünita ja… eih no!… Ja pilk jääb nõnna sinna vastaskaldale pidama, et tee sina, mis sa tahad, ning alles seejärel laskub alla jõe peale… Ta suitsetas ja vaatas jõge ning jõe vesi voolas hooga üles mere poole: jõe tume rahutu vesi; vahutab, kannab endaga kevadist oksasodi, kosest alla tulnud tüvesid ja muda, kalameeste võrke ja mida kõike-kõike, sa saadan! mõtles ta korraks erutudes. Kõike! Surnuid! Jah, kus sa neist siin ilmanurgas pääsed. Ta seisis ja piidles üksisilmi jõge, hingas sügavalt. Nõrgema närviga mehe võtaks see vaatepilt jalust nõrgaks, mõtles ta. Sest on old, et vaatad suure toa aknast ja näed uppunut. Ei-ei, ma küsin, kui paljud on näind jõevooluga kanduvat uppunut? Inimest, ma räägin, mitte looma, ja see on ikka vahe küll!… See jõgi on rämpsu täis. Isegi siis, kui sõda poleks, ei saaks siin elamisest asja, aga praegu… Oh kuradi küll, mõtles ta tuhandendat korda. Sõda! Ma olen sunnitud elama sõja ajal! Ja see pole mingi kuradima uni ega midagi… väljamõeldis, vaid tõde. Tõelisus! Re-aal-sus!… Äkiline värin käis kehast läbi selle teadmise käes, see oli halvav tunne: minu eluajal on sõda, see siiski juhtus – sa püha issand! – kuigi poleks ju iial uskunud, aga näe, asjaolud kujunesid ja nüüd on see olemas… Läks hulga aega, enne kui ta pilgu põrandalt suutis tõsta ja jälle jõge vaatas… Ühesõnaga, rämps ilmub nähtavale – maailm on üks rämpsuhunnik, prügimägi! – ja küllalt ootamatult, pikksilmatoru paremast silmanurgast ilmub nähtavale – ei väida, et ma pikksilmata ei näe või et mul silmanägemine sant. Kategooriliselt! Mis see… ja rämps kulgeb kiiresti loksudes toru eest läbi ning kaob vasakpoolse torukumeruse varju. Kaob mere suunas. Olgu hea minna! Meri pole kaugel, aga pole praegusel juhtumil vajalik teadmine, ei puutu siinseid olusid… Meri on meri ja kaitsepositsioonid… kuigivõrd, kuigi… Oüh-hh-hä!… Läänemeri, Soome laht… Ja jõgi pole suur… Ta köhis pikalt, hingata oli halb… Ning jõgi, kui seda katsuda sel viisil kirjeldada, poeetiliselt… võimalikuna, pole mingi suur jõgi ning keegi – ta läkastas hingepõhjast – pole… ja kas keegi on seda väitnud!… Siin pole Ameerika lõpuks!…
Ta toetus raskelt aknalauale, kuulatas, kas kahurimüra kostab… Ameerika on suur… khh!… kus kõik on suured jõed, võtame Mississippi: eile püüdsin rehkendada,