alla, selle nimi on entroopia, kultuurinähtuste kadumine, inimese arengu taandumine, Albert, kui – öäh-hä! – kollane õlisegune vesi tuleb paisu tagant… ning avastades… aevastades!… ja kõik, mis on, segi lööb. Sest seal sõidavad diislid! Jäta järele, Mart, vastan mina, oigan, ning-hh… ma vastan ja seletan talle ära, lurjusele, et… Ja a mis sa, Mart, seal ise ülikoolis ära oled saavutand? No julgelt, Mart! Mis saavutusi sul siis ritta panna on!… Vaikus, Mart! Kas see on inimese elu? Kas selleks ta sünnib siia ilma! Ma ütlesin!… Ja pole tähtis, et… ühesõnaga, vett… mis ma tahtsingi… piisavalt voolamas, küllalt puhast, Mart, isegi meie ajal, gallonite kaupa seal Mississippis. Arvestades, et gallon on 3,7… Inimene peab ikka tulevikku uskuma, Mart, Eesti inimene iseäranis!… 3,714923 liitrit, Ameerika gallon, mis on tegelikult ainus õige gallon ja mul viimase numbrini pähe kulunud. Aju peab treenima, vanem meesterahvas peaks siin mitte naljatlema, ja selleks ei pea ilmtingimata ristsõnu lahendama, muid võimalusi on ka paremaid, isegi sõja ajal, kuigi ristsõnu võiks esimese asjana soovitada küll…
Ta hingeldas, tõmbas käega üle märja lauba. Jubedus!… Ameerika on kaugel, mõtles ta väsinult, ja kurat küll, mis saab!… Kõik jääb kaugele, kaugeneb… Ameerika… et no mingitessegi realistlikesse plaanidesse mahtuda, aga realist peab olema, kõik muu on lapselalin.
Jõe peale on udu tulnud, alles sadas vihma, halli külma vihma, ning niisugune ilm teeb inimese haigeks, segaseks, ajab segadusse ja paneb aevastama, järjest ja järjest, ja siis ei hoia enam miski tagasi; ei taha enam akna juures olla, valvata, et pilku peal hoida, vahtida tuule käes ja külmas nagu peni. Või nagu sõdur vahitornis, kes ma ju olen: vahin seda hirmsat jõge; tuleb aken koomale lükata – mitte päris kinni, et siiski kuulda oleks! – ja võib ära, kööki, minna. Hommik on juba hiline ning tuleb Henn ja astub läbi; kell saab pool kaheksa ja Henn tuleb läbi. Ta tuleb alati täpselt, vaat et minuti pealt täpselt, ja see teeb rõõmu. Inimese täpsus teeb rõõmu, lodevus aga ja… kõiksugu, mhh!… Ei, tänan!… Henn on täpne kui Šveitsi kell, aga kui teiste meie meeste peale mõtlen… Aga sõjaline väljaõpe tuleb meie ajal kasuks!… Kuigi hirmus on. Hirm on mul, ei taha mõelda… Mõtlema hakkad, on hirmus, ei taha mõelda, mõtled, mõtled… Lill. Põld. Järvelill… Põld. Kuldne viljapõld. Ilus eesti nimi oli… on, mis meid toidab… Eesti nimi, eesti verd mees, aga kõik see muu on hirmus… kahtluseta, mis aspektidega… Et kuidas täpselt panna sõnadesse… Kahtlust külvatud…
Ta pea valutas, silme ees justkui virvendas kõik. Ta võttis köögi lauasahtlist tableti ja lonksas selle veega alla. Kuram, mõtles ta higiseks minnes, nii, oota, läheb üle… aevastuse, see… ja kohe on parem. Ta istus järile ja ootas, ja läkski paremaks… Olga, Valentina… Valja!… Teinekord hakkavad sõnad ja mõtted nõnda keerutama, pea käib ringi, siis peab istet võtma ja ootama, kuni rasked ajad ümber saavad. Küll nad saavad, kus pääsvad. Aga ei jõudnudki, näe, mõelda, kui juba tuligi kolistades Henn. Hennu nägemine teeb alati südame soojaks: ta nagu vend. Vanem vend. Relvavend. Pakun talle korraliku napsi. Ja siis hakkan päeva üles tähendama. Esimene tähendus tuleb: „… hommik 7.15…“
„Fašist!“ sosistas naine.
„Ah?…“
„Oi, ubju!“
„No mida?“ Mees ajas end ropsakaga voodis istuli. „Mis on?…“
Naine tõusis, ronis voodist välja, mees nägi, kuidas ta liigub kohmerdades läbi pimeda toa, midagi rasket kukkus mürtsatades maha: vist väike kohver laualt; ja mis see kohver… seal peaks… mõtles mees uimaselt, veel täielikult ärkamata. Naine läks vannituppa ja keeras vee-kraani jooksma. Mees vajus tagasi selili, norsatas paari hetke pärast valjusti… Ta jalutas üle muruplatsi ja see võõras tuli ta juurde, sirutas suitsupaki ta poole. Kes sa oled? küsis ta võõralt. Vend, ütles suitsupakkuja vastuseks, palju ma pean sulle seda kordama. Ja naeris… Vend? Oled vend? Sa ei ole mu vaenlane siis?… Naine oli vannitoast tagasi, mees ei suutnud mõista, millal naine tuli, kui palju aega oli möödunud. Millest möödunud… Nad seisid vennaga mere ääres, suitsetasid ja vaatasid silmapiiri. Vend seisis väga vaikselt; suur laine lähenes, lähenes… Vend pööras end järsku ja haaras tal kõrist…
„Öh-hä!“ Mees viskus köhides voodis istuli.
Naine oli toas… See juhtub praegu, mõtles mees, oh küll!… Kui hea, et… Uni, kuradi… Naine seisis paar hetke vaikuses keset pimedat tuba, mees nägi ta pikas helendavas öösärgis kuju; naine tuli, puges voodisse. Mees oli vait, naine ka; mees nohises, naine puudutas teda viimaks peoga.
„Kurku… jah, läks midagi,“ pomises mees käriseval häälel. Naine ei vastanud.
„Norskasin enne, ah?“ küsis mees ikka uimaselt, unenäost painatult. „Ajasin su üles…“
Naine lamas vaikselt pimeduses ja vaatas lakke.
„Serjozno ubjoš, da?“ küsis mees. Naine ohatas.
„Ja kuidas sa siis?…“
„Mis – kuidas?…“
„Kuidas sa… Kägistad? Kõri…“ Ta neelatas.
„Jah,“ ütles naine ja haigutas.
Nad ei rääkinud rohkem, naine tundis peo all mehe sooja käsivart. Mees hingas valjusti.
„Kõvasti norskasin vist,“ ütles mees uuesti. Ta pidi midagi rääkima: võõras, vend, seisis ikka siinsamas kõrval, ootamas…
Naine nohises.
„Norskasin, ah?“
„Norskasid!… Sa otse!… Fašist!“
„No anna andeks.“
„Ei anna!… Vot ei anna! Täiesti magamata, blin!“
„Vaeseke sa! Anna ikka.“
„Üks kord veel ja…!“
„Ja mis siis, kui üks kord veel?“
„Ära kägistan, ma ütlen…“ Naine hingas pahinal, turtsatas siis.
„Valetaja naine…“
„Ei-ei, vot just, lollakas!“
„Sa armastad mind.“
„Ha-ha!… Tõesti või! Ära sa räägi!… Ükskõik, ikka kägistan.“
Toas oli veidi valgem. Hommik lähenes. Naine pigistas mehe kätt.
„Tule siia,“ ütles mees.
„Ma olen siin.“
„Tule veel lähemale.“
„Ma olen ju…“
Nad olid liikumatult teineteise vastas.
„Tead, et…“ ütles mees, „see oli vist, ma pakun… ühesõnaga, ma ei mäleta, kus riigis… Vanadekodus tappis üks inimene teise ära. Kakskümmend aastat elasid ühes toas…“
„Kakskümmend üks…“ ütles naine.
„Ühesõnaga, kaks vanainimest… Siis tappis teise ära. Lämmatas padjaga surnuks, sest…“
„Sest see norskas,“ ütles naine.
„Jah, lihtsalt ei suutnud enam välja kannatada.“
Naine noogutas: „Oh sa… Okei, ma ei lämmata sind ära. Luban.“ Ta turtsatas, jäi siis vaikseks. „Suudad sa ette kujutada vanadust… Ma mõtlen – päris vanadust. Päris…“ See polnud küsimus.
Mees ei vastanud, oli vait, lamas selili, silmad kinni. „Ma näen sageli ühte und,“ pomises ta. „Ühte ja sama… Nüüd ka…“
„Jah, sa oled sellest rääkinud,“ ütles naine.
„Jah…“
Mees haigutas. Nad olid mõlemad vait. Naine tundis end rahutult, magama jääda polnud võimalik.
„Me peaksime… Tegelikult peaks rääkima,“