põigiti, libises lõikudes, kiire kuuma puudutusena mööda ribivahet. Prokop vähkres selili maas, katsus üles saada, ja nüüd kerkis teise poisi nägu, noor sile pinevil lapsenägu, ta kohale taevasse ning peenike käsi noaga lõi teda ülevalt; mees käänas end ära, külili, eest! – poiss lõi mööda: nuga kraapas korraks mantliselga, Prokop rabeles neljakäpakil eemale; puhvaikaga poiss oli jaol ja torkas jälle, kuid sel korral tonksas nuga vastu Prokopi kirsasäärt ega teinud viga. Prokop sai end pingutusega jalule. „Banditõ!“ rögises ta. „Ubju!“ Ta tegi paar kiiret sammu poiste poole, need seisid, noad peos, käed rippu, vahtisid teda, plagasid siis eemale. Prokop jooksis neile karjudes ja tuigerdades järele, aga silme ees lõi jälle mustaks ja kõhtu valu… Sa kuradi!… Appi!… Ta ei tohtinud minestada!… Poisid jäid seisma; Prokop vajus, end rööpa vastu kõvasti ära lüües, raudteele kõverasse; poisid seisid, hakkasid aeglaselt lähemale tulema; Prokop lamas maas, nägi läbi udu nende lähenemist; higi voolas üle ta näo; ta ajas end küünarnukile, valust oiates, siis tuli jälle pimedus…
Sel korral rändas Prokop kaugele… Valgest, kiirgavast kasesalust oli vaja kohe välja saada – eemale! põgeneda! –, kuid laas ei lasknud, kammitses igast küljest. Aga vaja oli välja saada! Siin oli hirmus! Valus… Välja! Aasale! Murule! Valgus paistis eestpoolt puude vahelt ning Prokop hakkas jooksma, kiiresti, komistades. Ta teadis, et suudab – suudab jälle kõike. Ja ta oligi väljas, lagendikul: avar tasandik laius päikesepaistel; ta naeris, laulis rõõmust kõva häälega, hakkas sellest naljakast heldimusest nutma, läks muudkui edasi; ees laiusid väljad, põllud, metsatukad taamal – suur lõpmatu emake Venemaa. Ning Prokop muudkui naeris ja läks edasi, kuni märkas, et pole üksi, et ta järel käiakse, tullakse otse rodus; ja-jah, seal oli veel inimesi ja… Suur vägi!… Ja lapsed! Eri vanuses poisid ja tüdrukud olid, noormehed, siis juba täiskasvanud mehed ruugete habemetega. Ja naised. Ning Prokop teadis kuidagi, et need kõik on tema lapsed!… Ühel kõrgel laugel künkal jäid nad seisma ja Prokop viskas end sel päikeselisel niidul lõhnava rohu ja lillede keskele selili; ta naeris ja nuttis üheaegselt, vaatas sinisesse põhjatusse taevasse, kus midagi hirmsat polnud, kuulis, kuidas need noored inimesed ta ümber räägivad, naeravad… Aga millalgi – ja Prokop ei saanud jälle aru, millal õieti – tundus see kõik talle siiski hoopis teistmoodi: hirmus! Kole! Oli tuul, päris torm kohe, sinist taevast polnud näha ja lapsed, tema lapsed, keerlesid selle tuulega taevas nagu puulehed, hõlmad laiali, naerdes ja karjudes. Prokop jooksis neile järele, püüdis neist haarata, et nad alla tuua, et neid mõistusele tuua, sest lapsed ei või ometi taeva tõusta – kus seda pattu enne nähtud on! Aga arusaamatu oli see, et vahepeal nägi ta jälle pilte sinisest rahulikust taevast ning need inimesed, noored, kõndisid ikka sääl nurmel ringi ja naersid ja hüüdsid ning Prokopi hing oli rõõmu täis; eemal kündis üks ta poeg põldu, noor heledapäine mees, ja tema lapsed jooksid ja hullasid ta jalus… Aga samas, kui ta teisiti vaatas – sa püha rist, kõik sõltus tõesti miskitmoodi sellest, kuidas vaadata! –, muutus maailm ning tuulepöörised ja kaos olid kohal, lapsed pilluti puulehtedena taevasse ja nad kadusid keereldes silmist… Prokopile tundus, et kõik ajad ja ajastud on segi, trügivad koos talle kaela, irvitavad lollakalt ja mässivad ta endasse. Kuidas saab see nii olla! Ka aeg ise, mis seni oli nõnda kindel olnud, on nüüd hullunud ja segi paiskunud; midagi on ilmas valesti, kõik toimub üheaegselt: aastakümme ja üks päev mööduvad, sulavad ühte, kõik toimub samal ajal: väike patsidega tütarlaps kasvas ta silme ees mõne hetkega suureks, küpseks, täisealiseks naiseks, lehvitas talle ja tõusis tormis lendu, et hetk hiljem tolmuna tuulehoos laiali hajuda, nagu poleks teda olemas olnudki. Prokop viskus kisendades näoli maha, halas ja hakkas palvetama, ahastades, saades aru, et niisuguses maailmas on võimatu elada, ei oska tema nii elada! Ta oli nagu kala, kes on kuivale, õhu kätte tiritud, viskleb seal krampides, püüab olla ja kohaneda, aga kohaneda sellise vale maailmaga on ilmvõimatu. Olen ma surnud, mõtles Prokop hirmuvärinais, on siis surm hoopis säärane või? A kus on inglid? Ja kus see ilu, mis peaks olema? Kas ka see on pettus? Olen ma surnud või elus?…
„Živoi! Skazal, durak, živoi on!“ kraaksas poisihääl, Prokop kuulis rabelemist, kruusa krudinat… Kohvril istunud poisid rahmeldasid end püsti, üks haaras kiiresti noa pihku ja hüppas Prokopile lähemale, aga Prokop sai sel korral üllatavalt kiiresti maast üles, põlvile, ning ründaval poisil tugevalt randmest haarates heitis end talle röögatusega otsa, paiskas poisi hooga kummuli. Korraks oli ta jälle seesama endine Prokop, kes vaata et härjapulli vaevata maha suutis käänata. Poissi selili raudteele paisates langes Prokop kukkudes ka ise nõnda õnnetult laubaga vastu raudteerelssi, et kuum sähvakas otse ajju lõi ning silme ees kõik tumedaks läks. Mõne hetke pärast meelemõistusele tulles ja oma verist silmnägu raudteerööpalt kergitades nägi ta läbi valusa uduloori, kuidas üks poistest jookseb eemale; algul ei mõistnud ta, kus on siis teine – no küllap oli teine kah ära läinud –, vajus uuesti jõuetusest maha, ning sai aru, et lamab millelgi pehmel ja et see pehme ongi too teine, too puhvaikaga poiss. Poisi silmad olid lahti ja kahvatu nägu veidi viril; ta vaatas otse taevasse. Prokop uuris teda – liikumatut kiitsakat nägu –, siis sai aru, et poiss ei pilguta silmi. Vaatab, aga silmi ei pilguta.
„Poiss…“ Prokop raputas teda kergelt ja poisi pea vajus küljele – nüüd ei jälginud ta pilk enam taevast, vaid määrdunud halli puust raudteeliiprit.
Prokop ajas end käpakile, põlvitas poisi ette.
„Patt!“ sosistas ta. „Et samune, kus ma’s nõnda… Patt, oh…“ Ta jäi vait, kuulatas… „Ee…“ tonksas siis uuesti poissi. „Aitab, sõnok… Nüüd aitab, et… küll. Tõuse jalule… ikka kenasti ja…“
Ta sakutas poissi, proovis lõtva keha püsti tirida – nad vajusid mõlemad maha, kukkusid vastu mingit madalat puukasti, kolakat, mis külili raudteeveerel vedeles: see oli Prokopi enda kohver. Poiss vajus päris kummuli, silmnäoga vastu maad; Prokop nügis end selili kohvri najale, istus, jalad laiali, tundis lõikuvat valu rinnus ja mitmes kohas üle keha; tundis, et veri jookseb ja et ta kaotab jälle teadvuse. Ta tõmbas näoli maas lebava poisi üles, sättis enda najale; nii nad istusid seal, ja olgu siis peale, mõtles Prokop.
„Vsjo horošo,“ pomises ta, vaevaliselt mõtteid koondades. „Uvidiš, paren, vsjo uladitsa… Posidim, sõnok, otdõhajem… Vsjo, vsjo… prekrasno… Žizn…“
Ta proovis end liigutada, tõusta, midagi teha… olla…, kuid ei suutnud. Maailm keerles – Prokopi vaevatud vaim ei pidanud vastu, ta vajus pikka ja raskesse, surmraskesse unne.
… Nii nad lamasid seal kohvri najal poisiga kõrvuti koos; lamasid kaua, väga kaua, ning sel korral ei näinud Prokop und. Midagi ei olnud, maailma ei olnud. Ainult pimedus. See kestis ja kestis, aga pikapeale siiski sai Prokop kuidagimoodi aru, et jälgib seda pimedust, et nii see tõesti on… Aga jube, et on pimedus, mõtles ta, sest kui on pimedus, siis on ta ju otseteed põrgus – ja tõesti, kuidas saakski see teisiti olla, põrgu on tema, pattu teinu koht! – ja ta ootas tuleleeke, mis kohe peale sööstavad, edasi langeb ta kuuma väävlijärve, otse keeva tina sisse… upub ja põleb ja see käib siis kuidagimoodi kõik ühekorraga… või kuidas oligi… ta ei mäletanud täpselt, mismoodi see kõik piiblis kirjas seisis; ootas, püüdis tajuda esimesi märke sellest kohe algavast suremisest ja piinast – oma lõpust! Ta oli selleks valmis, küll suures hirmus, aga siiski kindlalt valmis kõike välja kannatama, mis kõigeväeline Jumal saadab; kuid väävlit ega muud rooska ei tulnud kuskilt – see, mida Prokop äkitselt tajus, oli hoopis jahe tunne näol, otsaesisel, mis osutus veepiisaks ja pikkamööda üle lauba ta ninajuurele ja siis nina mööda veel allapoole voolas. See oli hea tundmus… Ning siis kuulis Prokop koera kauget haukumist ja tajus nüüd närivat valu kõhus ning haavu kehal. Ta ägises, liigutas end. Ta tundis oma keha, märkas ehmatusega ta valutamist ja närivat jõuetust; jälle oli pükstes soe ning libe… Ja siis tuli poiss uuesti meelde; Prokop oiatas, pööras ettevaatlikult pead ja tajus silmanurgast, kuidas poisi tume kogu istub ta kõrval, küljega tema vastu puutudes, samas asendis nagu enne. See tekitas pöörast kurbust ja õudu; Prokop hakkas nuuksuma, ta ei suutnud tõusta, keeras end käpuli – surnud poiss langes kohe teisele poole kummuli. Prokop oigas, vajus silmili vastu maad, sülitas