ja läbi pea käis mõte, et vot siis, sa õnnetu, küllap siis nii suremine käibki… „Ei-eh!“ ägises ta silmi kissitades ja taevasse vahtides, ja see sinine muutus üha tumedamaks ja kurjemaks, nüüd tundus, et maa ja taevas on arusaamatul kombel hoopis kohad vahetanud, et põhjatu sinine kuristik on hoopis all ning kohe-kohe langeb ta pea ees sinna – taevas ja põrgu on sassis, segamini, ringi vahetatud!… Aga põhjatuse servale ilmus kirju pearätiga naisenägu, suu näos liikus, hüüdis talle midagi, hüüdis, ning ikka püüti teda üles tõmmata; võõrad käed, inimkujud liikusid; ta tiriti istuli ja siis… siis on Prokopi teadvuses pilt, kus ta istub, nuuksub, jalad laiali perroonil, langeb uuesti selili…
… Naisenägu põhjatusest…
… seesama nägu… suu… Ah, väga ilus!… Rätti ei olnud enam, paksud linased juuksed olid siledad, üle pea koolutatud, moodustasid justkui väikese kena korvikese naise näo ümber. „Ja-jah,“ noogutas Prokop naise sinistesse silmadesse vaadates, „ilus, küll on ilus.“… Ning oh kurat küll! mõtles ta jälle ängistusega, naise oleksin pidand võtma; mida’s ma ootasin… otsekohe, kiirustama pean!… naise võtma. Ta sirutas käe taevapõhjatuse taustal keerleva siledajuukselise naise poole. Tundus, et naine rääkis midagi; Prokop vaatas teda ja noogutas kaasa; naine sakutas teda käsivarrest, ei jätnud järele. Aga mina olen suremas, mõtles Prokop meeleheites… Ja kui sinine on taevas… On kuidagi juhtunud, õh, et olen ma… jaamas selili perroonil – mina!… Mina olen suremas, mitte keegi teine; mitte võõras, teine inimene, nagu alati varem on olnud. Mina!… Siledate juustega naine sakutas teda jälle ja rääkis, Prokop tõstis vaevaga pea maast ja nägi pikas puhvaikas poissi, kes rasket kasti enda järel tiris, mööda perrooni lähemale lohistas. See kast, mingi õnnetu rohekashall kastikolakas, oli liiga suur ta jaoks; ah, vaene-vaene poiss, mõtles Prokop ängiga, ta ei jõua ju, liiga raske… maailm… Aga naine oli ikka siin ja Prokop tundis suurt rõõmu tema silmadesse, päevitunud lihtsasse näkku vaadates. Ei, ma ei sure, otsustas ta. Nii ongi, saadan! – ei sure!… Sest ma leidsin naise… Ja poisi ka võtame, aitan tal tirida, kanda, ma ei sure. Elame koos… Miks ma ometi Venemaalt ära tahtsin minna!… Terve elu koos. Poiss kasvab suureks, meremees tast tuleb, ja meil tuleb hulga lapsi veel, neile omakorda lapsi, palju lapsi, ütlemata palju! Ehitan kaldale maja, otsin meile koha jõe ääres, tulevad head ajad, Venemaa on suur…
Naine pühkis pisarad käeseljaga üle näo laiali, siis enam nägu ei olnud, jäi tühi taevas. Prokop rahmis end pingutades istuli – naine läks eemale, poissi polnud; vagunitrepist üles ronides vaatas naine Prokopi poole ja Prokop ei saanud hetkeks justkui aru, miks ta seal nõnda on: miks see naine haarab trepikäsipuust ja tõuseb mööda treppi üles, samal ajal kui tema, Prokop, on siin all… Naise jalg valges suvekingas trepiastmel… „Pea! Oota!“ ägises ta ja proovis tõusta. Kõrvus undas, vilises vastikult ja pikalt, nagu annaks rong vilet, et hoopis ära sõita. Prokop märkas, kuidas rong nõksataski järsult ja et tõesti – see ju oligi vile ja naist pole enam trepil. Ta ajas end jalgele, vahtis pingutades läbi sinkja vinguva udu seda vagunit, kus nüüd üks vormimütsis vanamees ukseplatvormil seisis ja näost punetades ta peale karjus, kui Prokop liikuvale rongile vaarudes järele läks. Rong liikus aeglaselt, Prokop sai haarata käsipuust, aga vormiriides vanamees, pika ja kongus ninaga lurjus – nagu kurat põrgust, mitte ristiinimene – hakkas teda jalgadega taguma; lõi Prokopile ülevalt mitu kõva hoobilatakat näkku, nõnda et Prokop käsipuust lahti pidi laskma ja vaarudes ning tuigerdades õlaga kuhugi liikuva rongi külje vastu komistas ning sealt kohe hooga ettepoole paiskus, nii et peaaegu rongi alla kukkunud oleks. Rong liikus nüüd palju kiiremini, aga Prokop püüdis siiski järele joosta; vanamees kisas talle midagi läbi kriipivate pasunahelide ja vehkis rusikaga, suu naerust kõrvuni ning pikk kõhn käsivars nagu vemmal püsti. Prokop nägi rongi eemaldumist, see oli… oi issake, sa raisk! unes oli ju, sest ainult unes sõidavad rongid niimoodi minema: sa pingutad, jooksed, roomad talle järele, aga kunagi ei jõua; see kaduv rong on elu, minu elu… Ta sundis end viimase allesjäänud jõuga rongile järele jooksma… Muusika mängib, ta jookseb, vinnab end kergel hüpleval sammul rongi- trepile, nii nagu ta ju ikka on teinud, tema, noor Prokop, vineerist kohver käes õõtsumas… Aga ta ei suutnud enam sammugi teha, taarus perroonil, püüdis üles ärgata sellest painavast unest, mis nii ootamatult oli tulnud ja pühkinud minema selle, mis varem kehtis: et ta on noor ja tugev – kakskümmend viis aastat vana – ja uhke oma kehaliikmete üle.
Rong eemaldus, muusika mängis valjusti ja korraks tundus talle selgesti, et see, mis toimub, on hoopis väljamõeldis, on ta peas!… Ei, siiski, uh – jaamahoone ees nägi ta sõdureid pasunatega. Mingit tähtsat isikut oli vist rongile saadetud või vastu võetud: seks see orkester siin mängis; aga Prokopile näis korraks jaburalt, et see kõik on hoopis tema pärast, tema jaoks – tema suremise tähistamiseks: orkester mängib ta suremiseks marssi… „Ptühh, issake!“ pomises ta, milline rumalus…
Ängiga vaatas ta lahkuvale rongile järele. Keha oli külma higiga kaetud, aga enesetunne siiski kummalisel kombel veidi parem. Ta tundis suurt nõrkust ja pea käis ringi, kuid polnud enam toda kohutavat kadumise ja igavesse pimedusse kukkumise õudust, nagu oli olnud enne. Ta sülitas röginal ja silmitses ennast, märkas, nüüd justkui natuke üllatudes, et tal on endiselt seesama keha, käed-jalad ikka veel alles; ta piidles ennast ja hakkas vanduma: habemetüükas lõug ja mantli rinnaesine olid oksesed, püksid haisesid ja kleepusid ligedalt…
„Nu bljäh!“ vandus ta südametäiega. „Oi užas!“ Ta vaatas kohmetunult ringi, uuris nüüd esimest korda selge pilguga ümbrust – kus ta üleüldse on? Ja märkas, et siin on inimesed, need teised, kes seisavad, liiguvad, vaatavad… Ja soldatid. Miks? Sõda on ju läbi. Milleks see muusika, palagan, mõtles ta nüüd väsinult… Ja mis koht see üldse on?… Ta vaatas perroonil ringi; kohutavalt piinlik oli – ta oli enne rongitrepilt perroonile prantsatanud, püksid täis teinud…
Rong oli läinud. Sellega oli kõik… Kaks poissi askeldasid perroonil lamava kasti juures, proovisid seda lahti koukida; Prokop hakkas tuikudes jaamahoone poole minema, seisatas siis järsku… Ahh, kurat! Ta pöördus ning hakkas poiste poole jooksma, aga komistas peapööritusest ja kukkus põlvili. „Deti!… A nuka… ubiraites!“ kraaksus ta. Poisid pagesid kiiresti veidi eemale, jäid seisma. Prokop silmitses neid ja märkas, et üks lastest on vist toosama, pika, täiskasvanud mehe puhvaikaga poiss, kes enne, perroonil, rahvasummas, kohvrit tiris. Siis kui naine… rätiga… „Äeh kurat,“ pomises Prokop, komberdas oma kohvri juurde ja vajus selle otsa istuma. Ta reisikohver oli kuidagi siia perroonile sattunud. Naine, siledate juustega naine, oli kohvri vagunist välja tirinud…
Aga süda oli jälle paha, iiveldama ajas: haigus ei jätnud teda. Prokop proovis oksendamist tagasi hoida, heitis kummuli kohvrile, nägu vastu kohvri vineerkatet. Teadvus kippus kaduma, ta heitis selili… Silme ette kerkis siledate juustega naisenägu, ilus, helendav; ta proovis seda nägu meenutada, alles hoida, kuid ei suutnud; uued näod tulid, keerlesid, kadusid… Prokop oli kohvri kõrval maas, ägises, tõstis pea ning need kaks poissi vahtisid ikka seal, olid vist taas lähemale tulnud – seisid ja passisid teda. Jälgisid kuidagi pingsalt, oodates, näos allasurutud erutus. Prokop ajas end püsti, vaatas ringi, inimesi enam läheduses polnud, mõned üksikud eemal, perrooni teises otsas ja jaamahoone juures. Korraks tundis ta rahutust – ta pidi siit neetud võõrast kohast ära saama –, haaras kohvril sangast ja hakkas vaarudes jaama-hoone poole minema. Suure, hallist kivist laotud jaamahoone ees seisid mõned mehed – sõdurid olid ära läinud –; mehed tõmbasid paberossi, seletasid midagi omavahel, üks lükkas soni kuklasse ja hakkas äkki teiste peale karjuma; sülitas muudkui lirtsu kaupa maha. Prokop tundis, et ei taha sinna minna; ta pöördus ja hakkas mööda raudteed edasi liikuma, läks selles suunas, kuhu rongki kadunud oli. Eemal paistis kõrge depoohoone, mõned majad olid raudtee ääres ja taamal seisid vagunid haruteel. Prokop läks kohvrit vedades raudteed mööda edasi, vagunitest mööda, aleviserva, kust mets juba paistis. Aga liikudes hakkas jälle paha: pitsitav tunne kerkis alt kõhust ülespoole, rebis soolikaid; ta vajus oiates kohvri otsa käpuli, hakkas kiiresti pükse jalast tirima, nööpe lahti rebima – ei jõudnud…
See, mis Prokopi teadvusele tagasi tõi, oli terav vastik hammustus õlast. Hiiglaslik madu kerkis