koolis õpetatakse Eestit? Kas mulle õpetatakse, kui ma kooli lähen?“ küsis poiss mornilt. „Häh, ma ei lähe kunagi kooli.“
„Ei, seda ei õpetata koolis.“
„Aga mis siis Eestis on?… Eesti on kuu peal või!“ kisas poiss. „On seal mäed?“
„Ei,“ ütles naine. „Seal on täiesti lame kõik.“
„Ei ole!… Seal on hoopis kõrged mäed!“ hüüdis poiss. „Purskavad tuld. Jubedalt!“
„Hea küll,“ ütles naine. Ta ohkas. Pea valutas…
„Aga siin ei ole mägesid.“ Poisi hääl jäi vaiksemaks. „Siis me oleme pääsenud,“ ütles ta ja vaatas jõe poole.
„Ei,“ raputas naine pead. „Siin pole mägesid.“
„Ja siis nad saavad seal surma. Eestis!“
„Oliver, mis sa nii räägid…“
„Surevad ära kõik ja siis neid pole! La-la… Aga kas seal sõda on? Meil pole. Pole ju?“
„Oliver, läheme nüüd,“ ütles naine.
„Me oleme väga õnnelikud,“ ütles poiss vihaselt „Väga-väga õnnelikud.“
Tüdruk seisis neist sadakond meetrit eemal pargis, end suure põõsa varju hoides, ja vaatas, kuidas nad lähevad. Poiss ja naine kadusid puude vahele; tüdruk jalutas jõe poole, jäi seisma ja võttis oma õlakotist naise rahakoti välja. Enne, siis, pärast salvrättide võtmist pingil istudes oli rahakott olnud kampsunivarrukas. Ta hoidis naisega rääkides oma kõverdatud kätt rinnal, näppis hajameelsust teeseldes kampsuninööpi krae juures; hiljem poisile järele joostes oli lihtne rahakott oma käekotti libistada… Ta seisis pargiteel, uuris naise rahakotti: seal oli hulk paberraha – palju! – naise pass oli; mitmed kaardid, paar piltidega, ülejäänud ilma. Üldiselt rämps… Ja üks suurem kokkumurtud foto, tagakülg tihedalt pliiatsiga täis kirjutatud, foto, kus too nisukarva juustega naine seisab koos mehega ja naeratab. Naine on seal fotol veidi noorem; üsna noor ja kena teine, mõtles tüdruk, ja millegipärast ajas see närvi küll. Või ei tea, mis ajas… Ta soris rahakotis… Naise autojuhiload. See ärritas juba küll. Ta kujutles naist autoroolis: on mingi suur Ford Ranger ja naine on väga halb autojuht, tõeliselt kohutav uimerdis nagu kõik vanainimesed. Vanad mullad! Vanad peerud! Pole vaja tegelikult ronida rooli taha, kui ei oska!… Ta luges raha üle ja pagana pihta, seda oli tõesti palju! Ta hüpitas raha ja dokumente peo peal, foto kukkus maha, ta krapsas selle üles; pani raha ja kõik kotti tagasi, klõpsas rahakoti kinni, ei teadnud, mida teha; jäi selle lukuga klõbistama; läks edasi, toppis rahakoti püksitasku, aga võttis kohe välja ja klõpsis jälle rahakoti lukku kinni-lahti… Luku klõps oli tuttav. Ema rahakoti klõps. Tõesti… Ta mängis seal lapsepõlves ema rahakotiga, ei mäletanud eriti rahakotti, küll aga klõpsu. Täiesti sarnast klõpsu. Ema rahakott oli tühi, seal polnud kunagi midagi; kopikaid ta siiski mõnikord andis. Kopikate eest oli hea nätsu osta ja… Ja ta siis seisab seal kaupluses, kodus Kozinskis, otse tee nurgal, väike tüdruk, lõug ja huuled vastu kleepuvat pruuni letti surutud; lett lõhnab magusalt paakunud mustuse järele, letil lebab lahtine karp Kalevi nätsudega, ilusate pikerguste pakikestega, ja temal on pihku pressitud viisteist kopikat ning ta ootab. Tuul puhub avatud poeuksest sisse ja paljastel kintsudel on sellest kõdi. Krapp poe seinal mängib muusikat ja mitte hingelistki peale tema poes pole… Võib-olla oli see ka varajane hommik seal kodupoes. Nagu täna, mõtles ta… Ta küünitas letile, võttis terve selle nätsudega karbi ja jooksis uksest välja, lidus poe nurga taha ja jäi sinna seisma. Passima. Ootama… Lõpuks jooksis, karp näpus, minema. Sveta, Sveta!… Jooksis kõigest jõust ja see oli nii hea tunne, nagu ta lendaks…
Ta vaatas naise paksu rahakotti. Viha tõusis tõesti. Nätsude maitse tuli meelde: soe lääge sovetski lapsepõlv… Ta pöördus, aru saamata, miks ta seda teeb, ning läks naisele ja poisile järele. Neid polnud kuskil näha; ta hakkas jooksma, põrkas tänaval inimestega kokku, lõpuks, otsustades just, et sellises ülerahvastatud linnas on tobe kedagi otsida, nägi juhuslikult poisi heledat peanuppu eespool inimsummas. Ta jäi seisma: jumala mõttetu oli siiski neil järel käia, kui rumal, et ta seda tegi. Aga ikkagi ta läks, lootes nüüd, et kaotab nad silmist. See on ka täitsa võimalik. Sellises linnas, blin!… Naine ja poiss liikusid ees, poiss vehkis kätega… Väike mudak! Kui hea oleks, kui nad kaoksid, haihtuksid, mõtles ta mingi arusaamatu lapsiku vihaga, lendaksid kosmosesse laiali või muutuksid liikumatuks kivikujuks, tarduksid seal, jah just nüüd, vot kohe… Siis ei peaks seda rumalust siin jätkama; ta võtaks lihtsalt raha ja viskaks rahakoti tänavale. Nii oli ta ikka teinud. Ning mõni möödakäija korjaks selle üles ja annaks esimesele ettejuhtuvale politseinikule… Aga järgmisel hetkel lõi millegipärast kujutlusse pilt, kuidas see poiss ongi külm ja liikumatu kivi ning… Jah, aga siis ei olnud ta enam see tundmatu heleda peaga võõras laps, vaid kuueaastane naabripoiss Vitja – ah, mis ta perekonnanimi oligi? –, kes Kozinskaja jõkke ära uppus. Nad läksid tookord koos Koljaga ujuma ja Kolja jooksis varsti tagasi ja ütles, et Vitja uppus ära. Nii lihtsalt see käiski. Vitja ema polnud kodus, talle pidi tööle teatama; räägiti, et ta sattus päris hüsteeriasse. Siis oli Vitja keset õue kirstus ja me käisime teda vaatamas. Keegi jooksis ja kutsus, keegi meie Kozinski lastest hüüdis: tulge-tulge, lähme vaatama, kuidas Vitja on surnud ja kirstus! See oli mingi täiesti imelik asi. No et kuidas on nii, et Vitja, kes enne kogu aeg hoovis ja tänaval kisades ringi jooksis, on nüüd täiesti liikumatu. On surnud ja ei liiguta… Ma puudutasin ta valgetes sokkides jalgu ja imestasin, kui külmad need on. Vitja ema Klavdija palus, et me tooks Vitjale kirstu märke, sest Vitjale meeldisid need ümmargused, igasuguste loomade ja muude asjade piltidega Norma märgid, ja ma jooksin koju ning tõingi oma kõige parema märgi, „Nu pogodi!“ hundiga toreda märgi, ning panin Vitja juurde kirstu… Vitja ema elas siis ühe mehega, Edikuga, kes oli juut ja polnud Vitja isa ja kes üsna varsti vangi läks ja enam tagasi ei tulnud; aga kui nad veel meie Kozinski sõjaväelinnakus koos elasid, hüppas Klavdija ükskord teise korruse aknast alla – päris varsti pärast seda, kui Vitja juba uppunud oli –, vist et ennast ära tappa, aga vigastas hoopis jalga ning jäi invaliidiks. Ta oli kindlasti purjus, kui hüppas, ta jõi üldse palju. Nii et siis edaspidi kutsuti teda Klava Hramaja’ks. Pärast tuli Klava ka meiega… Pjaskulasse – oota, kuidas seda kirjutati! – elama ja siis jõi ta veel rohkem; rohkem lapsi tal polnud, ta käis juba prügikaste mööda ja ükskord korjas prügikastist pudeli mingi halva vedelikuga, jõi ja suri ära. Nii see siis oli – Vitja ja ta ema Klavdija ja Edik, kes läks vangi… Noorena oli Klava väga ilus naine: juut, moodne, šikk.
… Ta järgnes ikka naisele ja poisile, need olid täiesti elus ja muudkui läksid kuradi kuhugi, damn, ei tea kuhu! Ta hoidis distantsi, vastik oli olla: kõrged majad, need faking mürakad, rõhusid; tundis, et siit on vaja minema saada: kohe kukub kõik kaela! Täiesti õige asi, üldse ilma kahtluseta, oleks see värk kuradile saata ja ära minna. Ometi läks ta ikka edasi; tuju oli kehv, ta tundus endale napakana; õngitses käekotist nokkmütsi ja tõmbas pähe, ning kui poiss ja naine üle platsi ühte kõrgete ustega hoonesse sisenesid, läks ta järele.
See oli suur avar ruum, sädelev fuajee, inimesi oli siin väga palju; palju liikumist, sebimist, see häiris… Ta nägi naist ja poissi, need kõndisid seal eemal, liikusid edasi, pöörasid nurga taha… Sveta tundis, kuidas kurgus iiveldas – pagan, oli vaja selle lolli Vitja peale mõelda! Aga teisest küljest tõi see Kozinskaja meelde ja see oli hea. Kevade lõhn tuli meelde. Asfalt kuivab, veel on lumelaike, aga juba saab ratta kuurist välja ajada ja sõita. Milline kergus! Minu Kozinskaja! Minu Tallinn… Hea tunne oli… Ma annan naisele rahakoti tagasi, selle kõigega on nagunii lõpp, mõtles ta. Mis siis, et ta teeb näo, nagu ta poleks eestlane. Loll naine! Lehm! Eestlased ongi lollid… See, kuidas nad räägivad! Eestlased… Sa arvad, et ma eestlast ära ei tunne, mutt! Kaugelt tunnen, isegi su angliski eesti aktsendi tunnen, aga okei, see pole praegu oluline… Maria! Pole sa mingi Maria, ära aja sellist… Bred polnõi!… Said aru, mind sa ei peta; mul polnud vaja su passigi vaadata… Aga ta ei teadnud ikka, kuidas ta täpselt selle rahakoti tagasiandmise korraldab või mida üldse tegema