Flori pakkidest. Mehest, kes pudistas oma piipu tosina paberossi tubaka, jättes lauale papptorukeste ja suitsupaberite virvarri.
Kas oleks veel nii hilises staadiumis võimalik asja parandada, endiseks muuta, ümber pöörata? Ta teadis vastust – kuidas oligi arst öelnud Gogoli „Ninas” nina tagasipaneku kohta: „Muidugi, paigale panna ju saab, ma oleksin kasvõi praegu ta teil kohale pannud; kuid uskuge, see oleks teile ainult halvem.”[3.]
Ta mõtles Zakrevskist ja Suurest Majast, ja sellest, kes võis seal nüüd Zakrevski asemel olla. Zakrevskitest polnud puudust, mitte selles maailmas siin, sel kujul, nagu see kokku oli pandud. Võib-olla siis, kui jõutakse paradiisi, umbes täpselt 200 000 000 000 aasta pärast, pole Zakrevskite olemasolu enam vajalik.
Hetkiti keeldus tema meel toimuvat uskumast. Seda ei või olla, sest seda ei või kuidagi olla, nagu ütles major, kui nägi kaelkirjakut. Aga võis küll, ja oli küll.
Saatus. Lihtsalt uhke sõna selle kohta, mille vastu sa kuidagi ei saa. Kui elu ütles: „Ja niisiis,” siis sa noogutasid ja nimetasid seda saatuseks. Ja niisiis oli tema saatus olnud saada nimeks Dmitri Dmitrijevitš. Selle vastu ei saanud midagi teha. Muidugi ei mäletanud ta omaenda ristimist, kuid tal polnud põhjust kahelda, et lugu vastab tõele. Perekond oli kogunenud isa kabinetti kaasaskantava ristimisvaagna ümber. Saabus preester ja küsis, mis nime nad kavatsevad vastsündinule panna. Jaroslav, olid nad vastanud. Jaroslav? Preestrile see ei meeldinud. Ta ütles, et see on väga ebatavaline nimi. Ta ütles, et ebatavalise nimega lapsi kiusatakse ja narritakse koolis: ei, Jaroslav ei saa nad poisile nimeks panna. Ema ja isa, niisugusest otsekohesest vastupanust kohutatud, ei tahtnud samas preestrit pahandada. Mis nime te siis pakute? küsisid nad. Pange talle mõni tavaline nimi, ütles preester: näiteks Dmitri. Isa sõnas, et tema nimi on juba Dmitri ning et Jaroslav Dmitrijevitš kõlab palju paremini kui Dmitri Dmitrijevitš. Aga preester polnud nõus. Ja nii sai temast Dmitri Dmitrijevitš.
Mis tähtsust oli nimel? Ta oli sündinud Sankt-Peterburgis, veetnud lapsepõlve Petrogradis, saanud täiskasvanuks Leningradis. Või Sankt-Leninsburgis, nagu talle mõnikord meeldis seda linna nimetada. Mis tähtsust oli nimel?
Ta oli kolmekümne ühe aastane. Tema naine Nita lamas paari meetri kaugusel, tütar Galina ema kõrval. Galja oli aastane. Hiljuti oli paistnud, et tema ellu saabub püsivus. Asjade see külg polnud tema jaoks kunagi sujuv ega lihtne olnud. Teda valdasid tugevad tunded, kuid ta polnud kunagi õppinud neid väljendama. Isegi jalgpallivõistlusel tõstis ta harva kisa ja kaotas enesevalitsuse nagu kõik teised; ta piirdus tasaste märkustega mängijate võimekuse või selle puudumise kohta. Mõned pidasid seda tüüpilise leningradlase kurguni kinninööbitud ametlikkuseks, kuid selle pinnal – või selle pinna all – teadis ta, et on uje ja murelik inimene. Ja suhetes naistega, kui ta oma ujedusest üle sai, vankus ta jabura innu ja sügavusse sööstva meeleheite vahel. Tundus, nagu oleks tema metronoom alati valesti tiksuma seatud.
Ja ikkagi, ometi, oli tema elu lõpuks saavutanud teatava korrapära ja õige rütmi. Ainult et nüüd oli kõik muidugi taas paigast ära. Paigast ära – see oli rohkem kui eufemism.
Kohvrike reisikraamiga meenutas talle, kuidas ta kord oli püüdnud kodust põgeneda. Kui vana oli ta siis olnud? Võib-olla seitse või kaheksa. Ja kas tal oli kohvrike kaasas olnud? Tõenäoliselt mitte – ema nördimus ei jätnud selleks aega. See juhtus ühel suvel Irinovkas, kus tema isa oli töötanud mõisavalitsejana. Jurgensen oli mõisa töömees. Kes tegi asju ja parandas asju, kes lahendas muresid viisil, millest laps sai aru. Kes kunagi ei käskinud tal midagi teha, vaid laskis lihtsalt vaadata, kuidas puutükist saab pistoda või vile. Kes ulatas talle tüki äsja lõigatud turvast ja laskis tal seda nuusutada.
Ta oli Jurgensenisse väga kiindunud. Nii et kui miski talle meeltmööda polnud, mida tihti juhtus, ütles ta ikka: „Olgu siis pealegi, ma lähen Jurgenseni juurde elama.” Ühel hommikul, ise veel voodis, oli ta selle ähvarduse või lubadusega lagedale tulnud – sel päeval esimest korda. Aga ühest korrast oli tema emale küll. Pane riidesse ja ma viin su sinna, oli ta vastanud. Ta oli ema sõnast kinni hakanud – ei, pakkimiseks polnud aega jäänud –, Sofja Vassiljevna oli tal kindlalt randmest haaranud ning nad olid hakanud üle välja sinnapoole minema, kus elas Jurgensen. Algul oli ta südilt oma ähvarduse juurde jäänud ja väärikalt ema kõrval rühkinud. Ent tasapisi hakkas ta jalgu järel vedama, ja ranne, siis juba käsi, püüdis ema haardest välja libiseda. Tookord oli ta mõelnud, et tema ise tõmbab oma kätt ära, kuid nüüd pidi ta tunnistama, et ema oli temast lahti lasknud, sõrmhaaval, kuni ta oli vaba. Vaba mitte selleks, et elada koos Jurgenseniga, vaid vaba plehku panema – nutma puhkema ja koju jooksma.
Käed, riivavad käed, kahmavad käed. Lapsena oli ta kartnud surnuid – kartnud, et nad tõusevad hauast ja haaravad temast kinni, tirivad ta endaga kaasa külma musta mulla alla, mis tema suu ja silmad ummistaks. See hirm oli pisitasa hajunud, sest elavate käed olid osutunud kohutavamaks. Petrogradi prostituutidel polnud leidunud vähimatki austust tema nooruse ja süütuse vastu. Mida raskemad ajad, seda ahnemalt krabavad käed. Need sirutusid haarama tema riista, tema leiba, sõpru, perekonda, elatist, eksistentsi. Nii nagu prostituute, oli ta kartnud ka majahoidjaid. Ja politseinikke, kuidas need ennast ka ei nimetanud.
Ent oli ka vastupidine hirm: väljalibisemine käte vahelt, mis teda kaitsesid.
Marssal Tuhhatševski oli teda kaitsnud. Palju aastaid. Kuni päevani, mil ta oli näinud higipiisku piki marssali juuksepiiri alla marssimas. Suur valge taskurätt oli vabisenud ja tupsutanud, ning tema oli teadnud, et enam ei ole ta kaitstud.
Marssal oli kõige erudeeritum inimene, keda ta eales oli kohanud. Ta oli Venemaa kõige kuulsam lahingustrateeg: ajalehed nimetasid teda Punaseks Napoleoniks. Ka oli ta muusikasõber ja asjaarmastaja viiulimeister; avala, küsimusi esitava vaimuga mees, kellele pakkus mõnu lahata romaane. Kümne aasta jooksul, mil ta Tuhhatševskit oli tundnud, oli ta tihti näinud teda marssalimundris läbi Moskva ja Leningradi tuhisemas, pooleldi töiselt, pooleldi mänglevalt, põimides poliitikat naudingutega; vestlemas ja vaidlemas, söömas ja joomas, innukalt mõista andmas, et talle on silma jäänud mõni baleriin. Talle meeldis jutustada, kuidas prantslased olid kord õpetanud teda niimoodi šampanjat jooma, et pohmelust ei tekiks.
*
Tema ise ei tunneks eales säärast eluisu. Tal puudus selleks enesekindlus, võib-olla ka huvi. Talle ei meeldinud keerukad road, ja napsud hakkasid kergesti pähe. Kunagi, kui ta veel tudeng oli, kui kõik ümber mõeldi ja ümber tehti, enne kui Partei täielikult võimu haaras, oli ta nagu suurem osa tudengeid väitnud, et tema eruditsioon ulatub teadmistest kaugemale. Näiteks tuli ümber mõelda kõik seksisse puutuv – nüüd, kui vanad kombed olid igaveseks kadunud – ja keegi oli lagedale tulnud „klaasi vee” teooriaga. Seksuaalakt, väitsid noored kõiketeadjad, on just nagu klaasi vee joomine: kui janu on, siis joo, ja kui on iha, siis seksi.
Ja pealegi oli tollal tema ellu juba astunud Tanja.
Kuna tal oli kombeks alatasa teatada oma kavatsusest Jurgenseni juurde elama minna, oletasid vanemad tõenäoliselt, et teda ärritavad perekonna – või lapsepõlve kui niisuguse – piirangud. Kui ta nüüd sellele mõtles, siis polnud ta selles kindel. Nende Irinovka mõisa suvemaja juures oli olnud midagi veidrat – midagi sügavalt võõritist. Nagu laps ikka, oli ta oletanud, et asjad on korras, kuni keegi vastupidist ei väitnud. Nii oli ta alles hiljem, kui kuulis täiskasvanuid asja arutamas ja naermas, taibanud, kui viltu ja imelik seal majas kõik on. Toad olid tohutu suured, aga aknad väga väikesed. Nii võis viiekümne ruutmeetri suurusel toal olla üksainus pisike aken. Täiskasvanud arvasid, et küllap olid ehitajad mõõdud segi ajanud, sentimeetrite asemel meetrid arvestanud ja vastupidi. Ent üldmulje, kui ta seda kord tabanud oli, tekitas poisis ohutunnet. Otsekui oleks maja valmis kõige mustemateks unenägudeks. Võibolla just selle eest oli ta põgenenud.
Ära viima tuldi alati keset ööd. Ja niisiis, selle asemel et lasta end pidžaama väel korterist välja tirida või olla sunnitud mõne põlgliku NKVD töötaja kiretu pilgu all riietuma, otsustas ta minna voodisse täies riides, lamada