võtab Galja kinni ja saadab ta – kui hästi läheb – kuhugi rahvavaenlaste lastele mõeldud erilastekodusse. Kus talle antakse uus nimi ja uus iseloom; kus temast saab eeskujulik Nõukogude kodanik, väike päevalill, kes tõstab näo suure, end Staliniks nimetava päikese poole. Seepärast oligi ta ette pannud, et veedab need möödapääsmatult unetud tunnid trepimademel lifti juures. Nita nõudis vankumatult, et selle öö, mis võib jääda nende viimaseks, peaksid nad veetma koos, külg külje kõrval. Aga see oli üks neid väheseid vaidlusi, milles tema jäi peale. Esimesel ööl lifti juures valvates oli ta otsustanud mitte suitsetada. Tema kohvrikeses oli kolm pakki Kazbekki, ja neid läheb tal vaja, kui ülekuulamine peale hakkab. Ja vangistus, kui see peaks järgnema. Kahel esimesel ööl pidas ta sellest otsusest kinni. Ja siis ta taipas: mis siis, kui paberossid konfiskeeritakse niipea, kui ta Suurde Majja jõuab? Ja mis siis, kui ei tulegi ülekuulamist või tuleb vaid õige põgus? Võib-olla pannakse talle lihtsalt paberileht ette ja kästakse alla kirjutada. Mis siis, kui … edasi ta mõte ei läinud. Aga kõigil neil juhtudel läheksid suitsud raisku.
Ja niisiis ei leidnud ta mingit põhjust mitte suitsetada.
Ja niisiis ta suitsetas.
Ta silmitses Kazbekki oma sõrmede vahel. Malko oli kunagi poolehoiuga, isegi imetleval toonil märkinud, et tal on väikesed ja „ebapianistilikud” käed. Ka oli Malko talle, seda juba ilma imetluseta, öelnud, et ta ei harjuta piisavalt. Kõik olenes sellest, mida „piisava” all mõeldi. Ta harjutas nii palju, nagu tarvis oli. Malko jäägu oma partituuri ja dirigendikepikese juurde.
Ta oli olnud kuueteistkümneaastane, Krimmis sanatooriumis, toibumas tuberkuloosist. Tanja ja tema olid ühevanused, ja neil oli täpselt sama sünnikuupäev, ühe väikese erinevusega: tema oli sündinud 25. septembril uue kalendri järgi, Tanja aga 25. septembril vana kalendri järgi. See peaaegu täielik sünkroonsus toetas nende suhet või kui teiste sõnadega öelda, olid nad teineteisele loodud. Tatjana Glivenko oma lühikeseks lõigatud juustega, sama elujanune kui ta ise. See oli esimene armastus kogu oma näivas lihtsuses ja kogu oma saatuslikkuses. Poisi õde Marusja, kes oli talle valvuriks kaasa pandud, rääkis kõik emale ära. Järgmise postiga saabunud kirjas hoiatas Sofja Vassiljevna oma poega selle tundmatu tüdruku eest, suhte eest – kui aus olla, siis igasuguste suhete eest. Vastuseks oli tema kuueteistkümneaastasele iseloomuliku ülespuhutusega selgitanud emale vabaarmastuse põhimõtteid. Et kõigil peab olema vabadus armastada, nii nagu nad tahavad; et ihulik armastus on üürike; et sugude vahel valitseb täielik võrdsus; et abielu kui institutsioon tuleks ära kaotada, ent kui see tegelikkuses siiski alles jääb, siis on naisel, kui ta seda soovima peaks, sama suur õigus armulugudele nagu mehel ja kui naine lahutust peaks tahtma, tuleb mehel sellega nõustuda ja süü enda peale võtta; ning et selle kõige juures ja kõigest sellest hoolimata lapsed jäävad pühaks.
Ema polnud vastanud tema üleolevatele ja silmakirjalikele selgitustele elu kohta. Kummatigi pidid tema ja Tanja teed lahku minema peaaegu kohe pärast seda, kui nad olid kohtunud. Tanja pöördus tagasi Moskvasse, tema koos Marusjaga Petrogradi. Ent ta kirjutas Tanjale vahetpidamata; nad käisid teineteisel külas; ta pühendas Tanjale oma esimese klaveritrio. Ema pani seda kõike endiselt pahaks. Ja siis, kolm aastat hiljem, veetsid nad lõpuks kolm nädalat Kaukaasias. Mõlemad olid üheksateistkümnesed ja üksi, ta oli äsja Harkovis kontsertide andmisega kolmsada rubla teeninud. Need nädalad kahekesi Anapas … kui kauged need tundusid. Ja kui kauged need olid – rohkem kui kolmandik elu lahutas teda nendest. Ja niisiis, see kõik oli alanud just täpselt 1936. aasta 28. jaanuari hommikul Arhangelskis. Teda oli kutsutud esitama tema Esimest klaverikontserti koos kohaliku orkestriga Viktor Kubatski juhatusel; kahekesi olid nad mänginud ka tema uut tšellosonaati. See oli hästi läinud. Järgmisel hommikul läks ta raudteejaama, et Pravda osta. Ta oli heitnud põgusa pilgu esiküljele ning siirdunud siis kahe järgmise juurde. See oli, nagu tal hiljem kombeks oli öelda, tema elu kõige meeldejäävam päev. Ja kuupäev, millest peale ta hakkas märkima iga järgnenud aastat kuni surmani.
Ainult et – vaidles tema meel kangekaelselt vastu – miski ei alga nii täpselt määratletud hetkel, mitte kunagi. See algas mitmes paigas, ja nii mõnegi mõtetes. Tegelikuks lähtepunktiks võis olla tema kuulsus. Või tema ooper. Või siis võis see olla Stalin, kes eksimatuna oli järelikult kõige eest vastutav. Või oli põhjus hoopis lihtne, näiteks orkestri paigutus. Tõepoolest, see oleks ehk lõppkokkuvõttes parim vaatenurk: heliloojale saab osaks hukkamõist ja alandus, hiljem vahistamine ja mahalaskmine, ja kõiges on süüdi orkestri paigutus. Kui kõik algas kusagil mujal ja teiste mõtetes, siis võiks ta ehk süüdistada Shakespeare’i selles, et too oli kirjutanud „Macbethi”. Või Leskovi, kes oli venestanud selle „Mtsenski maakonna leedi Macbethiks”. Ei, ei midagi säärast. See oli ilmselgelt tema enda süü, tema oli kirjutanud solvava teose. Ooperi süü seisnes selles, et see oli olnud sedavõrd edukas – kodu- ja välismaal –, et äratas Kremli uudishimu. See oli Stalini süü, kes ilmselt oli tagant õhutanud ja heaks kiitnud Pravda juhtkirja, võib-olla selle koguni ise kirjutanud – grammatikavigade ohtrus lubas oletada sulge, mille eksitusi ei tohtinud eales parandada. Samuti oli Stalini süü, et too end üleüldse kunstide patrooniks ja sel alal asjatundjaks pidas. Oli teada, et ta ei jäta vahele ühtki „Boriss Godunovi” etendust Suures Teatris. Peaaegu sama elavat huvi tundis ta „Vürst Igori” ja Rimski-Korsakovi „Sadko” vastu. Miks ei pidanuks Stalin tahtma kuulda uut paljukiidetud ooperit „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”?
Niisiis anti heliloojale käsk olla kohal oma teose esitusel 26. jaanuaril 1936. Etendusele pidid tulema seltsimees Stalin ning ka seltsimehed Molotov, Mikojan ja Ždanov. Nad asusid oma kohtadele valitsuse loožis. Mis õnnetul kombel asetses otse löökriistade ja vaskpillide kohal. Pillirühmade kohal, mida „Mtsenski maakonna leedi Macbethi” partituur mitte mingil moel ei manitsenud vaoshoitud või tausta sulanduvale käitumisele.
Ta mäletas, kuidas ta lavastaja loožist, kus oli tema koht, oli saatnud pilke valitsuse looži poole. Stalin oli peidus väikese kardina taga, puuduva kohaloluna, mille poole teised väljapaistvad seltsimehed aeg-ajalt lipitsevalt pöördusid, teades, et neidki jälgitakse. Asjaolusid arvestades olid nii dirigent kui ka orkester põhjendatult ärevil. Pärast Katerina pulmadele eelnenud vaheaega võtsid puu- ja vaskpuhkpillid äkitselt nõuks mängida valjemini, kui tal partituuris seisis. Ja pärast seda oleks otsekui viirus kõikidesse pillirühmadesse levinud. Kui dirigent seda märkaski, oli ta võimetu. Üha valjemini mängis orkester; ja iga kord, kui löök- ja vaskpillid nende all fortissimo möiratasid – nii valjusti, et aknaruudud võinuksid kildudeks puruneda –, judistasid seltsimehed Mikojan ja Ždanov end teatraalselt, pöördusid kardinataguse kogu poole ja tegid mõne pilkava märkuse. Kui publik neljanda vaatuse algul pilgu üles valitsuse looži poole heitis, nägid kõik, et see on tühi.
Pärast etendust võttis ta oma kohvrikese ja läks otseteed Põhjavaksalisse, et jõuda Arhangelski rongile. Talle meenus, et valitsuse looži on spetsiaalselt terasplaatidega tugevdatud, kaitsmaks selles istujaid mõrvakatsete eest. Aga lavastaja loožil sellist kaitset polnud. Ta polnud veel kolmekümnenegi ja tema naine oli viiendat kuud rase.
1936: tal oli alati olnud eelarvamus liigaastate suhtes. Nagu paljud inimesed, uskus temagi, et need toovad õnnetust.
Lifti masinavärk tegi taas häält. Saanud aru, et lift on möödunud neljandast korrusest, võttis ta kohvrikese kätte ja surus vastu külge. Ta ootas uste avanemist, mundrit, mõistvat noogutust, seejärel temani jõudvaid väljasirutatud käsi, randme ümber klammerduvat rusikat. Mis oleks täiesti ülearune, arvestades tema indu nendega kaasa minna, juhtida nad eemale oma elupaigast, oma naisest ja lapsest.
Siis avanesid lifti uksed ja välja astus naaber, teistsuguse mõistva noogutusega, mis oli koolitatud täiesti ilmetuks – see ei reetnud üllatust, et ta kavatseb nii hilisel tunnil välja minna. Ta kallutas vastuseks pead, astus lifti, vajutas suvalisele nupule, sõitis mõne korruse jagu allapoole, ootas paar minutit ja sõitis siis tagasi üles viiendale korrusele, kus ta väljus, et jätkata oma valvet. Seda oli varemgi juhtunud, ja kõik oli käinud samamoodi. Sõnagi ei vahetatud, sest sõnad olid ohtlikud. Võis peaaegu arvata, et ta näeb välja nagu mees, kelle tema naine on alandaval kombel välja visanud,