kitsarinnalisuse ja võhiklikkuse taltumist, vaid pigem selle kõige süstemaatilise kontsentreerumise. Ja kui idee võtta tööline söekaevanduse eelt ja teha temast sümfooniate looja ei osutunud teostatavaks, siis hakkas toimuma midagi vastassuunalist. Heliloojalt oodati suuremat toodangumahtu täpselt nagu söekaevurilt ning tema muusika pidi soojendama südameid samamoodi, nagu söekaevuri süsi soojendab kehi. Bürokraadid hindasid muusikalist toodangut nagu muudki liiki produktsiooni: olid olemas kehtivad normid ning ka nende normide rikkumine.
*
Avanud Arhangelski raudteejaamas Pravda, oli ta külmast kohmetunud sõrmedega leidnud kolmandalt leheküljelt kõrvalekaldeid paljastava ja hukkamõistva pealkirja: „SEGAPUDER MUUSIKA ASEMEL”.[6.] Ta otsustas kohe sõita koju Moskva kaudu ja vaadata, mis nõu talle seal antakse. Vagunis luges ta artiklit veel viiendat ja kuuendatki korda, saateks rongi akna tagant mööduv külmunud maastik. Algul oli tal tekkinud hirm nii oma ooperi kui iseenda pärast: niisuguse hukkamõistu järel ei saanud „Mtsenski maakonna leedi Macbethi” etendused Suures Teatris kindlasti jätkuda. Kahel esimesel aastal olid ooperit kõikjal saatnud ovatsioonid – New Yorgist Clevelandini, Rootsist Argentinani. Moskvas ja Leningradis polnud see olnud meelepärane mitte üksnes publikule ja kriitikutele, vaid ka poliitilistele komissaridele. Partei XVII kongressi ajal olid etendused olnud arvatud Moskva oblasti ametliku kultuuritoodangu hulka, mis pidi võistlema Donbassi söekaevurite toodangunäitajatega.
Nüüd ei tähendanud see kõik enam midagi: tema ooper tuli magama panna nagu klähviv peni, kes äkitselt ei oska oma peremehele enam meele järele olla. Ta püüdis rünnaku eri koostisosi analüüsida nii kainelt kui võimalik. Esiteks heideti ooperile ette just nimelt selle edu, eriti välismaal. Vaid paari kuu eest oli Pravda patriootliku uhkusega andnud teada teose esietendusest Ameerikas Metropolitan Operas. Nüüd teadis sama ajaleht kirjutada, et „Mtsenski maakonnaleedi Macbeth” on väljaspool Nõukogude Liitu edukas olnud üksnes sellepärast, et see on „mittepoliitiline ja eksitav”, ning et see oma „tõmbleva neurootilise muusikaga kõditab kodanluse väärastunud maitset”.
Järgmiseks ja eelnenuga ühenduses tuli see, mida ta mõttes nimetas kriitikaks valitsuse loožist: needsamad põlastavad grimassid, haigutused ja nähtamatule Stalinile suunatud lipitsevad märkused, nüüd juba sõnadesse panduna. Nii luges ta, et tema muusika „prääksub, röhib ja uriseb” ning et selle „närviline, kramplik ja spastiline” iseloom tuleneb džässist; et laulmine on asendatud „kriiskamisega”. Ooper on ilmselgelt kokku kritseldatud eesmärgiga meeldida „mandunud isenditele”, kel puudub muusika hindamisel vähimgi „eluterve maitse” ning kes eelistavad „segipaisatud helidevoogu”. Mis puutub libretosse, siis keskendub see sihilikult Leskovi jutustuse kõige närusematele osadele – tulemus on „rohmakas, algeline ja vulgaarne”.
Ent tal oli ka poliitilisi patte. Kokkuvõttes oli anonüümne analüüs, mis pärines kelleltki, kes teadis muusikast sama palju nagu siga apelsinidest, ilustatud tuttavate äädikast läbiimbunud siltidega. Väikekodanlikkus, formalism, meierholdlus, pahempoolsus. Helilooja pole kirjutanud mitte ooperit, vaid antiooperi, mille muusika on sihilikult pahupidi pööratud. Ta on joonud sellestsamast mürgitatud allikast, millest pärinesid „pahempoolsed moonutused kunstis, poeesias, õpetamises ja teaduses”. Juhuks, kui oli tarvis puust ette teha ja punaseks värvida – ja seda oli alati tarvis –, vastandati pahempoolsus „tõelise kunsti, tõelise teaduse ja tõelise kirjandusega”.
„Kel kõrvad on kuulda, see kuuleb,” oli ta ikka armastanud öelda. Ent see, mida ütles „Segapuder muusika asemel”, poleks saanud kuuldamatuks jääda ka kivikurtidele, ka poleks neil ilmselt olnud raske selle tagajärgi aimata. Oli kolm lauset, mis polnud suunatud üksnes tema teoreetilise eksimuse, vaid tema kui inimese vastu. „Helilooja pole ilmselt iial juurelnud selle üle, mida nõukogude publik muusikast otsib ja ootab.” Sellest piisas, et võtta temalt heliloojate liidu liikmepilet. „Selle suuna ohtlikkus nõukogude muusikale on ilmselge.” Sellest piisas, et võtta temalt võimalus kirjutada ja esitada muusikat. Ja lõpuks: „See on mäng hämarate asjadega, mis võib lõppeda väga halvasti.” Sellest piisas, et võtta temalt elu.
Ometi oli ta veel kolme päeva eest olnud noor, oma andes kindel ja ülimalt edukas. Ja kuigi ta polnud poliitik ei meelelaadilt ega püüdlustelt, leidus inimesi, kelle poole ta võis pöörduda. Moskvas külastas ta kõigepealt kunstiasjade komitee esimeest Platon Keržentsevit. Kõigepealt püüdis ta selgitada, missuguse vastulause ta rongis istudes oli välja töötanud. Ta võtab sõna oma ooperi kaitseks, lükkab kriitika punkt-punktilt ümber ja saadab artikli Pravdale. Näiteks … Aga Keržentsev, olgugi kultuurne ja viisakas inimene, isegi ei kuulanud teda lõpuni. Tegemist ei olnud ju kehva arvustusega kriitikult, kelle arvamus võis oleneda nädalapäevast või tema seedekulgla seisundist. Tegu oli Pravda juhtkirjaga – mitte mõne pealiskaudse hinnanguga, mille vastu võiks sõna võtta, vaid poliitilise avaldusega kõige kõrgemal tasemel. Teisisõnu pühakirjaga. Dmitri Dmitrijevitši ainus võimalus on esineda avaliku vabandusega, kahetseda oma vigu ning selgitada, et ooperi kirjutamisel oli teda kõrvale kallutanud noorusele iseloomulik rumal äärmuslikkus. Lisaks tuleks tal teada anda kavatsusest pühenduda edaspidi jäägitult Nõukogude Liidu rahvaste muusikale, et see aitaks tal edaspidi luua teoseid, mis on ehedad, rahvapärased ja meloodilised. Keržentsevi arvates oli see tema ainus võimalus tasapisi taas soosingusse tõusta.
Ta ei olnud usklik. Aga ta oli ristitud ja mõnikord, kui ta teele jäi avatud uksega kirik, süütas ta oma perekonnale küünla. Ja Piiblit tundis ta hästi. Niisiis oli talle tuttav patu mõiste ning ka selle ühiskondlik mehhanism. Süütegu, süüteo täielik ülestunnistus, preestri hinnang teole, patukahetsus, andestus. Samas tuli ette juhtumeid, mil patt oli liiga ränk ja isegi preester ei saanud seda andeks anda. Jah, ta tundis vormeleid ja käitumisjuhendeid, olgu tegu mis tahes kirikuga.
Järgmisena läks ta marssal Tuhhatševski poole. Punane Napoleon oli alles neljakümnendates, karm nägus mees, kelle juuksepiir oli meelekohtadelt märgatavalt taandunud. Ta kuulas ära, mis oli juhtunud, analüüsis veenvalt oma kaitsealuse positsiooni ning tegi strateegilise ettepaneku, mis oli lihtne, hulljulge ja suuremeelne. Tema ise, marssal Tuhhatševski, kirjutab seltsimees Stalinile palvekirja. Dmitri Dmitrijevitši kergendus oli tohutu. Tema pea käis veidi ringi ja süda oli kerge, kui marssal kirjutuslaua taga istus ja enda ees laual lebavat paberilehte silus. Ent niipea, kui mundris mees oli haaranud sulepea ja hakanud kirjutama, toimus temas muutus. Tema juustest hakkas valguma higi, kiilukujuliselt juuksepiirilt laubale ja kuklalt alla krae vahele. Üks käsi vabises ja rapsis taskurätiga, teises liikus tõrges sulepea. Niisugune sõdurile sobimatu pelgus ei mõjunud julgustavalt.
Anapas olid nende kehad higist tilkunud. Kaukaasias oli palav ja kuumus polnud talle kunagi meeldinud. Nad olid silmitsenud madalat lahte, kuid ta ei tundnud vähimatki kiusatust end ujumisega jahutada. Nad jalutasid linna kohal asuva metsa varjus ning teda ründasid sääsed. Siis piiras neid ümber koerakari ja oleks nad peaaegu elusalt nahka pannud. See kõik polnud tähtis. Nad uurisid kuurordi tuletorni, ent sellal kui Tanja pea kuklasse surus, et üles vaadata, keskendus tema tähelepanu armsale nahavoldikesele, mis nõnda tüdruku kuklale moodustus. Nad uudistasid vana kiviväravat, ainsat, mis oli järele jäänud Osmanite kantsist, ent tema mõtles Tanja sääremarjadele ja sellele, kuidas nende lihased liikusid, kui tüdruk kõndis. Tema ellu ei mahtunud neil nädalatel mitte midagi peale armastuse, muusika ja sääsehammustuste. Armastus südames, muusika peas ja sääsehammustused nahal. Isegi paradiis polnud vaba putukatest. Ent ta ei suutnud neile midagi pahaks panna. Nutikalt olid nad teda söönud kohtadest, millele ta ise ligi ei pääsenud; vedelik, millega neid kohti määrida tuli, oli valmistatud nelgiõitest. Kui sääsk oli põhjuseks, et Tanja sõrmed puudutavad tema nahka ja muudavad selle nelgilõhnaliseks, kuidas oleks ta siis saanud sellele putukale midagi pahaks panna?
Nad olid üheksateistaastased ja uskusid vabaarmastusse: teineteise keha uurisid nad hoopis innukamalt kui kohalikke vaatamisväärsusi. Nad olid kõrvale heitnud kiriku, ühiskonna, perekonna kivistunud käsulauad ja läinud ära kaugustesse, et elada mehe ja naisena, ilma et nad oleksid mees ja naine. See erutas neid peaaegu samavõrd kui seksuaalakt ise; oli sellest ehk mingil moel lahutamatu.
Ent