mäletas vabaõhukontserti ühes Harkovi pargis. Tema Esimese sümfoonia peale olid kõik ümbruskonna koerad haukuma hakanud. Rahvas naeris, orkester mängis valjemini, koerad klähvisid üha ägedamalt, publik naeris üha hullemini. Nüüd olid tema muusika peale haukuma hakanud suuremad koerad. Ajalugu kordas end: esimene kord oli tegu farsiga, teine kord tragöödiaga.
Ta ei tahtnud teha endast draamakangelast. Ent mõnikord harva, kui tema mõtted hommikupoole ööd siia-sinna rübelesid, leidis ta: niisuguseks ongi siis ajalugu muutunud. Kõik need püüdlused ja idealism ja lootus ja progress ja teadus ja kunst ja südametunnistus, ja see kõik lõpeb siin sellega, et üks mees seisab liftiukse juures, jalge ees väike kohver sigarettide, aluspesu ja hambapulbriga; ta seisab ja ootab äraviimist.
Ta sundis oma meelt keskenduma ühele teisele heliloojale ja tema kohvrile. Prokofjev oli varsti pärast revolutsiooni Venemaalt Läände põgenenud; esimest korda naasis ta 1927. aastal. Sergei Sergejevitš oli rafineeritud ja peene maitsega mees. Ja Christian Science’i liige, kuigi see polnud kohvriloo puhul oluline. Nõukogude Liidu tolliametnikel puudus rafineeritud maitse; pealegi polnud neil mõttes muud kui sabotaaž, spioonid ja kontrrevolutsioon. Nad avasid Prokofjevi kohvri ja leidsid sellest kõige pealmise eseme, mis neid täiesti nõutuks tegi: pidžaama. Nad voltisid selle lahti, hoidsid seda enda ees, keerasid üht- ja teistpidi ning vaatasid üksteisele hämmeldunult otsa. Võib-olla oli Sergei Sergejevitšil piinlik. Igatahes jättis ta selgitused oma naise hooleks. Aga Ptaška oli kõigi paguluses veedetud aastatega ära unustanud, kuidas ööjakki vene keeles nimetatakse. Lõpuks lahendati probleem kätega selgeks tehes ja abielupaar lubati tollist läbi. Mingil moel oli see vahejuhtum Prokofjevile vägagi tüüpiline.
Tema kaustik. Mis inimene see on, kes ostab kaustiku ja kleebib selle täis solvavaid artikleid, mis käivad tema enese kohta? Hull? Irooniline? Venelane? Ta mõtles sellele, et Gogolil oli kombeks peegli ees seista ning aeg-ajalt omaenda nime hõigata – toonil, mis oli täis vastikust ja enesest võõrandumist. See ei tundunud Dmitri Dmitrijevitšile hullumeelsusena.
Tema ametlik staatus oli „parteitu bolševik”. Stalin armastas öelda, et bolševiku parim omadus on tagasihoidlikkus. Õige, ja Venemaa on elevantide kodumaa.
Kui Galina sündis, olid nad Nitaga nalja teinud, et panevad lapsele nimeks Sumburina. See oleks tähendanud väikest segaputru. Segapudrunatukest. See oleks olnud irooniline uljus. Ei, ennasthävitav tobedus.
Tuhhatševski kiri Stalinile jäi vastuseta. Dmitri Dmitrijevitš ei järginud Platon Keržentsevi nõuannet. Ta ei esinenud avaliku sõnavõtuga, ei palunud andeks noorepõlve meeletusi, ei öelnud millestki lahti; siiski võttis ta tagasi oma Neljanda sümfoonia, mis neile, kel pole kõrvu, et kuulda, pidi kahtlemata kõlama kui prääksumise, röhkimise ja urinate segapuder. Vahepeal olid mängukavadest kõrvaldatud kõik tema ooperid ja balletid. Tema karjäär oli lihtsalt peatatud.
Ja siis, 1937. aasta kevadel, toimus tema esimene kõnelus Võimuga. Muidugi oli ta Võimuga varemgi kõnelnud või siis oli Võim kõnelnud temaga: ametnikud, bürokraadid, poliitikud, kes tulid soovitustega, ettepanekutega, ultimaatumitega. Võim oli kõnelnud temaga ajalehtede kaudu, avalikult, ning sosistanud talle eraviisiliselt kõrva. Hiljuti oli Võim teda alandanud, võtnud talt leivateenistuse, käskinud pattu kahetseda. Võim oli talle öelnud, kuidas ta Võimu meelest peab elama, elama Võimu käskude järgi. Nüüd andis Võim mõista, et võib-olla, teatud tingimustel, ei ole tal Võimu meelest enam eluõigust. Võim oli otsustanud temaga näost näkku kohtuda. Võimu nimi oli Zakrevski ja Võim niisugusel kujul, nagu see ennast Leningradi elanikele ilmutas, elas Suures Majas. Paljud neist, kes astusid sisse Suurde Majja Liteinõi prospektil, enam sealt välja ei tulnud.
Talle oli määratud kokkusaamine laupäeva hommikuks. Ta kinnitas perekonnale ja sõpradele, et kahtlemata pole see muud kui formaalsus; ehk on põhjuseks temavastaste artiklite katkematu vool Pravdas. Tal endal oli seda juttu raske uskuda ning ta kahtles, kas teisedki seda usuvad. Polnud kuigi palju inimesi, keda oleks Suurde Majja kutsutud muusikateooriat arutama. Loomulikult ilmus ta täpselt õigeks ajaks. Ja ka Võim oli täpne ja algul viisakaski. Zakrevski küsis tema ettevõtmiste kohta, kuidas tööasjad edenevad, mis heliteos tal järgmiseks kavas on. Vastuseks märkis Dmitri Dmitrijevitš peaaegu automaatselt, et kirjutab sümfooniat Leninist – mis oleks olnud täiesti mõeldav. Seejärel pidas ta mõistlikuks viidata tema vastu suunatud kampaaniale ajakirjanduses ning leidis julgustust sellest, kuidas ülekuulaja selle teema otsekui käega lüües kõrvale heitis. Siis küsiti talt tema sõprade kohta, ka seda, kellega neist ta korrapäraselt kohtub. Ta ei teadnud, kuidas säärastele küsimustele vastata. Zakrevski tuli talle appi.
„Te olete, nagu ma aru saan, tuttav marssal Tuhhatševskiga?”
„Jah, ma tunnen teda.”
„Rääkige mulle, kuidas te temaga tuttavaks saite.”
Ta meenutas lavatagust kohtumist Moskva Väikeses Teatris. Selgitas, et marssal on tuntud muusikasõber, kes on käinud paljudel tema kontsertidel, mängib viiulit ja koguni meisterdab vabal ajal ise viiuleid. Marssal oli ta endale külla kutsunud, nad olid koguni koos muusikat teinud. Marssal oli hea asjaarmastajast viiuldaja. Kas ta tõesti arvas, et nimelt „hea”? Päris kindlasti võimekas. Ning jah, suuteline oma võimekust arendama.
Ent Zakrevskit ei huvitanud see, kui hästi on edenenud marssali sõrme- ja poognatehnika.
„Kas te käisite palju kordi tema pool kodus?”
„Jah, aeg-ajalt.”
„Aeg-ajalt, ja kui mitme aasta jooksul? Kaheksa, üheksa, kümne?”
„Jah, küllap vist.”
„Ütleme siis, et neli või viis külaskäiku aastas. Kokku nelikümmend või viiskümmend?”
„Vähem, ütleksin ma. Ma pole neid käike kunagi loendanud. Aga vähem.”
„Aga te olete marssal Tuhhatševski lähedane sõber?”
Ta mõtles veidi. „Ei, mitte lähedane sõber, aga hea sõber.”
Ta ei maininud seda, et marssal oli talle rahalisi toetusi korraldanud, nõu andnud, tema kaitseks Stalinile kirjutanud. Zakrevski võis, aga ei pruukinud seda teada.
„Ja kes nendel neljakümnel või viiekümnel korral teie sõbra kodus veel külas olid?”
„Mitte kuigi palju rahvast. Ainult pereliikmed.”
„Ainult pereliikmed?” Ülekuulaja toon oli kergelt skeptiline.
„Ja muusikud. Ja muusikateadlased.”
„Ega seal juhuslikult mõnd poliitikut ei olnud?”
„Ei, poliitikuid ei olnud.”
„Kas te olete selles täiesti kindel?”
„Noh, vaadake, mõnikord oli neil koosviibimistel päris palju rahvast. Ja ega ma eriti ei … Kui täpne olla, siis enamasti ma mängisin klaverit …”
„Ja millest te rääkisite?”
„Muusikast.”
„Ja poliitikast.”
„Ei.”
„Kuulge, kuulge, kuidas oleks võimalik poliitikajutust hoiduda, kui tegu pole ei kellegi muuga kui marssal Tuhhatševskiga?”
„Ta oli, võiks öelda, ametikohustustest vaba. Viibis sõprade ja muusikute keskel.”
„Ja kas kohal oli ka teisi ametikohustustest vabasid poliitilisi tegelasi?”
„Ei, mitte kunagi. Minu juuresolekul ei räägitud seal poliitikast kunagi.”
Ülekuulaja silmitses teda pika pilguga. Siis toimus tema hääletoonis muutus, otsekui selleks, et juhtida Dmitri Dmitrijevitši tähelepanu tema seisukorra tõsidusele ja ohtlikkusele.
„Kuulge, ma arvan, et te peaksite oma mälu pisut pingutama. Ei ole võimalik, et te käisite kümme