vanuse kohta“, siis viskan su aknast välja.“
Nicole puhkes naerma. „Sellist asja ei ütle ma iial. Sina oled sellest east väga kaugel.“
Ja nii räägib kolmekümneaastane, mõtles Shannon endamisi muiates. Aeg läheb iga päevaga üha kiiremini. Lausa uskumatu, et ta ise saab mõne kuu pärast juba nelikümmend. Ta heitis pilgu Pami ja Nicole’i kätele ja nägi seal helkimas abielusõrmuseid ja briljandiga kihlasõrmuseid. Shannon mõtles sugugi mitte esimest korda, et oleks pidanud ka ise mingil hetkel abielluma.
Ta oligi kavatsenud seda teha, oli ikka arvanud, et teeb seda. Ainult et temale oli kõige olulisem karjäär ja see ei meeldinud mitte ühelegi mehele, keda ta tundis. Mida edukam ta oli, seda raskem oli tal leida mehi, kellega väljas käia. Või vähemalt leida meest, kes ei pannud pahaks tema pühendumist karjäärile. Viimasel ajal oli hakanud tunduma, et huvitavat ja meeldivat meest leida on peaaegu võimatu.
Ta mängis hetkeks mõttega seda mainida. Kõigis artiklites kirjutati, et kui ta tahab toreda mehega kohtuda, tuleb selleks võimalus luua. Peab olema valmis rääkima sõpradele, et ta suhtub sellesse tõsiselt ja hoiab silmad lahti. Loomulikult kahtlustas ta, et paljud naisteajakirjades avaldatud artiklid olid kirjutatud inimeste poolt, kel polnud aimugi, millest nad kirjutavad. Pealgi ei meeldinud talle, kui teda haletseti. Ta oli edukas ärinaine. Põrgut! Ta oli finantsjuht firmas, mille aastakäive oli üle miljardi dollari. Ta ei vajanud oma elus meest. Kuigi see ei tähendanud veel, nagu talle ei meeldiks, kui ta ellu kuuluks mees.
„Kuidas minu lemmiknoormees elab?“ küsis Pam.
Nicole naeratas. „Tyler elab hästi. Lihtsalt uskumatu, et ta saab paari kuu pärast juba viieaastaseks. Aeg lendab ikka nii kiiresti. Septembris läheb ta juba eelkooli.“ Ta pidas pausi. „Mõneti on see tore. Siis pole nii suuri probleeme päevahoiuga.“
Lauset lõpetades kadus ta näolt naeratus ja põsel tuksles lihas. Just nagu suruks ta hambad kokku.
Shannon kõhkles. Ta polnud päris kindel, kas on viisakas küsida, mis lahti. Sest vastus oli tal juba teada. Nemad Pamiga olid juba ligemale kaks aastat Nicole’i juures samas trennis käinud. Kuigi nemad Pamiga käisid väga usinalt kohal, ei saanud teiste rühmakaaslaste kohta sama öelda. Mingil põhjusel kippus reedelõunane trenn tõmbama selliseid, kes armastasid poppi panna.
Mis tähendas, et üsna sageli olid nad kolmekesi. Nad olid rääkinud pilateseharjutusi tehes, kurtnud üksteisele oma muresid ja jaganud rõõme. Shannon teadis, et Pami noorim poeg Brandon oli olnud päris pöörane teismeline. Tema kõige pöörasem tegu oli purjus peaga autoga vastu puud sõita. Nüüd oli ta kaine ja õppimisele pühendunud meditsiinitudeng. Shannon oli kuulanud, kuidas Nicole üritas selgitada oma hämmeldust selle üle, et ta stabiilne ja tublist töömehest abikaasa tuli töölt ära, et kirjutada stsenaarium ja surfata. Shannon jagas nendega oma eraelu katsumusi. Kõike, alates sellest, kui keeruline on olla ainus naisjuht tehnoloogiafirmas, kuni selleni, kui raske on leida õiget meest, kes toetaks tema karjääripüüdlusi.
Seni kui Shannon üritas leida delikaatset viisi küsida Nicole’ilt, kas tema sõnad tähendasid seda, et Eric on endiselt otsustanud vallutada Hollywoodi, ründas Pam otse.
„Kas ta käitub endiselt idioodina?“ küsis Pam.
Nicole kirtsutas nina. „Ta pole idioot. Ta on...“ Ta kõhkles. „Ta ajab mu segadusse. Ma saan aru, et see kestab juba pool aastat, nii et ma peaksin olema üle saanud. See pole ju enam mingi üllatus.“
Pam keeras end sõbranna poole. „Kullake, kõik väidavad, et tahavad kirjutada stsenaariumi või esineda saates „Ameerika iidol“ või midagi sellist, aga mitte keegi ei võta nende sõnu tõsiselt. On unistused ja on tegelik elu. Ericul on naine ja poeg. Tema jättis väga hea töö, et hakata tippima ja surfima. Kes siis niisugust asja teeb?“
Nicole kirtsutas nina. „Ta kirjutab, mitte ei tipi.“
„Pisiasjad. Ta ei toeta perekonda rahaliselt ega ka mingil muul moel.“
„Ta aitab,“ ütles Nicole, kuid ohkas. „Teatud mõttes. Ma ei tea, mida teha. Sul on õigus. Kõik väidavad, et tahavad olla rikkad ja kuulsad ja see on tore. Aga ma ei tea. Kui ta tuli koju ja ütles, et tuli töölt ära...“ Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea ikka veel, mida öelda.“
Sellest sai Shannon aru. Tema oli olnud sama šokeeritud nagu ta sõbranna ja tema ei pidanud Ericuga koos elama. Küllap on kõigil õigus oma unistused ellu viia, aga abielus olles peaks ju vist mõlemal poolel sõnaõigus olema? Just see oligi Ericu otsuse juures nii jalustabav. Ta ei maininud seda ega arutanud asja ega midagi. Ta lihtsalt tuli töölt ära ja teatas sellest oma naisele alles pärast seda, kui oli selle sammu juba astunud.
„Kuigi ma ei soovita seda igas olukorras,“ lausus Pam mõtlikult, „kas oled kaalunud teda padjaga lämmatada?“
Nicole’il õnnestus selle peale isegi naerda. „Pole minu stiil.“
„Minu oma samuti mitte,“ tunnistas Pam. „Mina olen otsekohesem. Aga see on üks võimalus.“
Shannoni nägu oli naerul. „Ja seda räägib naine, kes paneb oma koera korralikult riidesse, et ta ära ei külmetaks? Sinu sõnad on vinged, aga sisimas oled sa väga õrna hingega.“
„Ära sellest kellelegi räägi,“ ütles Pam ringi vaadates, just nagu kartes, et neid võidakse kuulda. „Ma pean oma reputatsiooni säilitama.“ Ta puudutas Nicole’i kätt. „Kui nüüd naljad kõrvale jätta, siis ma saan aru, et olukord on sulle raske. Sa tahad talle aru pähe panna, aga see ei õnnestu. Pea vastu. Te armastate teineteist. See aitab raske aja üle elada.“
„Tahaks loota. Ma tean, et ta on hea inimene,“ tunnistas Nicole.
„Ongi. Abielu on nagu elu. Just siis kui sulle tundub, et hakkad asjadest aru saama, toimub mingi muutus. Kui ma tööl käimise lõpetasin, tundsin süümepiinu, et John peab kandma kogu finantsilist koormat. Aga me rääkisime sellest ja lõpuks õnnestus tal mind veenda, et talle meeldib, kui ma olen kodus. Mina hoolitsen koduste asjade eest ja tema toob raha koju.“
Sellist maailma ei kujutanud Shannon küll ette, kuigi ta ei öelnud seda kõva häälega välja. Tundus, nagu oleks Pam hoopis teiselt planeedilt. Või teisest ajastust. Shannon teadis, et on palju naisi, kes lastega kodus on. Kuid tema ise ei tundnud neist ühtegi. Vähemalt polnud tal selliseid sõpru. Need emad, keda tema tundis, olid samasugused nagu Nicole, kes olid pidevalt hädas, et kõigega hakkama saada.
Kuigi kui nüüd selle üle järele mõelda, siis oli tal paar sõpra, kes olid tulnud töölt ära ja jäänud lastega koju. Ainult et pärast seda oli Shannon nendega kontakti kaotanud. Või olid nemad kaotanud kontakti temaga.
„Eks raskeid aegu tule ju ikka ette,“ ütles Pam. „Aga kui pead meeles seda, miks te koos olete, siis elad selle üle.“
TEINE PEATÜKK
PAM sisenes majja läbi garaaži. Lulu pidas temaga sammu. Esikus jäid nad mõlemad seisma. Pam õngitses suurest kotist käekoti ja riputas suure koti varna.
Selles ruumis hoidis ta asju, millele polnud kuskil mujal kohta. Esikus oli sisseehitatud kapp, kus oli palju konkse, riiuleid ja sahtleid. Viimased olid täis peamiselt Lulu riideid.
Pam uuris õhukest sviitrit, mida ta koer oli kandnud, ning leidis, et kuni magamaminekuni aitab see koeral soojas olla. Sarnaselt kõigi teiste pereliikmetega magas ka Lulu pidžaamas. Pamile ei meeldinud sugugi, kui tema üle sellepärast naerdi. Lulul oli komme teki alla tema kaissu pugeda ja ta tahtis, et kui see aset leiab, siis oleks koeral seljas midagi pehmet.
Nad läksid läbi maja kööki. Pam võttis kotist mobiiltelefoni ja pani selle esiku ukse juurde lauale, seejärel heitis ta pilgu elektrikeetjasse, kuhu oli hommikul toidu hauduma jätnud. Tõstnud kaane ja seganud Burgundia moodi loomaliha, tõdes ta rahulolevalt, et hautis on varsti valmis. Ta lisas potti juba valmis lõigatud aedviljad, segas uuesti ja läks peauksest õue posti ära tooma.
Päev