temaga uuesti kohtuda, tahtis ta öelda, et see oleks tore. Kuid selle asemel võttis ta hoopis rahakoti.
„Jäta nüüd,“ ütles Adam. „Klaarin arve. Mine helistama.“
„Suur tänu.“
Ta ootas hetke lootes, et mees ütleb midagi veel. Kuid naeratas, kui mees püsis vait. „Nii tore oli sinuga kohtuda.“
„Samad sõnad.“
Shannon väljus uksest ja astus jahedasse õhtusse. Ta kontor oli üsna lähedal. Ta jõuab lubatud ajaks kohale.
Ta peas keerlesid mõtted. Kui vaid, mõtles ta, kuid lükkas siis sõnad minema. Ta tahtis oma karjääri. Ta oli tahtnud edukas olla ja vajas kindlust, et suudab ise enda eest hoolt kanda. Ja ta oli selle saavutanud. Tal polnud vähimatki kavatsust end saavutatu pärast halvasti tunda.
Ainult et vahetevahel tabas ta end ihkamas rohkemat.
KOLMAS PEATÜKK
NICOLE lülitas kohvimasina sisse ja ootas laua vastu toetudes, et see kohv valmis saaks. Aeg oli veel väga varajane. Oli vaikne. See aeg meeldis talle kõige rohkem – välja arvatud siis, kui ta oli omadega läbi ning nii oli see enamalt jaolt alati.
Ta püüdis end veenda, et lõpuks muutub olukord paremaks. Et ta leiab sellise graafiku, mis toimib, et Tyler saab vanemaks ja vajab teda vähem, et Eric leiab asjaliku töö ja hakkab taas perekonna ülalpidamisse oma panust andma.
Viimane mõte tekitas temas ühtaegu süümepiinu ja viha. See polnud sugugi hea kombinatsioon. Sest kuigi ta meest armastas, tuli ette olukordi, kus mees ei meeldinud talle eriti.
Ei, mõtles ta. Talle ei meeldinud see, mis mees oli teinud. Siin on suur vahe.
Enne seda, kui Eric jättis oma hea palgaga ja väga kindla tarkvaraarendaja koha, et hakata kirjutama stsenaariumi, olid asjad olnud tasakaalus. Nende rollid sobisid Nicole’ile. Aga viimasel ajal... mitte enam nii väga.
Ta mõtles, et peaks olema õiglasem. Et Ericul on õigus oma unistus ellu viia. Ainult et Nicole’il polnud unistuse vastu midagi, küll aga selle vastu, et Eric polnud sellest temaga eelnevalt rääkinud. Eric oli ta lihtsalt fakti ette seadnud. Ja see teadaanne jõudis Nicole’i kõrvu alles kaks päeva pärast seda, kui Eric oli töölt ära tulnud.
Ta sulges sellele mõeldes silmad, kuid mälestus sellest tungis ikkagi kööki. Oli reede hommik. Tema seisis köögis samamoodi nagu praegu. Eric astus sisse lühikestes pükstes ja T-särgis.
„Kas sa ei pea end tööleminekuks riidesse panema?“ küsis Nicole.
Eric võttis tal käest kinni. „Pean sulle midagi rääkima. Tulin töölt ära. Ma hakkan stsenaariumi kirjutama.“
Jutt oli pikem. Nicole oli selles päris kindel. Aga tema ei kuulnud mitte midagi peale pead täitva hirmukriiskamise.
Töölt ära? Kuidas see saab võimalik olla? Neil oli ju majalaen ja Nicole maksis ikka veel endisele ülemusele stuudio eest. Neil oli nelja-aastane laps ja nad pidid säästma kolledžiraha ja neil polnud peaaegu mitte mingisuguseid sääste. Nad olid lükanud teise lapse saamise edasi, kuna ei saanud seda raha pärast lubada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.