ja võluv kaaslane. Oli isegi viiteid sellele, et ta võib olla tõeliselt kena inimene. Shannon oli küllalt tark, et mitte liiga palju loota, aga õhtu kujunes meeldivamaks, kui ta oli osanud oodata.
„Räägi mulle sellest perest, kes ei lase sul midagi kokku keerata,“ palus Shannon.
„Meid on kokku viis õde-venda ja kõik nad elavad siit lühikese jalutuskäigu kaugusel. Samuti mu vanemad.“ Ta kehitas õlgu. „Mu noorim vend elab idarannikul, aga tema on ikka tundnud, et peab midagi tõestama.“
Shannon vahtis talle otsa. „Teid on kokku viis õde-venda?“
„Saan aru. Olen isale öelnud, et nad õppisid laste tegemise ära, aga tema väitis, et nemad emaga olid ikka tahtnud palju lapsi. Pean tunnistama, et lapsepõlves oli see päris vahva.“
„Ja lärmakas,“ pomises Shannon.
„Jah, lärmi oli tõesti palju.“
„Mitu poissi ja mitu tüdrukut?“
„Kolm poissi, kaks tüdrukut – ja üle ühe. Mina olen keskmine. Vanem vend ei tundnud perefirma vastu huvi. Tema on graafiline disainer. Väga andekas. Vanem õde tahtis ikka loomaarstiks saada, nii et selleks ajaks, kui mina olin viis või kuus, hakkas isa juba närvi minema, et keegi ei kanna perefirmat edasi. Õnneks meeldis minule ehitada. Esimese töö sain firmas neljateistaastaselt.“
Ta võttis tüki juustu. „Saan aru küll. Pole just eriti põnev.“
„Põnevus on üsnagi ülehinnatud asi,“ pomises Shannon. Kõik see ja veel stabiilne ka. Mis ta puudused siis on? Emotsionaalne suletus? Salaelu sarimõrvarina? Midagi peab ju ometigi olema, sest ausalt öelda pole lihtsalt võimalik, et tal võiks niimoodi vedada.
„Kus sina üles kasvasid?“ küsis Adam.
„Riverside’is. Mina olen ainus laps, nii et sinu lärm on mulle võõras. Meil valitses kodus alati vaikus.“
„Kas sa olid oma klassis kõige targem tüdruk?“
„Vahel küll. Mulle meeldis matemaatika, mille tulemusena ei võetud mind enamikku sõpruskondadesse vastu. Aga ma polnud nii andekas, et matemaatikat erialaks valida. Rahandus tundus päris huvitav viis päevi mööda saata.“
Adami pruunid silmad tõmbusid lustlikult kissi. „Kui mina saaksin penni iga korra eest, mil ma ootasin, et firma finantsasjadega tegelda...“
„Siis poleks sul pennigi?“
„Midagi sellist jah.“
Shannon naeratas. „Su profiilis oli kirjas, et sa oled lahutatud.“
Adam noogutas. „Nüüdseks juba ligemale aasta. Me elasime juba enne seda lahus.“ Ta kehitas õlgu. „See polnud midagi dramaatilist. Abiellusime noorelt ja mõistsime viimaste aastate jooksul, et meile ei meeldi teineteisega koos olla.“
Mehe rääkimisviisis oli midagi sellist, mis sundis Shannonit talle lähemale kummarduma. Just nagu poleks see päris kõik.
„See pole sugugi lõbus,“ lausus ta vaikselt.
„Nii see on.“ Adam vaatas talle otsa ja vandus vaikselt. „Kurat. Okei, ta pettis. Mulle ei meeldi seda öelda, sest ma näen siis välja nagu idioot. Ma ei teadnud. Ühel päeval tuli ta minu juurde ja ütles, et tal on teine ning et ta on tollesse mehesse armunud. Ta ei tahtnud temaga abielluda ega midagi, aga oli aru saanud, et kui ta suudab kedagi teist armastada, siis ei armasta ta enam mind.“
Ta liigutas laual klaasi. Ta suu oli pinges. „Olin šokeeritud ja löödud ega teadnud, mida teha. Haarasin mõned asjad ja kolisin samal õhtul kodust välja. Umbes kuu aega hiljem, kui mu uhkus ja ego mind enam nii väga ei seganud, sain aru, et olime juba pikka aega kumbki oma teed käinud.“
„See pidi küll raske olema,“ lausus Shannon mõeldes, et kui Adam räägib tõtt, siis meeldib ta talle iga sekundiga üha rohkem.
„Oli küll. Meil on kaks last. Charlotte on ligemale üheksa ja Oliver kuus. Me mõlemad kasvatame neid. Üks nädal on lapsed ühe juures, teine nädal teise juures. Tabitha elab üsna minu lähedal. Meile on see pisut ebamugav, aga lastele kerge.“ Ta silmis paistis taas lustlik säde. „Muidugi elavad läheduses ka mu vanemad ja kolm õde-venda, nii et kui päris aus olla, siis on see temale ebamugavam kui minule.“
„Oluline on see, et selline korraldus toimib,“ märkis Shannon.
„Ja sina?“ küsis Adam.
Jah, küsimused, millest pole kuskile pääsu. „Lapsi ei ole, eksabikaasat samuti mitte. Olen olnud kaks korda kihlatud, aga altari ette välja pole jõudnud.“
„Kes selle otsuse langetas?“
„Ühel korral tema, ühel korral mina.“
Ühtlasi oli Shannonil pikka aega kestnud suhe – mis kord oli ja siis jälle ei olnud – ühe muusikaprodutsendiga, mis polnud talle sugugi hea, kuid seda polnud mõtet mainida. Vähemalt mitte esimesel kohtumisel.
„Mida sa vabal ajal teed?“ küsis Adam.
„Mulle meeldib reisida. Võtta kaks või kolm nädalat puhkust ja sõita mõnda sellisesse kohta, kus ma pole varem käinud.“
„Nagu näiteks?“
Shannon naeratas. „Olen käinud kõigil kontinentidel peale Antarktika. Korra mõtlesin minna sinna laevareisile, aga pärast seda, kui üks laev paari aasta eest jäässe kinni jäi ja see jõudis uudistesse, mõtlesin ringi.“
„Kuhu sa järgmiseks lähed?“
Shannon puhkes naerma. „See šokeerib sind.“
„Kahtlen selles.“
„Hea küll. Machu Picchule.“
Adami silmad läksid pisut suuremaks. „Järgmisel korral üritan kuulata, mis sa ütled. See on vist Peruus?“
„Jah. Lähen koos ühe sõbrannaga ja see saab olema väga tore. Läheme sinna mööda inkade rada. Varemed on ligemale kahe ja poole kilomeetri kõrgusel üle merepinna, nii et olen oma sportliku vormi pärast pisut mures. Ma...“
Käekotist kostis tuttav helin. Shannon otsis kotist telefoni.
„Vabandust,“ ütles ta telefoni võttes ja ekraanile pilku heites. „Töölt. Pean sellele vastama.“
Ta oli juba püsti ja suundus restorani ukse poole. Tänavale jõudes võttis ta kõne vastu.
„Shannon kuuleb.“
„Len Howard Souli kontorist. Anna andeks, et sind tülitan, aga meil on siin probleem Lõuna-Korea rahandusministriga. Ta tahab ilmtingimata sinuga rääkida.“
Shannon saatis pilgu baari poole ja nägi, et Adam vaatab tema suunas. Adam, kes tundus peaaegu et täiuslik.
„Võttes arvesse minu varasemaid jutuajamisi temaga, võib arvata, et ta eeldab, et ma helistan talle paari minuti pärast tagasi.“
„Kui võimalik.“
Sest selle mehe käes oli võim ja Shannon vajas tema abi ühe pangaseaduse osas. Tema ülemus Nolan tahtis viia Aasia peakontori Souli, mis tähendas, et Shannon peab rahandusministri vastu kena olema.
„Palun ütle talle, et helistan talle veerand tunni pärast. Oma kabinetist,“ lisas Shannon.
„Saab tehtud.“
Shannon läks tagasi restorani. Adam tõusis tema lähenedes püsti.
„Kas kõik on korras?“ küsis Adam.
Shannon raputas pead. „Anna andeks, aga ma pean tagasi tööle minema. Lõuna-Koreas on kriis ja mul on vaja veerand tunni pärast sinna helistada.“
„Kui kahju. Lootsin, et sööme õhtust. Kas ootan?“
Shannon tahtis öelda