„Sugugi mitte halvasti.“
Seda öeldes läks John tooma veinipudelit, mille Pam oli köögi kõrval asuva sahvri lauale valmis pannud. Cabernet pärines ühest Napa viinamarjaistandusest, kus nad olid paari aasta eest käinud.
„Steven teeb pakkumist uue hotelli ehitamiseks, millest kõik räägivad. Hotell tuleb otse veepiirile. Viimase peal luks värk. Steven ütles, et ülemise korruse korteritesse tahetavat panna kahekümne nelja karaadise kullaga kaetud kraanid. Kas kujutad ette?“
„Ei kujuta. Lausa uskumatu. Tegu on ju hotelliga. Kõik kohad tuleb päevast päeva puhtaks küürida. Kuidas kulda puhastada?“
„Saan aru.“ John avas sahtli, et võtta sealt fooliumilõikur. „Tegu on ju kõigest vannitoaga. Nad on idioodid. Aga seni kui nad mu arved kinni maksavad, ei lähe sellised asjad minule korda.“
Rääkides uuris Pam meest, kellega oli kolmkümmend üks aastat abielus olnud. John oli pikk, ligemale meeter kaheksakümmend viis, ta paksud juuksed olid hakanud halliks minema. Kuna need olid tumeblondid, polnud halli eriti näha, kuid see oli olemas. Meesterahva puhul tähendas see, et oled veelgi kütkestavam. John oli paari kuu eest tema käest küsinud, miks tema halliks ei lähe. Kui Pam tuletas talle meelde, et käib iga kuue nädala tagant juuksuris, oli John šokeeritud. John oli tüüpiline mees: tal ei tulnud pähegi, et Pam võiks juukseid värvida. Sest tema arvas, et Pam on loomulikult ilus.
Rumal mees, mõtles Pam meest vaadates soojusega.
Johni silmade ümber olid mõned kortsud, aga muidu nägi ta välja samasugune nagu siis, kui nad olid esimest korda kohtunud. Pamile olid ikka meeldinud mehe laiad õlad. John väitis, et peaks viis kuni kaheksa kilo kaalus alla võtma, aga Pami meelest polnud tal midagi viga.
John oli mehelikult ilus. Ta oli hea inimene. Heasüdamlik ja heldekäeline. Kuigi tal olid omad vead, olid need tühised ega häirinud Pami eriti. Ausalt öelda polnud tal Johnile midagi ette heita. Teda häiris pisut hoopis see, et tema vananeb.
John tõmbas pudelil korgi pealt, katsus seda pöidlaküünega ja valas mõlemale välja. Pam lükkas küpsetusplaadi ahju ja lülitas taimeri sisse.
„Mis meil õhtusöögiks on?“ küsis John talle klaasi ulatades.
„Loomaliha Burgundia moodi ja karaskid.“
Johni suu tõmbus naerule. „On minul ikka vedanud.“
„Ja kuidas veel. Homme saad seda ka tööle kaasa võtta.“
„Sa ju tead, kuidas mulle meeldib kodust sööki kaasa võtta.“
John ei teinud nalja, mõtles Pam talle järgnedes. Johni arusaam taevast oli punane liha, mida sai ka järgmisel päeval tööle kaasa võtta. Temale rõõmu pakkuda polnud mingi kunst.
Nad läksid maja tagumises osas asuvale verandale. Jahedamatel kuudel püsis klaasseintega tuba soe. Suvel võtsid nad klaasid eest ja said niimoodi õue tuppa lasta.
Lulu järgnes neile, hüppas diivanile, kus Pam alati istus, ning sättis end Pami kõrvale. Pam sügas koera kõrvu, John vajus mõnusalt tugitooli, mille kaksikvend oli elutoas, ning ohkas raskelt.
„Hayley on jälle rase,“ ütles ta. „Ta rääkis mulle sellest täna hommikul. Ta ootab, kuni kolmas kuu on möödas, enne kui teistele räägib.“
„Ma ei oska selle peale kohe midagi kosta,“ kurtis Pam. „Vaene tüdruk.“
„Loodetavasti jääb see pidama,“ ütles John. „Ma lihtsalt ei kujuta ette, kui palju ma tema kannatusi enam taluda suudan.“
Hayley oli Johni sekretär, kes soovis kogu hingest lapsi, kuid viimase kolme aasta jooksul oli tal olnud juba neli nurisünnitust.
Hayley abikaasa Rob tahtis uurida lapsendamise ja surrogaatema kasutamise võimalusi, aga Hayley oli otsustanud lapse saada vanal heal viisil.
„Peaksin talle kaardi saatma,“ ütles Pam, kuid raputas siis pead. „Vahest siiski mitte.“ Ta võttis lonksu veini. „Mul pole aimugi, kuidas selles olukorras käituda.“
„Ära minu otsa küll vaata. See on puhtalt naiste värk.“
„Kas kardad, et kui sa sellega liiga seotud oled, kasvavad sulle rinnad või?“
„Just nimelt.“
„Saadan talle kirja,“ langetas Pam otsuse. „Ma võin öelda, et me toetame teda, nii õnnestub beebiootuse teemast kõrvale hiilida. Kas arst arvas, et kui ta kolm kuud välja veab, on oht möödas?“
Johni laup tõmbus kipra. „Ei tea. Ju ta vist ütles mulle, aga ma ei taha isegi seda teada, et ta tualetti läheb. Kogu see beebivärk on liiga intiimne.“
„Sina pole küll sugugi komplitseeritud mees, on ju nii?“
„Ja just sellepärast sa mind armastadki,“ vastas John klaasi tõstes.
Tal oli õigus. Pam armastas teda sellepärast, et tema peale võis loota ning temalt polnud oodata üllatusi. Kuigi ta ihkas aeg-ajalt ellu midagi teistsugust. Üllatusreisi või kallist käevõru. Aga see polnud Johni stiil. John ei plaaniks iial ühtki reisi sellest temaga eelnevalt rääkimata ega ostaks talle ehteid. John oli pigem sedasorti mees, kes ütles, et ta läheks ostaks endale ise midagi ilusat.
Pam ei vaielnud sellele vastu. Ta oli küllalt näinud, kuidas sõbrad peavad taluma üllatusi, mis polnud sugugi meeldivad. Millega kaasnesid teised naised või lahutused. John ei tahtnud enamat, kui Pamil talle pakkuda oli. Temale meeldis rutiin ja see teadmine mõjus Pamile rahustavalt.
„Jenile saadeti kutse lennu kokkutulekule,“ ütles ta. „Kümme aastat keskkooli lõpetamisest.“
„Okei.“
„Kas sinu arust pole rabav, et meil on nii vana tütar, et ta keskkooli lõpetamisest on möödas kümme aastat?“
„Ta on kakskümmend kaheksa. Nii et kokkutulek on just õigel ajal.“
Pam limpsis veini. „Mina olin šokeeritud. Ma pole valmis olema nii vana tütre ema.“
„Sa ei saa teda enam tagasi saata. Teda on kasutatud.“
Pam puhkes teda ennist vallanud meelehärmile vaatamata naerma. „Ära seda tema kuuldes küll ütle.“
„Ei ütle.“ John naeratas talle. „Ja sina pole sugugi vana, kullake. Sa pole veel õieti oma parimatesse aastatessegi jõudnud.“
„Tänan.“ Pam kuulis taimeri helinat ja tõusis püsti. „Õhtusöök on valmis.“
John võttis Lulu sülle ja järgnes Pamile kööki. Õhtusööki serveerides mõtles Pam, et tal on ikka elus väga vedanud. Et pisut lõtv nahk ja mõned voldid ei muuda seda, kes ta inimesena on. Teda oli õnnistatud. Ja kui ta ei tunnegi enam erutust, siis – noh – mis seal ikka. Kõik ju räägivad, et ega siis kõike ka saa.
Kõigest klaasikesele, kinnitas endale Shannon, lükates lahti ukse, mis viis martiinibaari-restorani Oliivid, kus ta pidi saama kokku mehega, kellega oli tutvunud internetis.
Ta tahtis seisatada ja isegi peaga vastu seina taguda. Miks ta küll end niimoodi piinab? Sellised asjad ei lõpe iial hästi. Kohtamas käimine polnud sugugi tema tugev külg. Lihtsalt ei olnud. Ta oli edukas ärinaine. Tema aastasissetuleku võis märkida kuuekohalise numbriga ja ta kogus korralikult pensionifondi. Tal olid sõbrad, tal oli ilus ookeanivaatega korter. Okei, aastate jooksul oli tal olnud ka terve rida peikasid ja ta oli kaks korda kihlatud olnud – kummalgi korral mitte rohkem kui veerand tundi. Aga abielu pole tema jaoks.
Tegelikult polnud tal häid romantilisi suhteid olnud. Võib-olla oli asi temas, võib-olla meestes, aga a pidi leppima sellega, et tal lihtsalt ei õnnestu kõike saada. See pole tema jaoks. Nii et miks ta siis tegeles jälle kohtingul käimiste košmaariga? Ja mis veelgi hullem: interneti teel leitud meestega.
Tema