n>
Elton John
Mina
Originaali tiitel:
Elton John
„Me“
Macmillan, 2019
Copyright © Elton John, 2019
Kaanefoto Terry O’Neill © HST Global Limited, courtesy of Rocket Entertainment
Tagakaanefoto © Terry O’Neill/Iconic Images
Kaanekujundus James Annal © Pan Macmillan
Kõik õigused kaitstud. Seda raamatut või selle osi ei tohi ilma kirjastaja loata mingil kujul reprodutseerida.
See kehtib ka lk 307 loetletud fotoõiguste kohta.
Eestikeelne tõlge @ Jana Linnart ja AS Tänapäev, 2019
Toimetanud Ele Jaagusoo
Kujundanud Siiri Timmerman
ISBN 978-9949-85-612−1
e-ISBN 978-9949-85-652-7
Trükitud AS Greif trükikojas
www.tnp.ee
Proloog
Olin South Shieldsi latiinoklubi laval, kui mõistsin, et ei kannata seda enam välja. See oli üks sääraseid õhtusöögiklubisid, mida oli kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel üle kogu Suurbritannia, kõik äravahetamiseni sarnased: ülikondades inimesed istusid laudade taga, sõid korvist kana ja jõid korvpudelitest veini; satsilised lambikuplid ja mustrilised tapeedid, kabaree ja kikilipsuga konferansjee. See tundus nagu hüpe tagasi teise ajastusse. Väljas oli 1967. aasta talv, rokkmuusika arenes ja muutus nii kiiresti, et ainuüksi sellele mõtlemine pani pea ringi käima: biitlite „Magical Mystery Tour“ ja The Mothers of Invention, „The Who Sell Out“ ja „Axis: Bold as Love“, Dr John ja „John Wesley Harding“. Ainus, mis reetis, et käimas olid svingivad kuuekümnendad, oli minu kaftan ja kellukestega kett mu kaelas. Need ei sobinud mulle eriti. Nägin välja nagu Briti kõige ebaveenvama lillelapse konkursi finalist.
Kaftan ja kellukesed olid Long John Baldry idee. Mina olin tema taustabändi Bluesology orelimängija. John oli pannud tähele, et kõik teised r’n’b-bändid muutusid psühhedeelseks: ühel nädalal nägid Zoot Money’s Big Roll Bandi mängimas James Browni laule, järgmisel nädalal kutsusid nad end Dantalian’s Chariotiks, kandsid laval valgeid rüüsid ja laulsid sellest, kuidas kolmas maailmasõda tapab kõik lilled. Ta otsustas, et peame järgima eeskuju, vähemalt riietuse osas. Nii saime kõik kaftanid. Taustamuusikutele odavamad, Johni omad valmistati aga spetsiaalselt Carnaby Streetil Take Sixis. Ta vähemalt arvas, et need olid spetsiaalselt valmistatud, kuni esinesime kusagil ja ta märkas, et publiku seas kandis keegi täpselt samasugust kaftanit. Ta katkestas laulu ja hakkas mehe peale vihaselt röökima: „Kust sa selle särgi said? See on minu särk!“ Mulle tundus, et see läks vastuollu rahu ja armastuse ja üleilmse vendlusega, mida kaftan sümboliseeris.
Ma jumaldasin Long John Baldryt. Ta oli vaimustavalt naljakas, sügavalt ekstsentriline, pööraselt gei ja imeline muusik, võib-olla suurim 12-keelelise kitarri mängija, kelle Ühendkuningriik on eales andnud. Ta oli olnud üks keskseid kujusid Briti kuuekümnendate aastate alguse bluusibuumi ajal ning mänginud koos Alexis Korneri ja Cyril Daviese ja The Rolling Stonesiga. Tal olid bluusi kohta entsüklopeedilised teadmised. Juba üksi temaga koos olemine oli hariv: ta tutvustas mulle säärasel hulgal muusikat, millest ma ei olnud varem kuulnudki.
Kuid veelgi enam – ta oli uskumatult lahke ja helde. Ta oskas muusikutes märgata nende erilisust enne teisi, neid siis poputada ja võtta aega nende enesekindluse suurendamiseks. Ta tegi seda minuga ja enne mind Rod Stewartiga, kes oli olnud üks Johni eelmise bändi Steampacket – Rod, John, Julie Driscoll, Brian Auger – lauljaid. Nad olid uskumatult head, kuid läksid siis laiali. Olin kuulnud, et ühel õhtul pärast esinemist St Tropez’s oli Rodil ja Juliel tüli, Julie oli visanud Rodi valgele ülikonnale punast veini – olen kindel, et suudate ette kujutada, kuidas see mõjus –, ja see oligi Steampacketi lõpp. Nende asemel sai Johni taustabändina esinemise endale Bluesology, mis mängis üle maa hip-souli-klubides ja bluusikeldrites.
See oli lõbus, kuigi Johnil olid muusika osas iseäralikud ideed. Me mängisime kõige veidramates kohtades. Alustasime tõsiselt intensiivse bluusiga: „Times Getting Tougher Than Tough“, „Hoochie Coochie Man“. Publik sõi meil peost, kuid siis nõudis John, et mängiksime lugu „The Threshing Machine“, sedasorti Kagu-Inglismaa laulu, mida laulavad ragbimängijad, kui nad on vihased – näiteks „Twas on the Good Ship Venus“ või „Eskimo Nell“. John laulab seda erilise maneeriga. Ja pärast seda tahtis ta, et esitaksime midagi Suurest Ameerika Laulikust – „It Was a Very Good Year“ või „Ev’ry Time We Say Goodbye“ –, mis võimaldas tal kehastada Ameerika džässlauljat Della Reese’i. Ma ei tea, kust tal tuli mõte, et inimesed tahavad kuulda teda mängimas „The Threshing Machine’i“ või kehastamas Della Reese’i, kuid hoolimata üsna veenvatest tõenditest vastupidise kohta jäi ta surmkindlaks, et nad seda soovivad. Vaadates esirida, inimesi, kes olid tulnud kuulama bluusilegendi Long John Baldryt, võis näha vaid mod’ide rivi, kõik nätsu närimas ja meid täielikus õuduses põrnitsemas: Mida kuradit see tüüp teeb? See oli marunaljakas, kuigi küsisin endalt sedasama.
Ja siis tuli katastroof. Long John Baldryl valmis tohutu hittsingel. Tavaliselt andnuks see muidugi põhjust rõõmustamiseks, kuid „Let the Heartaches Begin“ oli jube plaat – siirupine, kõigile meeldida püüdev koduperenaiste-valiku-ballaad. See oli miljoni miili kaugusel muusikast, mida John pidanuks tegema ning see oli nädalaid esikohal, seda aina käiati raadios. Ütleksin, et ma ei teadnud, mida ta mõtles, kuid teadsin täpselt, mida ta mõtles, ja ei saanud teda tegelikult süüdistada. Ta oli aastaid rüganud ja see oli esimene kord, kui ta raha teenis. Bluusikeldrid ei tellinud meid enam ning me hakkasime esinema õhtusöögiklubides, kus maksti paremini. Sageli mängisime õhtu jooksul kahes klubis. Neid ei huvitanud Johni keskne roll Briti bluusibuumis ega tema meisterlikkus 12-keelelisel kitarril. Nad tahtsid lihtsalt kedagi, kes oli esinenud televisioonis. Vahel tekkis mul tunne, et neid ei huvitanudki eriti muusika. Punkt. Kui mängisid kokkulepitud ajast kauem, tõmmati mõnes klubis lihtsalt eesriie poole laulu pealt ette. Positiivne oli aga see, et vähemalt meeldis „The Threshing Machine“ õhtusöögiklubide publikule rohkem kui mod’idele.
Plaadiga „Let the Heartache Begin“ oli veel üks suur probleem: Bluesology ei saanud seda elavas esituses mängida. Ma ei mõtle seda, et oleksime keeldunud seda mängimast. Ma tahan öelda, et me sõna otseses mõttes ei saanud seda mängida. Singlil esinesid orkester ja naiskoor, see kõlas nagu Mantovani. Meie olime kaheksaliikmeline metsasarvega rhythm and blues’i bänd. Me ei saanud kuidagi seda heli taasesitada. Nii tuli Johnile mõte taustaosa lindile panna. Kui suur hetk saabus, vedas ta lavale hiigelsuure Revoxi magnetofoni, vajutas nuppu ja laulis selle järgi. Meie ülejäänud pidime lihtsalt tegevusetult seisma. Oma kaftanite ja kellukestega. Samal ajal kui inimesed sõid kana ja praekartulit. See oli piin.
Tegelikult oli „Let the Heartaches Begini“ laivis esitamise juures ainus lõbus asi see, et alati, kui John seda laulis, hakkasid naised karjuma. Ilmselt ihast vallatuna jätsid nad korraks oma kana ja krõbekartulid ning tormasid lava ette. Nad kiskusid Johni mikrofonijuhet, püüdes teda enda poole sikutada. Olen kindel, et midagi sarnast juhtus Tom Jonesiga igal õhtul ning ta ei lasknud end sellest häirida, kuid Long John Baldry ei olnud Tom Jones. Jumaldamises peesitamise asemel läks ta marru. Ta katkestas laulu ja röökis nende peale nagu koolidirektor: „KUI TE MU MIKROFONI KATKI TEETE, MAKSATE MULLE VIISKÜMMEND NAELA!“ Ühel õhtul ei võetud tema hoiatust kuulda. Kui naised juhet sikutasid, nägin, kuidas John käe tõstis. Siis raputas kõlareid kohutav mürtsatus ja ma taipasin õõnsa tundega, et see heli tuli sellest, et üks tiirane fänn sai mikrofoniga vastu pead. Järele mõeldes oli see ime, et Johni ei vahistatud ja rünnaku eest kohtusse ei kaevatud. Nii et see oli meile ülejäänutele „Let the Heartaches Begin“ ajal peamine meelelahutus – mõelda, kas John jälle mõnd kriiskavat imetlejat klohmib.
Just