seismist ja mitte mängimist Vox Continentali orelil, samal ajal kui Long John Baldry vaheldumisi ümises magnetofoni saatel ning ähvardas trahvida kuulajaid viiekümne naelaga. Ja ometi olin ma siin. Nii väga, kui ma Johni ka ei armastanud, pidin ma tegema midagi muud.
Teisi variante ei olnud just ülekülluses. Mul ei olnud aimugi, mida tahan või oskan teha. Teadsin, et oskan laulda ja klaverit mängida, kuid oli selge, et ma ei olnud popstaari materjalist. Esiteks ei näinud ma popstaari moodi välja, mida tõendas mu võimetus kanda välja kaftanit. Teiseks oli mu nimi Reg Dwight. See ei ole popstaari nimi. „Täna õhtul saates „Top of the Pops“ uus singel … Reg Dwightilt!“ Oli selge, et seda ei juhtu. Bluesology teistel liikmetel olid nimed, mida võis kujutada „Top of the Popsis“ teadustatavat: Stu Brown, Peter Gavin, Elton Dean! Isegi saksofonimängija nimi meenutas rohkem popstaari, ometi ei olnud tal vähimatki soovi selleks saada: ta oli tõsine džässimees, kes lõi Bluesologys aega surnuks, et siis võimalusel alustada törtsutamist mõnes vaba improvisatsiooni kvintetis.
Muidugi võinuksin nime muuta, aga mis mõtet sel oli? Mitte ainult ma ise ei arvanud, et ma ei ole popstaari materjalist, vaid seda oli mulle sõna otseses mõttes ka öeldud. Mõni kuu varem olin käinud Liberty Recordsi prooviesinemisel. Nad olid New Musical Expressis avaldanud reklaami: LIBERTY RECORDS OTSIB TALENTI. Kuid nagu selgus, mitte minu oma. Olin kohtunud Ray Williamsi nimelise tüübiga, mänginud talle ette, salvestanud isegi väikeses stuudios paar laulu. Ray meelest oli mul potentsiaali, kuid keegi teine firmas seda ei arvanud: tänan, aga tänan, ei. Sellega oli siis klaar.
Tegelikult oli mul täpselt üks variant veel. Libertys prooviesinemisel käies olin Rayle rääkinud, et oskan laule kirjutada, vähemalt poolenisti. Võisin kirjutada muusikat ja meloodiaid, kuid mitte sõnu. Olin Bluesologys proovi teinud ja tulemused sundisid mind ikka veel öösiti külma higiga kaetuna üles ärkama: „Võiksime olla nii õnnelik paar, luban, et kõik saab olema klaar“. Peaaegu nagu lohutusauhinnana pärast mu tagasilükkamist ulatas Ray mulle ümbriku. Keegi, kes oli vastanud samale reklaamile, oli saatnud laulusõnad. Mul oli tunne, et Ray ei olnud neid enne mulle edasiandmist tegelikult lugenud.
Sõnade autor oli pärit Lincolnshire’st Owmby-by-Spitalist, mis ei olnud just maailma tukslev rock’n’roll’i pealinn. Ilmselt töötas ta kanalas, kärutades surnud kanu. Kuid tema sõnad olid üsna head. Esoteerilised, pisut Tolkienist mõjutatud, meenutasid veidi Procol Harumi „A Whiter Shade of Pale’i“. Peamine, miski neis ei tekitanud minus soovi oma pead piinlikkusest otsast rebida, mis tähendas, et nad olid kõvasti paremad kui miski, millega olin seni kokku puutunud.
Veelgi enam, tundsin, et suudan neile viise kirjutada ja teha seda tõeliselt kiiresti. Miski tema tekstides tundus minuga kokku kõlksuvat. Ta tuli Londonisse, käisime kohvi joomas ja klappisime otsemaid. Selgus, et Bernie Taupin ei olnud sugugi maamats. Ta oli seitsmeteistaastase kohta äärmiselt arenenud: pikajuukseline, väga kena, suure lugemusega, tohutu Bob Dylani fänn. Hakkasimegi koos laule kirjutama, õieti mitte küll päris koos. Tema saatis mulle Lincolnshire’st sõnad, mina kirjutasin muusika kodus, oma ema ja võõrasisa korteris Northwood Hillsis. Nii tegime koos kümneid lugusid. Tuli tunnistada, et seni ei olnud meil õnnestunud saada ühtki teist artisti neid paganama laule ostma ning kui oleksime täielikult sellele pühendunud, olnuksime pankrotis. Ent mida oli meil kaotada peale raha? Kärutäis surnud kanu ja „Let the Heartaches Begin“ kaks korda õhtu jooksul.
Ütlesin Johnile ja Bluesologyle, et lahkun detsembris pärast ülesastumist Šotimaal. Kõik oli kombes, ei mingit tüli: nagu ütlesin, oli John uskumatult lahke inimene. Kojulennul otsustasin, et peaksin ikkagi nime muutma. Mäletan, et mulle tundus miskipärast, et pean väga kähku midagi muud välja mõtlema. Ilmselt oli tegemist sümboolse kannapöörde ja uue algusega: Bluesology ja Reg Dwightiga oli lõpp. Kuna mul oli kiire, otsustasin valida teiste inimeste nimed. Elton Elton Deanilt ja John Long John Baldrylt. Elton John. Elton John ja Bernie Taupin. Laulukirjutajate duo Elton John ja Bernie Taupin. Minu meelest kõlas see hästi. Ebatavaliselt. Löövalt. Teatasin oma otsusest nüüdseks endistele bändikaaslastele bussis tagasiteel Heathrow’st. Nad kõik pahvatasid naerma ja soovisid mulle siis edu.
Üks
Elvis Presleyt tutvustas mulle ema. Ta võttis igal reedel pärast tööd palga välja, astus teel koju läbi Siever’sist, elektritarvete kauplusest, kus müüdi ka plaate, ja ostis uue 78-se. See oli mu lemmikaeg nädalas – ootasin kodus, mida ta kaasa toob. Emale meeldis käia tantsimas, seepärast meeldis talle bigbändimuusika: Billy May and His Orchestra, Ted Heath – ja ta jumaldas Ameerika vokaliste: Johnnie Ray, Frankie Laine, Nat King Cole, Guy Mitchell laulmas „She wears red feathers and a huly-huly skirt“. Kuid ühel reedel tõi ta kaasa midagi muud. Ta ütles, et pole kunagi varem midagi säärast kuulnud, kuid et see oli nii vaimustav, et ta pidi selle ära ostma. Niipea kui ta ütles sõnad Elvis Presley, tundsin need ära. Eelmisel nädalavahetusel olin lehitsenud kohaliku habemeajaja juures juukselõikust oodates ajakirju ja sattunud fotole kõige veidrama välimusega mehest, keda olin eales näinud. Kõik tema juures tundus erakordne: riided, soeng, isegi see, kuidas ta seisis. Võrreldes inimestega, kes paistsid Londoni loodepoolse eeslinna Pinneri habemeajamistöökoja aknast välja vaadates, võinuks ta olla niisama hästi ereroheline, antenn laubalt kerkimas. Olin nii lummatud, et ei olnud isegi foto kõrval olnud artiklit lugenud, ja selleks ajaks, kui jõudsin koju, olin ta nime unustanud. Aga see ta oli: Elvis Presley.
Niipea kui ema plaadi peale pani, oli selge, et Elvis Presley kõlas samamoodi, nagu välja nägi – justkui oleks pärit teiselt planeedilt. Võrreldes muusikaga, mida mu vanemad tavaliselt kuulasid, ei saanud „Heartbreak Hoteli“ peaaegu muusikaks nimetadagi, mida isa järgmiste aastate jooksul ka korduvalt rõhutas. Olin juba kuulnud rock’n’roll’i, „Rock Around the Clock“ oli olnud 1956. aastal suur hitt, kuid „Heartbreak Hotel“ ei kõlanud ka sedamoodi. See oli toores ja napp ja aeglane ja võõrik. Selle veider kaja ujutas kõik üle. Sõnadest, mida ta laulis, ei saanud peaaegu midagi aru: mõistsin, et kallim oli ta maha jätnud, kuid pärast seda kaotasin igasuguse niidiotsa. Mis oli „dess clurk“? Kes oli „Bidder Sir Lonely“, keda ta pidevalt mainis?
See, mida ta ütles, ei olnudki oluline, sest tema laulu ajal juhtus midagi peaaegu füüsilist. Võis sõna otseses mõttes tunda kummalist energiat, mida temast õhkas. See oli justkui nakkav … nagu tuleks see kõlarist otse sinu kehasse. Pidasin end juba muusikahulluks – mul oli koguni oma isiklik väike plaadikogu, mille eest olin maksnud sünnipäevadeks ja jõuludeks saadud kinke- ja rahakaartidega. Kuni selle hetkeni oli minu kangelane olnud Winifred Atwell, suur ja määratult rõõmsameelne Trinidadi daam, kes esines laval kahe klaveriga – tiibklaveril esitas ta kerget klassikat ning vanal mõlkis kabinetklaveril ragtime’i ja kõrtsilaule. Mulle meeldis tema küüniline iroonia, pisut kämbilik maneer, millega ta teatas: „Ja nüüd lähen ma oma teise klaveri juurde“, see, kuidas ta mängides tahapoole naaldus ja publiku poole vaatas, näol kõrvuni naeratus, nagu veedaks ta suurepäraselt aega. Pidasin Winifred Atwelli imeliseks, kuid teda kuulates ei olnud ma eales midagi säärast kogenud. Ma ei olnud kogu oma elu jooksul midagi säärast kogenud. Kui „Heartbreak Hotel“ mängis, tundus, nagu oleks miski muutunud, nagu ei saaks miski enam endine olla. Nagu selgus, oligi miski muutunud ja miski ei olnud enam endine.
Ja jumal tänatud, sest maailm vajas muutust. Kasvasin üles 1950. aastate Suurbritannias ning enne Elvist ja rock’n’roll’i oli Suurbritannia üsna sünge paik. Mul ei olnud midagi Pinneris elamise vastu – ma ei ole kunagi kuulunud nende rokkstaaride hulka, keda motiveeris leegitsev soov eeslinnadest pääseda. Mulle päris meeldis seal, kuid kogu riik oli halvas kohas. Suurbritannia oli hiiliv, hirmunud ja eelarvamuslik. See oli inimeste maailm, kus piiluti kardina tagant, näol hapu ilme, tüdrukute maailm, kes saadeti minema, sest nad Sattusid Hätta. Kui mõtlen viiekümnendate Suurbritanniast, siis mõtlen meie kodutrepil istumisele ja mu ema venna onu Regi kuulamisele, kes üritas ema ümber veenda, et see isast ei lahutaks: „Sa ei tohi lahutada! Mida inimesed arvavad?“ Mäletan selgelt, kuidas ta kasutas kord väljendit „Mida naabrid ütlevad?“. See ei olnud onu Regi süü. See oli lihtsalt tolle aja mõtteviis: et õnn oli kuidagi vähem oluline kui väline külg.
Tegelikult