ei olnud aimugi. Mul ei olnud oma isa probleemidest rohkem aimu kui ema omadest. Võib-olla oli asi seotud sellega, et ta oli sõjaväes, kus olid samuti kõige kohta reeglid. Võib-olla oli ta pisut armukade, tundis, et on perest kõrvale tõrjutud, kuna ta oli nii palju ära: kõik need reeglid olid tema viis ennast perekonnapeana kehtestada. Võib-olla oli asi tema kasvatuses, kuigi tema vanemad – mu vanaisa Edwin ja vanaema Ellen – ei tundunud eriti ägedaloomulised. Või pidasid mõlemad mu vanemad lastekasvatamist lihtsalt raskeks, sest nad ei olnud seda kunagi varem teinud. Ma ei tea. Ma tean, et isal oli uskumatult lühike süütenöör ning tundus, et ta ei oska kasutada sõnu. Ta ei reageerinud kunagi rahulikult: „Tule nüüd, istume korraks“. Ta lihtsalt plahvatas. Dwighti perekonna äge loomus. See oli lapsena mu elu needus ja jäi mu elu needuseks, kui selgus, et see on pärilik. Mul oli kas geneetiline soodumus endast välja minna või olin alateadlikult õppinud teiste eeskujust. Nii või teisiti osutus see suurema osa mu täiskasvanuelu jooksul tõeliseks nuhtluseks nii mulle endale kui ka kõigile minu ümber.
Kui ei oleks olnud mu ema ja isa, oleks mul olnud täiesti tavaline, isegi igav viiekümnendate lapsepõlv. „Muffin the Mule“ telekas ning laupäevahommikused lasteetendused North Harrow’ Embassys, Goons raadios ning pühapäeva õhtuti tee kõrvale rasvaleib. Kodunt eemal olles olin täiesti õnnelik. Üheteistaastaselt läksin üle Pinneri krahvkonnagümnaasiumi, kus olin silmatorkavalt tavaline. Mind ei kiusatud ja ma ise ei olnud kiusaja. Ma ei olnud tuupur, aga pätt samuti mitte. Selle jätsin oma sõbra John Gatesi hooleks, kes tundus veetvat kogu lapsepõlve pärast tunde istudes või direktori ukse taga, kusjuures karistused ei muutnud tema käitumist karvavõrdki. Olin pisut ülekaaluline, kuid spordis üsna tubli ilma vähimagi ohuta saada tippsportlaseks. Mängisin jalgpalli ja tennist, kõike peale ragbi. Kasvu tõttu pandi mind palli mängupaneku rivvi, kus minu pearoll oli saada korduvalt vastasmeeskonna poolt munadesse. Tänan, ei
Minu parim sõber oli Keith Francis, kuid ta kuulus suurde sõpraderingi, nii poiste- kui tüdrukuteringi, kellega ma siiani kokku saan. Vahel korraldan enda juures klassikokkutuleku. Esimesel korral olin tõsiselt närvis: möödas on viiskümmend aastat, ma olen kuulus, elan suures majas, mida nad minust arvavad? Kuid nad ei hoolinud sellest põrmugi. Kui nad kohale jõudsid, võinuks vabalt olla aasta 1959. Keegi ei paistnud olevat eriti muutunud. John Gatesil oli endiselt silmis sädemeke, mis viitas sellele, et ta võib olla paras tegelane.
Elasin aastaid elu, kus midagi õieti ei juhtunud. Suurimat elevust pakkus kooliekskursioon Annecysse, kus elasime oma Prantsuse kirjasõprade juures ja vahtisime, suu ammuli, Citroën 2CV-sid, mis ei meenutanud ühtki autot, mida olime näinud Briti maanteedel – istmed meenutasid rannatoole. Või üks päev lihavõttevaheajal, kui me otsustasime Barry Waldeni ja Keithiga põhjustel, mis on aegade uttu kadunud, sõita ratastega Pinnerist Bournemouthi – idee, mille arukuses hakkasin kahtlema, kui sain aru, et nende ratastel on käigud ja minu omal mitte: kulus kõvasti paanilist ülesmäge pedaalimist, et üritada neil kannul püsida. Ainus oht, mis kedagi meist ähvardas, oli see, et mõni mu sõber võinuks tüdimusest surra, kui hakkasin plaatidest rääkima. Mulle ei piisanud nende kogumisest. Iga kord, kui mõne plaadi ostsin, tegin selle kohta märkmeid. Kirjutasin üles A- ja B-poole lugude pealkirjad ja kogu plaadifirma informatsiooni: autor, kirjastaja, produtsent. Seejärel õppisin kõik pähe ja minust sai kõndiv muusikaentsüklopeedia. Süütu küsimus, miks nõel hakkab hüppama, kui püüdsid mängida The Diamondsi „Little Darlinit“ viis selleni, et rääkisin kõigile, kes olid kuuldeulatuses, et The Diamondsi „Little Darlin“ oli Mercury Recordsi toode, mida Suurbritannias levitas Pye, ning Pye oli ainus, kes tegi plaate vanamoelise šellaki asemel uudsest vinüülist ning šellakist nõelad töötasid vinüülil teistmoodi.
Kuid ma ei kurda sugugi, et elu olnuks igav – mulle meeldis nii. Kodus oli olukord nii kurnav, et igav elu teisel pool ust tundus mõnus, eriti siis kui vanemad otsustasid proovida jälle koos elada. See oli kohe pärast seda, kui hakkasin käima Pinneri gümnaasiumis. Isa oli lähetatud RAFi Medmenhami baasi Buckinghamshire’s ja me kõik kolisime Pinnerist umbes kümneminutilise sõidu kaugusele Northwoodi aadressil Potter Street 111. Elasime seal kolm aastat. Piisavalt kaua, et tõestada lõplikult, et nende abielu ei toimi. See oli kohutav viletsus: lakkamatud tülid ja jäine vaikimine. Hetkekski ei olnud võimalik end lõdvaks lasta. Kui veedad elu, oodates ema järgmist vihapurset või isa teadet veel mõnest reeglist, mida oled rikkunud, ei tea sa enam, mida teha: ebakindlus selle ees, mis võib järgmiseks juhtuda, täidab su hirmuga. Seetõttu olin meeletult ebakindel, kartsin iseenda varju. Kõige krooniks arvasin, et olen kuidagi vastutav oma vanemate abielu olukorra pärast, sest paljud nende tülid olid minu pärast. Isa noomis mind, ema sekkus ja järgnes kohutav tüli minu kasvatamise teemal. See ei tekitanud minus enda suhtes head tunnet ja väljendus eneseusu puudumises oma välimuse suhtes, mis kestis veel täiskasvanueaski. Ma ei suutnud aastaid end peeglist vaadata. Ma tõesti vihkasin seda, mida nägin: olin liiga paks, liiga lühike, mu nägu oli veider, mu juuksed ei hoidnud kunagi nii, nagu tahtsin. Lisaks veel see enneaegne väljalangemine. Teine püsiv mõju oli hirm vastasseisu ees. See kestis aastakümneid. Jäin viletsatesse ärisuhetesse ja kehvadesse isiklikesse suhetesse, sest ei tahtnud paati kõigutada.
Kui asjad kodus liiale läksid, oli minu alaline reaktsioon joosta ülemisele korrusele ja uks lukku panna ning täpselt seda ma vanemate tülide ajal tegingi. Läksin oma tuppa, kus kõik oli täiuslikus korras. Ma ei kogunud üksnes plaate, vaid ka koomikseid, raamatuid, ajakirju. Olin kõiges piinlikult hoolas. Kui ma ei kirjutanud märkmikku uue singli infot, kirjutasin Melody Makerist, New Musical Expressist, Record Mirrorist ja Discist ümber singlite edetabeleid, koostasin tulemusi, koondades need oma isiklikku edetabelite edetabelisse. Olen alati olnud statistikafriik. Veel praegugi lasen endale iga päev edetabeleid saata – Ameerika raadioedetabeleid, filmide ja Broadway näidendite kassaedetabeleid. Enamik artiste ei tee seda, neile ei paku see huvi. Kui ma nendega räägin, tean ma nende singli käekäigust rohkem kui nad ise. See on jabur. Ametlik ettekääne on see, et ma pean teadma, mis sünnib, sest mul on firma, mis teeb filme ja esindab artiste. Tegelikult teeksin seda ka siis, kui töötaksin pangas. Ma olen lihtsalt friik.
Psühholoog ütleks arvatavasti, et püüdsin lapsena luua korda kaootilises elus, kus isa tuli ja läks ning noomimised ja tülid olid lakkamatud. Mul ei olnud kontrolli selle üle ega ema tujude üle, kuid mul oli kontroll asjade üle oma toas. Asjad ei saanud halba teha. Mulle pakkusid nad lohutust. Rääkisin nendega, käitusin, nagu oleksid neil tunded. Kui miski katki läks, olin väga endast väljas, nagu oleksin midagi tapnud. Ühe eriti hullu tüli ajal viskas ema isa plaadiga, mis purunes jumal teab kui mitmeks tükiks. See oli Austraalia ragtime’i pianisti Dolores Ventura „The Robin’s Return“. Mäletan, et mõtlesin: „Kuidas sa saad seda teha? Kuidas sa saad lõhkuda selle kauni asja?“
Mu plaadikogu kasvas plahvatuslikult, kui saabus rock’n’roll. Õhus oli teisigi põnevaid muutusi, asju, mis viitasid sellele, et elu võib hallist sõjajärgsest maailmast edasi liikuda isegi Londoni loodepoolses eeslinnas. Meie koju tulid teler ja pesumasin ning Pinneri High Streetil avati kohvibaar, mis tundus kujuteldamatult eksootiline – kuni lähedal Harrow’s avati restoran, kus pakuti Hiina toitu. Kuid see kõik juhtus aeglaselt ja järk-järgult, paariaastaste vahedega.
Rock’n’roll’iga ei olnud nii. See tundus tulevat eikusagilt, nii kiiresti, et oli raske aduda, kui täielikult see oli kõike muutnud. Ühel hetkel tähendas popmuusika vana head Guy Mitchelli ja lugu „Where Will the Dimple Be?“ ning Max Bygravesi, kes laulis hambaharjadest. See oli viisakas ja lääge ning suunatud lapsevanematele, kes ei soovinud kuulata midagi liiga põnevat ja šokeerivat: sõja üleelanutena jätkus neil viimasest kogu eluks. Järgmisel hetkel tähendas popmuusika Jerry Lee Lewist ja Little Richardit, kes kõlasid arusaamatult, nagu oleks neil lauldes suu vahus ning keda su vanemad vihkasid. Isegi minu ema, Elvise austaja, taganes Little Richardi välja ilmudes. Tema arvates oli „Tutti Frutti“ lihtsalt kohutav müra.
Rock’n’roll oli nagu pomm, mille plahvatamine ei lõppenud – rida plahvatusi, mis olid nii kiired ja ägedad, et oli raske aru saada, mis toimub. Äkki näis üks uskumatu plaat ilmuvat teise järel: „Hound Dog“, „Blue Suede Shoes“, „Whole Lotta Shakin’ Goin’ On“, „Long Tall Sally“, „That’ll Be the Day“, „Roll