abinõu. See tähendas klaveri kõrval olevast aknast väljaronimist ja naasmist, kui olukord oli rahunenud. See oli hirmutav, kuid muutis mu esinedes vaimselt sitkeks. Tean artiste, keda halb esinemine osavõtmatu publiku ees täielikult maatasa teeb. Ka mina olen esinenud osavõtmatu publiku ees, kuid see ei ole mulle kunagi liiga rängalt mõjunud. Kui mul ei ole vaja mängu katkestada ja oma elu pärast kartes aknast välja ronida, on see algusega võrreldes siiski edasiminek.
Mu isa kohtus Yorkshire’s Edna-nimelise naisega. Nad abiellusid, kolisid Essexisse ja avasid paberitarvete kaupluse. Isa pidi olema õnnelikum – neil sündis neli poega, kes kõik teda jumaldasid –, kuid tema suhtumine minusse ei paistnud muutuvat. Tundus, nagu ei oskaks ta minuga kuidagi teisiti käituda. Ta oli endiselt kauge ja range, kurtis endiselt rock’n’roll’i kohutava mõju pärast, leidis endiselt, et ma lähen laiale teele ja häbistan Dwightide nime. Green Line’i bussiga Essexisse tema juurde sõitmine oli iga nädala viletsaim osa. Ma ei käinud temaga enam koos Watfordis: olin küllalt vana, et üksi Kurvis seista.
Isa läks ilmselt marru, kuuldes, et kavatsen enne A-taseme eksamite sooritamist koolist lahkuda ja asuda tööle muusikaäris. Ta ei leidnud, et see on gümnaasiumiharidusega poisile sobiv karjäär. Asja tegi veelgi hullemaks see, et töö hankis mulle tema enda vennapoeg – mu nõbu Roy, kes lõi FA karikasarjas värava ja sai mu emaga hästi läbi ka pärast lahutust. Jalgpalluritel tundus alati olevat sidemeid muusikatööstusega ning Roy sõbrustas Tony Hilleri nimelise mehega. Tony juhtis Denmark Streetil asunud Mills Music kirjastust, mis oli Briti versioon Tin Pan Alley’st. Roy kaudu sain teada, et firma pakkimisosakonnas on vaba koht – mitte midagi erilist, palk oli neli naela nädalas, kuid sain jala ukse vahele. Pealegi teadsin, et A-taseme eksamite sooritamiseks ei ole mul niikuinii võimalust. Millalgi Kuningliku Akadeemia, Jerry Lee Lewise moodi klaverimängu harjutamise ning Northwood Hills Hoteli aknast väljaronimise vahel oli mu koolitöö hakanud kannatama.
Ütlen, et isa läks ilmselt marru, sest tegelikult ma tema reaktsiooni ei mäleta. Tean, et ta kirjutas emale ja nõudis, et ta takistaks mind, kuid võite kujutleda, kuidas see mõjus: ema oli suisa rõõmus. Kõik paistsid minuga rahul olevat: ema ja Derf, isegi mu koolijuhataja, mis tundus lausa suurepärane. Härra Westgate-Smith oli väga range ja vali mees. Tundsin pöörast hirmu, kui läksin tema juurde töökohast rääkima. Kuid ta oli suisa imeline. Ta ütles, et teab, kui väga ma muusikat armastan; ta teadis Kuninglikust Akadeemiast ning ütles, et laseb mul minna, kui luban, et töötan kõvasti ja annan endast selle projekti heaks kõik. Olin jahmunud, kuid ta mõtles seda tõsiselt. Ta võinuks vabalt keelduda: oleksin niikuinii läinud, kuid oleksin lahkunud koolist pahandusega. Selle asemel toetas ta mind kogu südamest. Aastaid hiljem, kui olin edu saavutanud, kirjutas ta mulle ja ütles, kui uhke ta minu üle on.
Ja äraspidisel moel aitas mind ka isa suhtumine. Ta ei muutnud kunagi mu karjäärivaliku suhtes meelt. Ta ei öelnud kunagi: hästi tehtud. Hiljuti kirjutas mulle tema naine Edna ja ütles, et isa on omal viisil minu üle uhke, ta lihtsalt ei näita seda välja. Kuid see, et ta seda kunagi välja ei näidanud, tekitas minus soovi talle näidata, et olin teinud õige otsuse. See andis mulle motivatsiooni. Mulle tundus, et mida edukamaks ma saan, seda enam tõestab see, et ta eksis, tunnistas ta seda siis või ei. Veel praegugi mõtlen vahel, et püüan isale midagi tõestada, kuigi ta suri 1991. aastal.
Kaks
Täiusliku ajastusega saabusin oma esimesele töökohale Denmark Streetil just siis, kui Denmark Streeti tabas allakäik. Kümme aastat varem oli see olnud Briti muusikatööstuse keskus, kuhu kirjutajad läksid müüma oma laule kirjastajatele, kes müüsid need omakorda artistidele. Siis olid tulnud The Beatles ja Bob Dylan ning kõik muutus. Nemad ei vajanud elukutseliste laulukirjutajate abi: selgus, et nad on ise professionaalid. Tekkis üha enam bände, kelle liikmete seas oli ka laulukirjutaja: The Kinks, The Who, The Rolling Stones. Oli selge, et nüüdsest ongi nii. Tööd jagus endiselt täpselt nii palju, et Denmark Streeti hinges hoida – sugugi mitte kõik uued bändid ei suutnud ise lugusid kirjutada ning endiselt oli hulk vokaliste ja moosihääli, kes hankisid oma laulud vanal viisil –, kuid muutus oli alanud.
Isegi minu töö Mills Musicus tundus kui tagasipöördumine möödunud aegadesse. Sellel ei olnud popiga mingit pistmist. Minu ülesanne oli pakkida noote puhkpilliorkestritele ja viia pakid Shaftesbury Theatre’i vastas asunud postkontorisse. Ma ei töötanud isegi peahoones, pakkimisosakond asus selle taga. Paiga vähest glamuursust rõhutas see, kui ühel pärastlõunal ilmus ootamatult kohale Chelsea staarkesktormaja Terry Venables ja paar tema klubikaaslast. Ajakirjandus jahtis neid: puhkenud oli skandaal seoses sellega, et nad olid klubijuhi käsku eiranud ja pärast mängu jooma läinud ning nad otsustasid peita end minu uude töökohta. Nad teadsid Mills Musicut hästi – nad olid mu nõo Ray jalgpallisemud – ning ilmselgelt aru saanud, et pakkimisosakond on viimane koht Londonis, kust otsida kedagi kuulsat.
Kuid pall oli minu käes. Olin saanud jala muusikatööstuse ukse vahele. Ja isegi kui Denmark Streeti viimased päevad olid käes, oli sellel minu jaoks endiselt võluvägi. Seal oli glamuuri, kuigi tuhmuvat glamuuri. Tänaval olid kitarrikauplused ja salvestusstuudiod. Lõunat võis süüa Gioconda kohvibaaris või Lancaster Grillis Charing Cross Roadil. Siin ei näinud ühtki kuulsust: need olid restoranid inimestele, kes ei saanud endale midagi paremat lubada, kuid neis oli ikkagi suminat – need paigad olid täis lootusrikkaid inimesi, tulevasi staare ja neid, kes vajuvad unustusse, inimesi, kes tahtsid, et neid märgataks. Inimesi nagu mina.
Pinneris olime ema ja Derfiga kolinud Croxley Greene’i rõskest kooruva tapeediga üürikorterist uude kohta, mis asus paari miili kaugusel Northwood Hillsis, mitte kaugel pubist, mille aknast olin sageli välja roninud. Frome Court tundus väljast nagu tavaline paarismaja, kuid sees oli see jagatud kahe magamistoaga korteriteks. Meie korter oli 3A. See tundus koduna eelmise elupaigaga võrreldes, mis oli olnud nagu karistus emale ja Derfile selle eest, et mõlemad olid lahutanud: olid teinud midagi halba ja pidid seepärast seal elama. Ja mina mängisin kõrtsiesinemiste raha eest ostetud elektriklaverit uues bändis, mille oli pannud kokku teine The Corvettesi endine liige Stuart A. Brown. Bluesology oli hoopis tõsisem. Meil oli ambitsioon: Stuart oli tõsiselt kena välimusega ja veendunud, et temast saab staar. Meil oli saksofonimängija. Meil oli kava täis Jimmy Witherspooni ja J. B. Lenoiri tundmatuid bluusipalasid, mida me harjutasime ühes Northwoodi pubis, mille nimi oli Gate. Meil oli isegi mänedžer, Soho kullassepp, kelle nimi oli Arnold Tendler; meie trummar Mick Inkpen töötas tema juures. Arnold oli tore väike mees, kes tahtis pääseda muusikaärisse ning tal oli kohutav ebaõnn valida oma suurinvesteeringuks Bluesology, kui Mick veenis teda tulema üht meie esinemist vaatama. Ta uputas oma raha meie tehnikasse ja lavakostüümidesse: ühesugused polokampsunid, püksid ja kingad, ega saanud midagi tagasi, kui välja arvata meie pidev hädaldamine, kui asjad ei läinud nii, nagu lootsime.
Hakkasime esinema Londonis ja Arnold maksis meie demoplaadi salvestamise eest ühes Rickmansworthi kokkupandavas ubrikus asunud stuudios. Mingi ime läbi suutis Arnold saata demo Fontana Recordsile. Veelgi suurema ime läbi andsid nad välja singli, ühe loo, mille olin kirjutanud – õigemini ainsa laulu, mille olin kirjutanud. Selle pealkiri oli „Come Back Baby“. See ei saavutanud mitte midagi. Seda mängiti paar korda raadios, ilmselt mõnes kahtlases piraatjaamas, kus mängiti kõike, kui plaadifirma neile pisut maksis. Räägiti, et see tuleb ühel nädalal saatesse „Juke Box Jury“ ja me kogunesime ootusärevalt teleri juurde. Saatesse seda ei tulnud. Siis andsime välja veel ühe singli, samuti minu kirjutatud „Mr Frantic“. Seekord ei olnud isegi juttu, et see võiks „Juke Box Jurysse“ pääseda. See lihtsalt haihtus.
1965. aasta lõpu poole saime tööd Roy Tempesti juures, kes spetsialiseerus mustanahaliste Ameerika artistide Suurbritanniasse toomisele. Tema kabinetis oli akvaarium piraajadega ning tema ärimeetodid olid niisama teravad kui piraajade hambad. Kui tal ei õnnestunud saada The Temptationsit või The Driftersit üle Atlandi tulema, leidis ta Londonist pundi tundmatuid mustanahalisi lauljaid, pani neile ülikonnad selga ja tellis neile tuuri ööklubides, reklaamides neid kui The Temptin’ Temptations või The Fabulous Drifters. Kui keegi kurtis, teeskles ta teadmatust: „Muidugi ei ole nad The Temptations! Nad on The Temptin’ Temptations! Hoopis teine bänd!“ Nii leiutas Roy Tempest sisuliselt