läbikukkumisele. Victoria Wine’i kõrval asus Siever’si plaadipood. Härra Megson võinuks panna kümme šillingit, mis ta mulle maksis, niisama hästi otse nende kassasse ja jätta vaheosa kõrvale. See oli näide eluaegseks kujunenud suhtumisest ostlemisse: ma ei ole kuigi osav raha taskus hoidma, kui on midagi, mida osta tahan.
Kuuekümne aasta tagant on raske selgitada, kui revolutsiooniline ja šokeeriv rock’n’roll tundus. Ja mitte ainult muusika, vaid kogu kultuur, mida see esindas, riided, filmid ja hoiakud. See oli nagu esimene asi, mis tõeliselt teismelistele kuulus, mis oli suunatud üksnes meile, mis pani meid tundma end vanematest teistsugusena, tundma, et me võime midagi saavutada. Raske on ka seletada, millisel määral vanem põlvkond seda põlgas. Võtke mis tahes näide moraalsest paanikast, mida popmuusika on pärast seda põhjustanud: punk, gangsta-räpp, mod’id, rokkarid ja heavy metal. Liitke need kõik kokku ja korrutage kahega – niisugust pahameelt põhjustas rock’n’roll. Inimesed suisa vihkasid seda. Ja keegi ei vihanud seda rohkem kui minu isa. Ilmselgelt ei meeldinud talle see muusika – talle meeldis Frank Sinatra –, kuid see oli midagi enamat, ta vihkas selle sotsiaalset mõju, arvas, et kogu see värk on moraalselt vale: „Vaata, kuidas nad riietuvad, kuidas nad käituvad, õõtsutavad puusi, näitavad oma riista. Sa ei tohi end sellesse segada.“ Kui ma seda teen, pidin sattuma nii-öelda laiale teele. Lai tee, kui te ei peaks teadma, on vana Briti väljend pisipäti kohta – petis, inimene, kes pisut sahkerdab või vahel teisi alt tõmbab. Eeldades ilmselt juba, et võin rajalt maha joosta oma võimetuse tõttu õigesti sellerit süüa, oli isa veendunud, et rock’n’roll viib mind täieliku allakäiguni. Ainüksi Elvise või Little Richardi mainimine vallandas vihase epistli, milles oli peakohal minu vältimatu laiale teele sattumine: ühel hetkel kuulas ta rõõmsalt „Good Golly Miss Mollyt“ ja järgmisel hetkel oli selge, et mind ootab ees varastatud sukkpükstega sahkerdamine või Pinneri kehvadel tänavatel inimeste meelitamine sõrmkübaramängu mängima.
Selle juhtumiseks ei tundunud olevat erilist ohtu – ka benediktiini mungad võivad olla pöörasemad kui mina teismelisena –, kuid mu isa ei kavatsenud riskida. Selleks ajaks, kui hakkasin 1958. aastal käima Pinneri krahvkonna keskkoolis, võis näha, kuidas inimeste riietumisviis muutub, kuid mul oli karmilt keelatud kanda midagi, mis võinuks viidata mingilegi seosele rock’n’roll’iga. Keith Francis lõi laineid kingadega, mille ninad olid nii pikad, et tundusid jõudvat klassi mitu minutit enne teda. Mina riietusin endiselt nagu miniatuurne versioon oma isast. Mu kingad olid minu masenduseks niisama pikad kui mu jalad. Lähim vaste riietusmässule olid mu arsti kirjutatud prillid või pigem see, kui palju ma neid kandsin. Need tuli ette panna vaid tahvlile vaatamiseks. Totra ettekujutuse tõttu, et meenutan nendega Buddy Hollyt, kandsin neid kogu aeg, rikkudes täielikult oma silmanägemise. Siis pidingi neid kogu aeg kandma.
Mu viletsamaks muutuval nägemisel olid ootamatud tagajärjed ka seksuaaluuringute vallas. Ma ei mäleta, millistel oludel isa mind masturbeerimast tabas. Usun, et ma ei tegelenud akti endaga, vaid pigem püüdsin vabaneda tõenditest, kuid mäletan, et ma ei tundnud säärast õudust, kui oleksin pidanud, peamiselt seetõttu, et ma tegelikult ei teadnud, mida teen. Mis puutus seksi, siis olin hilise arenguga. See ei huvitanud mind eriti, enne kui olin juba tublisti üle kahekümne, kuigi pärast seda pingutasin kõvasti, et kaotatud aega tasa teha. Kuid koolis kuulasin, kuidas sõbrad sellest rääkisin ning see ajas mind lihtsalt naerma: „Jah, viisin ta kinno, sain pisut tissi mudida.“ Kuidas? Miks? Mida see pidi tähendama?
Nii et see, mida ma tegin, oli ilmselt rohkem meeldiva tunde kogemine kui oma tärkava seksuaalsuse palavikuline väljendamine. Nii või teisiti, kui isa mind teolt tabas, lasi ta kuulda kulunud jutu selle kohta, et kui ma veel Seda Teen, jään pimedaks. Muidugi hoiatati poisse üle kogu riigi täpselt samamoodi, nad said aru, et see on jama ja eirasid seda rõõmsalt. Kuid mind jäi see kummitama. Aga kui see on tõsi? Olin juba kahjustanud nägemist rumala katsega näha välja nagu Buddy Holly: võib-olla viib see asja lõpule. Kuigi paljud muusikud võivad kinnitada, et Buddy Hollyl oli nende elule suur mõju, olen mina ilmselt ainus muusik, kes võib öelda, et ta tegi tahtmatult lõpu mu pihkupeksmisele, kui ta ei juhtunud just näiteks tuuri ajal peale The Big Bopperile, kui see sellega ametis oli.
Ent hoolimata reeglitest riietuse kohta ja hoiatustest mu vältimatu allakäigu kohta, oli isa jäänud juba hiljaks, et käskida mul rock’n’roll’ist eemale hoida. Olin selles juba kaelast saadik sees. Nägin kinos filme „Loving You“ ja „The Girl Can’t Help It“. Hakkasin käima kontsertidel. Iga nädal suundus koolist suur punt Harrow Granadasse. Mina, Keith, Kaye Midlane, Barry Walden ja Janet Richie olime kõige pühendunumad, püsiliikmed koos ühe poisiga, kelle nimi oli Michael Johnson. Ta oli ainus inimene, kellele tundus muusika olevat samasuguseks kinnismõtteks nagu mulle. Vahel paistis ta teadvat koguni asju, mida mina ei teadnud. Paar aastat hiljem oli just tema see, kes tuli kooli, kaasas The Beatlesi – kes need ka ei olnud – plaat „Love Me Do“ ja väitis, et neist saavad suurimad tegijad pärast Elvist. Mulle tundus see pisukese liialdusena, kuid kui ta mulle plaati mängis, otsustasin, et ta jutus võib olla iva: süttis veel üks muusikaline kirg.
Pilet Granadasse maksis kaks šillingit ja kuus penni või viis šillingit, kui tahtsid paremaid kohti. Nii või teisiti oli see soodne, sest kontserdid olid lauljaid ja bände pungil. Ühe õhtu jooksul nägid kümmet artisti, igaüks esitas kaks lugu kuni peaesinejani, kes tegi neli-viis lugu. Tundus, et varem või hiljem esinevad seal kõik. Little Richard, Gene Vincent, Jerry Lee Lewis, Eddie Cochran, Johnny and the Hurricanes. Kui keegi keeldus juhuslikult Harrow Granadat oma kohalolekuga austamast, võis sõita metrooga Londonisse – seal nägin ma Palladiumis Cliff Richard ja The Driftersit, enne kui tema taustabänd võttis endale uueks nimeks The Shadows. Eeslinnades hakkasid kontserte korraldama ka väiksemad kohad: South Harrow’ Briti Leegion, Kentoni Konservatiivide Klubi. Vabalt võis näha kaht-kolme esinemist nädalas, kui vaid raha oli. Naljakas, kuid ma ei mäleta, et oleksin kunagi näinud mõnda halba esinemist ja tulnud koju pettunult, kuigi osa kontserte pidid olema jubedad. Heli pidi olema kohutav. Olen üsna kindel, et South Harrow’ Briti Leegionis ei olnud 1960. aastal helisüsteemi, mis suutnuks rock’n’roll’i jõhkrat metsikut väge täielikult edasi anda.
Kui isa kodus ei olnud, mängisin klaveril Little Richardi ja Jerry Lee Lewise lugusid. Nemad olid mu tõelised iidolid. Asi ei olnud üksnes nende mängustiilis, kuigi see oli vaimustav – nad mängisid säärase agressiivsusega, nagu ründaksid klahve. Asi oli selles, kuidas nad mängides end püsti ajasid, klaveritooli eemale lõid ja klaveri peale hüppasid. Nad muutsid klaverimängu visuaalselt niisama erutavaks, seksikaks ja pööraseks nagu kitarrimängu või laulmise. Ma ei olnud kunagi varem taibanud, et klaver võib seda olla.
Mul oli piisavalt indu, et esineda paar korda kohalikes noorteklubides bändiga, mille nimi oli The Corvettes. See ei olnud midagi tõsist, ka teised liikmed käisid alles koolis – kohalikus Northwoodi keskkoolis – ning see kestis vaid paar kuud. Enamiku esinemiste eest maksti meile kokakoolas. Kuid äkki teadsin, mida tahan oma eluga teha ning see ei olnud seotud mu isa plaanidega minu jaoks, mis keskendusid lennuväkke astumisele või tööle pangas. Ma ei oleks eales söandanud seda valjusti välja öelda, kuid otsustasin vaikselt, et ta võib need mõlemad plaanid endale perse pista. Võib-olla muutis rock’n’roll mind siiski mässuliseks, nagu isa oli kartnud.
Või ehk ei olnud meil kunagi midagi ühist peale jalgpalli. Kõik mu õnnelikud lapsepõlvemälestused isast on seotud sellega. Ta oli pärit jalgpallifännide perest. Tema kaks vennapoega olid professionaalid, mõlemad Londoni edelaosas Fulhamis: Roy Dwight ja John Ashen. Isa viis mind neid preemiana vaatama Craven Cottage’is väljaku küljejoone tagant päevil, kui nende parem sisemine oli Jimmy Hill ja suurim väravalööja Bedford Jezzard. Isegi väljakult eemal tundusid Roy ja John mulle uskumatult glamuursed. Olin nendega kohtudes alati pisut kohmetu. Pärast karjääri lõppu sai Johnist väga nupukas ärimees, kes jumaldas Ameerika autosid – ta tuli oma naise Betiga meile Pinnerisse külla ja parkis maja ette ebareaalse välimusega Cadillaci või Chevrolet’. Roy oli fantastiline mängija, paremäär, kes läks üle Nottingham Forestisse. Ta mängis nende koosseisus 1959. aasta FA karikafinaalis. Vaatasin seda kodus telerist, varuks hulk šokolaadimune, mida olin selle suursündmuse ootuses lihavõtete