Ta oli meiega kogu aeg kannatlik, kuid viisil, millest võis välja lugeda, et tema mõtted olid mujal, et oli palju huvitavamaid asju, mida ta võis teha. Me kutsusime teda alati „emaks”, nagu see oleks mingi kategooria, definitsioon, mitte aga ei kajasta meie suhet, otsekui oleksime öelnud „rauakaupmees” või „ajaloolane”. Meie vahel leidsid aset sellised sõnavahetused:
MINA: Ema, kas ma saaksin veel blanmanžeed, palun?
EMA: Ei.
MINA: Miks mitte? Seda on ju veel palju järel.
EMA: Sest ma ei luba.
MINA: Aga see pole aus!
EMA: Säh sulle kooki moosiga!
Ema Coodeni rannas 1920. aastatel. Tehtud minu 2A Kodak Jnr kaameraga. Xan naerab tema taga.
Me ei näinud ema ja isa vahel kunagi mingeid helluseavaldusi – samas pean tunnistama, et ma ei näinud ka mingeid märke vimmast või vaenulikkusest.
Minu isa isa Edwin Clay oli kaevur Staffordshire’st, kes käis Mehhaanikainstituudis õhtukoolis, haris end, omandas ameti ning jõudis oma karjääriga kirjastuse Edgeware & Rackham direktori ametikohale, kus temast sai lõpuks viie ehitustööstust teenindava kaubandusajakirja peatoimetaja. Ta sai nii rikkaks, et võis oma kaks poega erakooli panna. Minu isa oli nutikas poiss, sai stipendiumi Oxford Lincoln College’is õppimiseks ning hakkas elukutseliseks kirjanikuks (tema noorem vend Walter hukkus 1915. aastal Jüüti lahingus). Ju see hüpe ühe põlvkonna piires oli tähelepanuväärne, kuid ometi adusin isa juures alati seda tuttavat segu uhkusest oma saavutuste üle ja kui mitte häbist, siis ujedusest, ebalusest: inglaslikust sotsiaalsest ebalusest. Kas keegi võtab kirjanikuna tõsiselt teda, kaevuri poega? Ma usun, et üks põhjus, miks ta ostis Beckburrow, seda laiendas ja maal elas, oli soov endale tõestada, et see ebakindlus on nüüd mõttetu ja täiesti kadunud. Temast oli saanud läbinisti keskklassi liige, mitme head vastukaja leidnud raamatu edukas autor, kes on abielus kohtuniku tütrega, tal on kolm last, ta elab suures ja kadestusväärses maamajas Ida-Sussexis. Ometi ei olnud ta sugugi õnnelik mees. Ja siis tuli sõda ja kõik läks halvasti.
Ma arvan, et hakkan võib-olla täna õhtul kõiki neid fotokarpe sorteerima. Või siis mitte.
Aasta 1925. Amberfieldi tütarlastekool Worthingis. Minu parim sõbranna Millicent Lowther pani ette valevuntsid ja silus neid sõrmeotstega.
„Ma muud ei leidnud,” ütles ta. „Paistis, et neil olid ainult habemed.”
„See on täiuslik,” ütlesin ma. „Ma tahan lihtsalt ettekujutust, mis tunne see on.”
Me istusime põrandal, seljad vastu seina. Ma nõjatusin ettepoole ja suudlesin teda õrnalt huultele, mitte kuigi suure survega.
„Ära aja suud prunti,” ütlesin ma ega tõmbunud eemale. „Mehed ei aja suud prunti.” Kokkupuude valevuntsidega ei olnud ebameeldiv, kuigi kui mulle valida antaks, eelistaksin alati raseeritud ülahuult. Ma liigutasin end pisut, muutsin nurka ja tundsin, kuidas karvad mu põske torkisid. Ei, see oli talutav.
Meie, vanemad tüdrukud, harjutasime Amberfieldis pidevalt suudlemist, aga tuleb tunnistada, et see kogemus ei erinenud oluliselt oma sõrmeotste või käsivarre sisekülje suudlemisest. Kuna ma ei olnud kunagi mehega suudelnud ja olin nüüd seitsmeteistkümneaastane, ei saanud ma päriselt aru, miks selle ümber nii suurt lärmi löödi, nagu oleks öelnud mu ema.
Me eemaldusime teineteisest.
„Vuntsidega silmarõõm?” küsis Millicent.
„Tegelikult mitte. Lihtsalt Greville kasvatas endale vuntsid ja ma tahtsin näha, mis tunne see võiks olla.”
„Kütkestav Greville. Miks sa teda külla ei kutsu?”
„Sest ma ei taha, et sinusugused isendid talle silmi teevad. Kas sa suitsu tõid?”
Me ostsime sigarette ühelt Amberfieldi aednikult, rumalalt jänesemokaga sellilt nimega Roy.
„Oi, jah,” ütles Millicent ja koukis taskust välja väikese kokku-volditud paberi ja tikutoosi. Mulle meeldis Millicent väga – ta oli tark ja sardooniline, peaaegu sama sardooniline kui mina –, kuid ma oleksin eelistanud, et tal oleksid olnud täidlasemad huuled, nii et oleks parem suudlemist harjutada – tal polnud ülahuult ollagi.
Ma keerasin ühe väikese Woodbinesi odava sigareti emalt varastatud eebenipuust sigaretipitsi sisse.
„Kõigest Woodbines?” ütles ta. „Päris alandav, ma kardan.”
„Sa ei saa oodata, et selline vaene proletaarlane nagu Roy suitsetaks Craven „A”-sid.”
„Roy, lihtne toi. Küllap mitte, aga need kõrvetavad küll kurku.”
„Ja pea käib ringi.”
Ma süütasin Millicenti sigareti ja siis enda oma ning me puhusime pahvides suitsu lae poole. Me olime minu „pimikus”, keemialabori kõrval asuvas konkus.
„Jumal tänatud, et su kemikaalid nii vastikult haisevad,” ütles Millicent. „Mis see lõhn üldse on?”
„Kinnisti. Seda nimetatakse naatriumhüposulfitiks.”
„Mind ei üllata, et keegi ei ole veel sinu väikeses pesakeses sigaretisuitsu hoomanud.”
„Mitte kordagi. Kas „hoomanud” on ikka sobiv sõna?”
„See on sõna, mida tuleks rohkem kasutada,” kostis Millicent – mulle tundus, et pisut enesega rahulolevalt, otsekui oleks ta selle verbi ise sealsamas välja mõelnud.
„Aga õigesti,” noomisin mina.
„Pedant. Tüütu pedant.”
„Peale meie käib siin ainult Lapsetapja ja tema armastab mind.”
„Mis sa arvad, kas Lapsetapja on femme?”
„Ei. Ma arvan, et ta on sootu …” Ma pahvisin sigaretti ja tunnetasin peapööritust. „Ma usun, et ta ei tea, mida ta tegelikult tunneb.” Lapsetapja nimi oli tegelikult preili Milburn, ta oli keemiaõpetaja ja mul oli tema ees suur tänuvõlg. Ta oli mulle selle konku eraldanud ja julgustas mind selles pimikut püsti panema. Tal olid paksud kitkumata kulmud, mis said tema ninajuurel peaaegu kokku, sellest ka tema hüüdnimi.
„Aga kas meie ei ole femme’id?” küsis Millicent. „Kui me niimoodi teineteist suudleme?”
„Ei,” ütlesin ma. „Me teeme seda ainult selleks, et end harida, et mõista, mis tunne on mehega suudelda. Me ei ole kibestunud, kullake.” „Kibestunud” tähendas Amberfieldi slängis „perversne”.
„Miks sa siis oma onu suudelda tahad? Fui!”
„Lihtne – ma olen temasse armunud.”
„Ja sa ütled, et ei ole kibestunud!”
„Ta on kõige ilusam, vaimukam, lahkem, sardoonilisem mees, keda ma olen iial kohanud. Kui sa kunagi tema seltskonnas viibiksid – mitte et seda ealeski juhtuks – siis sa mõistaksid.”
„See lihtsalt tundub mulle pisut pentsik.”
„Kõik siin elus on pisut pentsik, kui mõtlema hakata.” Ma tsiteerisin isa – ta tavatses seda aeg-ajalt öelda.
Millicent tõusis püsti, sigaret huulte vahel, ja pigistas oma väikseid rindu.
„Ma lihtsalt ei kujuta ette, et mõni mees teeb seda minuga … Hõõrub mu rindu. Kuidas ma end tunneksin, reageeriksin? Võibolla tekib mul tahtmine talle virutada.”
„Sellepärast ongi parem, et me kõigepealt siin kõike proovime. Ühel päeval pääseme siit džunglist minema, me saame vabaks. Meil peab olema mingi ettekujutus sellest, kuidas asjad käivad.”
„Mis sul viga,” ütles Millicent vastumeelselt. „See maailm, kus sina liigud – kirjanikud, seltskonnafotograafid … Minu isa on puidukaupmees.”
„Ma ei