pean ootama, kuni me oleme kooli territooriumilt lahkunud. Kas kõik on korras, papa?”
„Kõige paremas korras.” Ta mõtles öeldu üle järele ja lausus siis: „Nagu Norras.”
„Miks sa keset nädalat tulid?”
„Ma pidin sind nägema, mu kallis, et sinuga ühest asjast rääkida.”
„Mis lahti? Kas asi on emas? Peggys, Xanis?”
„Kõik on täiuslik. Mul on lihtsalt huvitavaid uudiseid, muud ei midagi.”
Ma rahunesin taas ja tegin juhi kõrvalistme ukse lahti, et autosse ronida, kuid isa pakkus, et mul oleks tagaistmel mugavam.
„Esiistmel tuleb üks vedru kohe läbi katte. Sa ei taha, et see sind torkaks.”
Nii lipsasin ma tagaistmele, tema aga asus rooli taha ja pöördus naeratades minu poole.
„Ma mõtlesin, et me võiksime sõita Lääne-Grinsteadi.”
„Aga sinna on mitu miili. Ma pean palvetunniks tagasi jõudma, preili Ashe ütles nii.”
„Ma tean seal üht toredat väikest teemaja – väga õdus. Küll sa oma palvuseks tagasi jõuad, ära muretse.”
Me sõitsime põhja poole, Worthingist ja rannikust eemale, üle kriidikõrgustike, mööda Horshami teed ning papa rääkis Peggyst ja tema lõputust saavutuste jadast, tema stipendiumist, kiiduavaldustest Kuninglikus Muusikaakadeemias – minu õde, imelaps.
„Kuidas Xanil läheb?” küsisin ma, sest soovisin Peggyst vähem kuulda.
„Ah, sa ju tead Xani. Luusib ringi, räägib iseendaga. Ta aretab merisigu – tal on neid kümneid. Annab talle tegevust.”
„Kuidas tal koolis läheb?”
„Kõige järgi otsustades väga halvasti. Olgu taevas tänatud teie, kahe tüdruku eest. Ma arvan, et mu pojast ei saa asja.”
„See on koledasti öeldud, papa! Xanil on tõelist …” Ma mõtlesin. „Xan näeb maailma teistmoodi kui meie ülejäänud.”
Isa heitis mulle üle õla pilgu.
„Me kõik näeme maailma teistmoodi kui teised. See ei ole midagi ebatavalist. Selles asi ongi – meil kõigil on ainulaadne nägemus.”
Ma ei saanud sellest õieti aru, nii et vaatasin aknast välja, kui me läbi Findoni ja Washingtoni vurasime.
„Millest sa minuga rääkida tahtsid?” küsisin ma mõne aja pärast.
„Oma romaanist,” vastas ta. „Ma olen poole peal. See edeneb hirmus hästi.”
„Millest see on?”
„Sõjast. Ma räägin tõtt. Ilustamata tõtt. Keegi ei ole veel kunagi varem midagi sellist kirjutanud. Ma panen pealkirjaks „Alasti põrgus”.”
„Ma ei usu, et sõjast lugeda tahetakse. Pigem tahetakse tulevikku vaadata.”
„Tulevikku saab enesekindlalt vaadata üksnes siis, kui sa tead tõde minevikust.”
„Seal on Lääne-Grinsteadi teeviit!”
Kuid paremale keeramise asemel sõitis isa hoopis vasakule, kitsale teele paksude viirpuu- ja leedripuuhekkide vahel, mis viis pöögimetsa poole.
„Kuhu me läheme, papa?”
Ma nägin teetähist, millele oli kirjutatud „Hooklandi loss” ja siis märkasin puude vahelt hõbedast veekogu, kitsast ja pikka järve. Tee, millele olime keeranud, viis otse selle lõunakaldale ja lookles taamale metsatukka, mis varjas osalt lossi ja selle sakilist torni. Võib-olla on lossis teetuba, mõtlesin ma, kui me järve äärde jõudsime. Nüüd nägin ma, et see oli tehisjärv, osa tohutust kujundatud pargist, vesi hall ja tuuleiilist kipras. Väikesel ümmargusel saarel oli mingi Antiik-Kreeka stiilis templi koopia. Äkitselt tundus, et me sõidame kiiremini ja isa heitis mulle pilgu, nägu moondunud kummalisse grimassi, nagu üritaks ta pisaraid tagasi hoida.
„Ma armastan sind, mu kallis tüdruk. Ära seda kunagi unusta.”
Ja siis keeras ta rooli järsult paremale, me põrkasime kivikillustikuga teelt äkitselt kõrvale, sõitsime mürinal üle kitsa mururiba ja auto kukkus nina ees järve. Kokkupõrge veega paiskas mind vastu esiistet ja lõi kopsudest õhu välja. Ma kisendasin, kui valgus tuhmus, me vee alla vajusime ning auto sisemuse täitis koletu pahin ja vulin.
Ja siis, peaaegu otsekohe, jõudis Crossley põhja, meie langemine lõppes ning auto kaldus mõne kraadi võrra viltu. Vesi kerkis läbi põranda ja aknaraamidest pritsisid sisse väikesed veejoad. Isa oli kukkunud küljele, roolist eemale ja paistis olevat teadvusetu, pea kummalise nurga all vastu akent. Ma tundsin, kuidas sekundid venisid minutitena. Ajasin end küürakil püsti, ise nüüd juba põlvini vees, ja karjusin: „Papa! Papa!”, aga ta ei vastanud. Ma lõin kingad jalast ja pugesin raskest mantlist välja. Kohmitsesin lingi kallal, kuid ei suutnud ust lahti lükata. See andis vaid mõne tolli jagu järele, sest vee surve väljast oli liiga võimas. Kerisin akna alla, sisse paiskus määratu kibekülm juga ning tundus, et veetase tõusis otsekohe mulle pihani. Kuid nüüd läks uks lahti ja ma rabelesin välja, ujusin üles ja tõusin õhku ahmides ja lämbudes juba sekundi pärast pinnale. Crossley oli vaevu vee all, katust lahutas veepinnast kõigest kaks jalga. Ma ronisin katusele ja tõusin püsti, ahmides samal ajal tohutute sõõmudega kopsudesse õhku. Ma nägin rattajälgi, mille me olime murule teinud enne seda, kui auto oli üle järve kivist kaldapealse hüpanud ja vette sukeldunud. Auto hoog oli meid kandnud umbes kahekümne jala kaugusele järve. Mõni tõmme oleks mind turvalisse kohta viinud. Tehisjärv, seega mitte kuigi sügav, mõtlesin ma absurdse ratsionaalsusega. Siis meenus mulle isa.
Ma hüppasin uuesti järve, sukeldusin ja nägin, et auto sisemus on nüüd vett täis. Isa hõljus esiistme ja tuuleklaasi vahel, silmad lahti ja mullid huulte vahelt kerkimas, kui ta kopsud õhust tühjenesid. Ma tegin esiukse lahti – see avanes kergesti – haarasin tema lendle-vast rügemendilipsust kinni ja tõmbasin. Ta libises kergelt välja, ma lükkasin ta katusele ning ronisin talle ise järele, hoides teda maadleja kombel käsivarrelukus ja ta pead kõrgel, et ta saaks hingata.
Muud ma teha ei saanud, arutlesin ma. Ta oli vaid mõne sekundi veel all olnud – kindlasti ei jõudnud ta selle ajaga uppuda. Nii ma istusin ja ootasin, hoidsin teda vee peal, ja nagu käsu peale hakkas ta köhima, ta suust nirises vett ja ta tegi silmad lahti.
„Mis juhtus?” küsis ta ja köhis uuesti vett välja.
„Me oleme väljaspool ohtu,” ütlesin ma. „Mida sa üritasid meiega teha?”
„Oh jumal. Oh jumal, ei!” karjus ta. Ta lükkas mu käe kõrvale ja tõusis püsti. Ühe hirmsa hetke mõtlesin, et ta kavatseb uuesti vette viskuda.
„Papa! Ei!” Ma tõusin püsti ja haarasin tema vettinud kuuereväärist kinni. Ta silmitses mind kohutavalt pingsalt ning asetas käed mu õlgadele.
„See ei oleks pidanud nii minema, Amory.” Tema hääl oli rahulikum, peaaegu arukas. „Vaata, ma ei tahtnud üksi minna. Ma tahtsin, et sa minuga kaasa tuleksid.”
Teerajal oli peatunud üks auto – kahtlemata rabas juhti vaatepilt, kus kaks inimest näisid vee peal kõndivat, ja ta laskis signaali. Ma pöördusin, lehvitasin ja karjusin, et me sõitsime järve.
„Ma kutsun tuletõrjujad! Lossist,” karjus juht avatud aknast. „Kaks minutit!” Ta sõitis kiiresti minema.
Isa kohendas Crossley katusel asendit ja auto meie all võnkus kergelt. Ta tõmbas käega läbi tilkuvate juuste.
„On vast segadus,” lausus ta. Ta võttis mul õlgade ümbert kinni ja naeratas kummalist väikest naeratust. Hullumeelset naeratust, tema silmad olid elutud.
„Ma arvasin, et järv on sügavam,” ütles ta. „Lugesin enda meelest kusagilt, et siinne järv on erakordselt sügav.”
„Õnneks ei olnud.”
„Sa päästsid mu elu, Amory,” ütles