ta oma tavalises rõivastuses: must kolmeosaline saržülikond, mereväesinine flanellsärk ja kirsipunane lips. Ta oli hakanud Greville’i matkides juustesse mingisugust pumatit panema ja ta ümber heljus alati odava kölni vee vänge hõng.
Greville ja mina istusime tagaistmele ja Lockwood asus rooli.
„Allons-y, mes braves,” ütles Greville ja me hakkasime sõitma. Kui me Kensington High Streetile keerasime ja Mayfairi suundusime, tundsin kõhus väikest elevusesööstu. Meil oli käsil töö – nagu oleksime omamoodi missioonil –, valmis tormijooksuga vallutama kõrgseltskonna reduute.
Greville võttis portsigari välja ja pakkus mulle. Ma valisin ühe sigareti, ta süütas selle ja siis enda oma.
„Kelle jaoks see tänane siis on?” küsisin autolakke suitsu puhudes. „The Illustrated?”
„Beau Monde.”
„Heldeke, Tatler saab su peale pahaseks.”
„Tore,” naeratas ta mulle. „Meid ootavad täna õhtul korralikud skalbid. Võib-olla on vaja, et sina need minu jaoks välja nuhiksid.”
„Suurima rõõmuga.”
Kui me mööda Knightsbridge’i sõitsime, nõjatusin vastu seljatuge. Ma olin alati pidanud erakordselt tõenäoliseks, et ma armun oma onusse – ja kui olin tema alluvuses tööle asunud, muutus see väljavaade lausa vastupandamatuks. Niiviisi tema kõrval istuda ja suitsetada, küünarnukid teineteist riivamas, teel leedi Cremlaine’i peole – see näis olevat õndsuse tipp. Me olime juba partnerid ja töötasime koos ning ma teadsin, kui väga ma talle meeldin, kui kiindunud ta minusse on – ta muudkui rääkis seda – nii et see sai olla vaid aja küsimus.
Ma vaatasin, et kõik oleks valmis. Lockwood oli seadnud ateljee sisse ühes esimese korruse vastuvõturuumis vestibüüli kõrval. Valgustid üles seatud, taust paika pandud – see rippus raami küljes hoolikalt sätitud voltides –, mitmesugused potililled püüdlikult kohtadele asetatud ning puust statiividel kaks suurt kaamerat, mille objektiividele Lockwood kiuvaba tolmulapiga viimast lihvi andis.
„Kõik on tipp-topp, preili Clay. Kes on kõige esimene?”
Ma vaatasin nimekirja. „Kõrgeauline preili Edith Medcalf. Kas ta on tähtis? Kas me oleme teda varem pildistanud?”
„Mina küll mitte. Võib-olla tunneb teda härra Reade-Hill.”
„Ma küsin meie peoperenaiselt.”
Ma leidsin kõrgeaulise preili Medcalfi – loppis näoga viisakusetu nooremapoolse naise, kes oli väidetavalt natuke alla kolmekümne, kuid paistis palju vanem (tema kleit nägi välja, nagu see oleks õmmeldud äravisatud kardinatest). Ta oli üks selliseid inimesi, kes ei vanane: ta näeb nii kahekümne viieselt kui ka kuuekümne viieselt ühesugune välja. Ilmnes, et ta oli väga rahul iseenda ja oma uue kihlasõrmusega ning ma viisin ta Lockwoodi juurde. Siis läksin Greville’i otsima. Ta pidi pildistamiseks kohal olema, kuigi tegelikult tähendas see mõne-minutilist lobisemist ja päästikule vajutamist. Lockwood ja mina olime kogu töö ära teinud, kuid seltskonnadaamid tahtsid, et pilti teeks Greville Reade-Hill, mitte tema õetütar või, taevas hoidku, õpipoiss.
Ma tormasin uuesti üles ballisaali, kus kaunis suur tantsuansambel mängis laulu „Ain’t She Sweet” ning laial trepimademel saali ees nägin Greville’i vestlemas väikest kasvu saleda mehe ja kahe naisega, kes olid mattunud pitsivahtu. Ma nihkusin küljetsi lähemale, et Greville’i pilku tabada; ta märkas mind, palus end vabandada ja tuli minu juurde.
„Preili Medcalf ootab,” ütlesin ma.
Ta ulatas mulle uue nimekirja.
„Otsi see kari üles,” palus ta. „Me peaksime siit tunniga läinud olema.”
„Kes oli see väike sell, kellega sa rääkisid? Mulle tundus, et tundsin ta ära.”
„See „väike sell” on Walesi prints. Meie tulevane kuningas.”
Ma vaatasin ringi, kuid mees oli kadunud.
„Kui nüüd järele mõelda,” lausus Greville, „peaksin talle parem järele kihutama. Sa pildista preili Medcalfi. Siis otsin leedi Foster-Porteri üles.”
„Mina?”
„Ma arvan, et oled enam kui valmis kurikamehena avalöögi tegema,” vastas ta ja suudles mind rutakalt põsele.
Preili Medcalf ei olnud sugugi õnnelik, kui ta avastas, et teda pildistab preili Amory Clay, ja keeldus alguses, nõudes Greville’i juuresviibimist.
„Ta on Walesi printsiga,” ütlesin ma ning see ühtaegu rahustas teda ja avaldas muljet, kuid pärast pildistamist marssis ta minema, ilma et oleks mind tänanud või hüvastigi jätnud.
„Võluv,” ütles Lockwood. „Klaas šampust, preili Clay? Ma panin alt ühe pudeli pihta.” Lockwood valas meile mõlemale klaasitäie, me jõime mu esimese „seltskonnafoto” auks ning siis läksin otsima Rackhami krahvinnat ja marchesa Lucrezia Barberinit.
Kõrgeauline preili Edith Medcalf leedi Cremlaine’i ballil, 1927.
Greville’il oli õigus, me saime oma trofeed kätte pisut enam kui tunniga ning Lockwood sõidutas minu ja varustuse tagasi Falkland Courti. Greville pidi hiljem järele tulema, sest ta jätkas printsi moosimist – kuninglik foto viiks ta otse eliidi sekka ning tagaks seega tasu ja klientide arvu suurenemise. Ta oli juba pildistanud prints Aly Khani ja ajas taga proua Dudley Wardi ja Marmaduke Furnessi. Walesi prints avaks paljud uksed.
Lockwood peatus tallihoovi juures ja hakkas autot tühjaks laadima (ta elas katuse all tillukese ärkliaknaga toas), mina aga kandsin hoolt, et kõik filmid ja plaadid oleksid õigesti säilitatud ja kaitstud ning läksin tagasi korterisse. Greville’i korter oli High Streeti taga asuva suure majadeploki ülemisel korrusel ning elutoast avanes hea vaade Kensington Gardensile ja paleele. Suurema osa ülejäänud ruumist võtsid enda alla Greville’i magamistuba, garderoob, vannituba ja kabinet. Mina elasin teenijate eluruumides köögi taga – väike tuba seinakapis asuva WC ja kraanikausiga –, kuid muidu oli korter minu käsutuses. Ma olin oma toa seinad smaragdroheliseks värvinud ja riputanud väikese akna ette punased kotiriidest kardinad. Olin mõned oma pildid raaminud ja seinale riputanud („Xan lendab”, „Poiss kurika ja kaabuga” ja „Jooksev poiss”), laotanud põrandale kasutatuna ostetud pärsia vaiba ja voodile lapiteki. Sedavõrd väikese toa jaoks oli seal liiga palju värve ja kirevust, kuid ma tundsin end seal õdusalt ja kaitstuna. Ma elasin Londonis – ja Falkland Court oli mu esimene kodu pärast Beckburrow’d –, teenisin elatist (seitse šillingit ja kuus penni päevas) ning käisin vähemalt kolm korda nädalas – kui mitte neli – kõikvõimalike tähtsate tegelastega pidudel.
Libistasin oma uhke kleidi seljast ja riputasin selle riidekappi, pannes selga lillelise aplikatsiooniga uue „Zemana” – koduse pidžaama. Läksin elutuppa, kallasin endale pisut brändit soodaveega, süütasin sigareti ja ootasin, et Greville koju jõuaks.
Tal oli mehe kohta tõepoolest oivaline maitse, mõtlesin endamisi. Elutoal olid punase lakiga seinad ja poleeritud, peaaegu valge parkettpõrand, mida katsid siin-seal siidivaibad. Kaminasimsi kohal rippus maal alasti neegripoisist tantsijast ning lauad olid lookas hõbe- ja kilpkonnaluust raamides fotode all, mis kujutasid tema kõige suuremaid seltskondlikke töövõite. Ma seisin sigaretiga akna all ja vaatasin üle katuste rägastiku palee poole. Elu oli tõepoolest hea. Sa oled alles üheksateist, ütlesin endale, vaata, kui hästi sul läheb, kõigest aasta pärast internaatkooli lõpetamist. Laura ja Millicent müüksid hinge saatanale, et olla siin, kus ma praegu olen. Ja kes oleks võinud seda arvata? Ma oleksin pidanud olema Somerville College’is Oxfordis ja õppima ajalugu. Non, merci. Las elu tuleb sinu juurde, tavatses isa ikka öelda, ära torma seda otsides ringi. Siis kuulsin Greville’i eesuksest sisse tulemas ja tundsin, kuidas ma soojast ootusärevusest pingesse tõmbun.
„Sa oled ikka veel üleval, ulakas tüdruk?”
„Noh …?” uurisin