Greville. „Ma tean. Jaga ja valitse. Äkki lööks lahku? Mis sa arvad, kas sa suudaksid ühe otsa üksinda teha? Sa võta Lockwood. Ma otsin kellegi uue.” Ta tõusis püsti ning sammus elutoas edasi-tagasi, ise pingsalt mõeldes. „Me võiksime teha neli üritust õhtu jooksul. Kumbki kaks.”
„See kõlab loogiliselt,” kostsin ma. „Aga minule pööratakse tähelepanu ainult sellepärast, et teatakse, et ma olen sinuga. Inimesed ei taha, et neid pildistaks Amory Clay. Mis veel tähtsam, nad ei maksa selle eest, et neid pildistaks Amory Clay.”
„Küll nad maksavad.” Ta lonkis uuesti toa teisest otsast minu juurde. „Oota vaid, kuni sinu töid nähakse.” Ta võttis mu parema käe ja suudles seda. „Minu parem käsi. Ma olen rampväsinud. Ilusaid unenägusid.”
Ma libistasin oma väikeses magamistoas kleidi ja aluspesu seljast ning panin selga õhukese siidkleidi, mis ulatus põlvini. Tupsutasin kõrvade taha pisut parfüümi ja tegin juuksed lahti. Märkasin üllatusega, et olen väga rahulik – see ei olnud mingi pöörane joobnud otsus. Asjad pidid otsustavasse järku jõudma. Siis ma peatusin ja mõtlesin nii selge peaga kui suutsin sellest, mida ma kavatsen teha, ja sellega kaasnevatest ohtudest. Kõik võib muidugi koledal kombel valesti minna, kuid ma kinnitasin endale, et sa oleksid võinud mõni kuu tagasi surma saada, lõksus Hooklandi lossi järve vette vajunud autos. Ära lase elul mööda lipsata, kuni sa möödanikule mõtled. Ela endale, selle nimel, mida sa tõeliselt tahad.
Ela endale, kordasin ma, kui ma läbi pimeda korteri Greville’i magamistoa poole paterdasin. Ukse all ei olnud valgustriipu. Ma koputasin.
„Greville? Kas ma tohin paar sõna juttu puhuda?” Lükkasin ukse lahti, kui ta parajasti öölaual lambi põlema pani. Ta juuksed olid sassis ja laubale langes paks lokk. Ma polnud teda kunagi varem nii räsitud seisus näinud.
„Amory? Mis toimub? Kas midagi on lahti?”
Ma lipsasin tema kõrvale voodisse.
„Mul on külm,” ütlesin ma, võtsin tal ümbert kinni ja üritasin teda huultele suudelda.
Ta lükkas mu väga õrnalt, ent kindlalt eemale.
„Mida sa teed? Kas sa oled hull?”
„Ma olen sinusse armunud.”
„Ära ole kuradi loll. Ma olen su onu!”
„Mis siis? Sellel pole tähtsust.”
Ta ajas end istuli ja tõmbas sõrmedega läbi juuste, siludes neid pisut. Siis ronis ta voodist välja ja haaras hommikumantli. Ma märkasin, et tal oli seljas pruunikashall tumedate äärispaeltega pidžaama. Ta viskas hommikumantli mulle.
„Sa oled peaaegu alasti, rumal tüdruk. Pane see selga. Mispärast sa mind võrgutada üritad? Kas sa jõid liiga palju?”
„Sest mul on kõrini sellest, et ma olen „tüdruk”!” Mu hääl oli kimedam, kui ma soovinuks. „Kõrini sellest, et ma olen „rumal tüdruk”, mis on veel hullem! Ja ma armastan sind. Ja ma ei taha, et keegi teine mind armastaks või …” Mulle ei tulnud õige sõna pähe. „Minuga intiimsuhtes oleks.”
Ta naeris, läks tualettlaua juurde, leidis sigareti ja süütas selle.
„Sul on ikka kuradi palju õppida, kullake.”
„Ma olen üheksateist. Ma oleksin peaaegu surma saanud. Mu isa üritas mind tappa. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata –”
Ta tõstis mu vaigistamiseks käe ja vangutas uskumatult pead. Kuulsin, kuidas ta vaikselt huultega matsutas.
„Asi on selles, Amory, et mind ei huvita tüdrukud. Kas sa siis aru ei saa?”
„Millest?”
„Mind huvitavad mehed. Ja poisid … Ma olen see, keda peen seltskond nimetaks „lillaks”.”
Ma vaatasin talle otsa.
„Jeesus. Mu jumal … Ma ei … Ma ei tea, mida öelda.”
„Ära tunne piinlikkust, kullake. Tegelikult olen ma päris meelitatud, et sa mind sobivaks materjaliks pidasid. Maskeering toimib väga hästi.”
Ma toppisin ta hommikumantli selga, olles äkitselt absurdselt teadlik oma tillukesest napist kleidist, valgusest, mis mu paljastele käsivartele ja õlgadele paistab. Mu rinnad tundusid järsku kohatult valged ja suured. Tõmbasin hommikumantli ümber ja tundsin, kuidas üle selja jooksis judin. Jäine häbi, mitte põletav häbi, mis on veelgi hullem. Ma ei kavatsenud nutma hakata, aga ma polnud end kunagi nii lollina tundnud. Nagu tohutu malmikamakas, tonnide kaupa tuima metalli.
Ta istus minu kõrvale, võttis mõlemad mu käed pihku – täpselt nii, nagu ta oli teinud siis, kui ta keelitas mind isa vaatama minema. Teises maailmas.
„Kas sa tõesti ei taha enam neitsi olla?”
„See oli plaan küll. Nüüd ei ole ma enam nii kindel. Nagu sa ütlesid, on mul palju õppida. Võib-olla hakkan hoopis nunnaks.”
Greville silmitses mind tähelepanelikult.
„Sa oled uskumatult tormakas, Amory, kas tead. Väga kangekaelne.”
„Väga loll.”
„Jah, ka nii võib öelda. Sellest võib sul elus veel pahandusi tulla.”
„Juba ongi tulnud.” Ma sikutasin hommikumantli vöö koomale, tundes ise silmis soolaseid pisaraid. Ma ei hakka nutma. „See on minu häda. Minu needus.”
„Mis tähendab, et minu meelest ei oleks sa kardetavasti kuigi hea nunn.”
Ma naeratasin tahtmatult. „Tõenäoliselt mitte.”
Ta vaatas mind tähelepaneliku, kuid heatahtliku pilguga.
„Tead, kui ma arvaksin, et ma seda suudan, siis ma aitaksin sind. Sa oled väga ilus tüdruk. Aga see oleks jube – meie mõlema jaoks. Liiga õudne ja piinlik. Võib su elu ära rikkuda, ma lihtsalt ei ole selleks loodud, kullake. Masinavärk ei töötaks, kui sa mõistad, mida ma silmas pean.”
„Ma lähen parem ära. Ma vist suren häbi kätte. Anna andeks, Greville, ma ei …”
„Miks sa noort Lockwoodi ära ei võrguta?”
„Mida? Lockwoodi?”
„Ta on sinust täiesti lummatud. Seda on silmist kaugele paista. Ta jumaldab sind. Kas sa ei ole märganud?”
„Ma kardan, et ma olen ainult sinule mõelnud.”
„Sul on palju parem kaotada süütus priskele noorele Lockwoodile kui minusugusele saamatule homole.”
Me näeme vaid seda, mida tahame näha, ja nii tehaksegi vigu. Greville muutus minu jaoks äkitselt teravaks, nagu oleks objektiivi keeratud.
Järgmisel hommikul hiilisin kööki, kuid ta oli juba seal, kenasti hommikuülikonnas, valmis laulatuseks, mida me pidime Bromptoni palvelas pildistama. Ta nägi välja nagu illustratsioon ajakirjast Tailor & Cutter.
„Sa ju ei kavatse mulle kallale karata, Amory?”
„Väga naljakas.”
Aga muidugi oli see just õige asi, mida öelda. Ta viskas selle üle nalja. Me võisime selle üle nalja heita ja seega võisin ma temaga jälle koos olla, muretult tegutseda, kuigi kõik oli teistmoodi. Kummalisel moel tundsin end temaga lähedasemana nüüd, kus ma temast tõde teadsin. Nüüd oli meil oma saladus.
„Kas Lockwoodiga on õnneks läinud?” küsis ta minult ühel päeval.
„Greville! Palun!”
„Ta on tore poiss. Tugev, aga malbe.”
„Sa räägid temast nagu veohobusest.”
„Sa ju tead, mida veel veohobuste kohta öeldakse, eks ole, kullake?”
„Ei tea. Ja ei tahagi teada.”
Aga kuna Greville temast pidevalt rääkis, Lockwoodi ja tema võlusid kogu aeg jutuks võttis, sain ma Lockwoodist teadlikuks teisiti