otsekui välja maalituna oma asju. Ma riputasin üles negatiive ja tajusin endal Lockwoodi pilku nagu puna läbistavat nähtamatut valgusvihku, mis minul mängles. Mõtlesin, et miks ka mitte? Mingil ajal peab see ju juhtuma – ja mida varem, seda parem. Ja kui olin selle mõtte endale juba pähe lasknud, tundsin sellega kaasnevaid füüsilisi tagajärgi – keeramist kõhus, meeldivat nõrgestavat ootust.
Lockwood sirutas käe, et laelamp põlema panna, kuid ma haarasin tal enne randmest. Me seisime ja vaatasime teineteisele otsa.
„Mis on, preili Clay?” Tema hääl oli kuiv ja summutatud.
„Kas sa tahaksid mind suudelda, Lockwood?”
TEINE RAAMAT
1927–1932
1. Elu on magus
Ma tõstsin kaamera – oma väikese Ensignette’i – ja tegin pildi Lockwood Mowerist, kes magas alasti voodil. Tal oli palav, ta oli lina ja teki kõrvale lükanud ning tema kahvatu pikk lõtv peenis lebas reie ülaosal, ühtaegu nõtke ja pooleldi jäigastunud. Paksu eesnaha kokkusurutud õienupp andis peenisele mugulasarnase, taimetaolise ilme – see polnud põrmugi tema suguti, tema riista moodi. See oli suurepärane foto – nii et nimetan seda „Magavaks meesaktiks” – ja ma hoidsin pilti aastaid peidus harvalehitsetud inglise-portugali sõnaraamatu vahel, kus ma võisin seda kergesti vaadata ja meenutada, tuletada meelde teda ja meie mitmekuist armulugu. Ja siis kaotasin ma selle pahandaval kombel pärast sõda kolimise käigus ära.
Pistsin kaamera kotti, panin mantli selga ja lahkusin kiiresti, ilma et oleksin teda äratanud. Mind ootas sel pärastlõunal tööots ja ma pidin suunduma Lääne-Sussexisse aiapeole, mida korraldas preili Veronica Presser – rauamaagimiljonäri Lord Presseri tütar – North Boxhursti külas, mis kuulus Presseri perekonnale iga viimase tellise ja katusekivini; see oli osa nende määratutest valdustest Boxhurstis, mis asus Chichesteri ja Walham Greeni vahel.
Ma sõitsin metrooga Kensington High Streeti peatusest Walham Greeni, üritades keskenduda eelseisvale tööle ja unustada viimased tunnid, mille ma olin Lockwoodi seltsis veetnud. Presseri tellimuse oli mulle andnud Greville – see oli ajakirjale Beau Monde – ja ma teadsin, et see võib osutuda minu ebakindlas elukutselise fotograafi karjääris oluliseks hetkeks. „Kui sa selle Presseri töö korralikult ära teed,” oli Greville öelnud, „siis tulevad kõik mu Beau Monde’i tööd sulle. Garanteeritud.”
Ma elasin nüüd näruses ühetoalises korteris ühes ümberehitatud majas Eel Brook Commonis. Vannituba ei olnud, ainult väike köök ja tualett otse pika kitsa magamistoa/elutoa kõrval. Ma kasutasin endiselt Falkland Courti hoonet pimikuna: Greville oli mulle eraldi võtmed andnud ja see sobis mulle, sest võimaldas mul kohtuda Lockwoodiga nii sageli ja salaja, kui soovisin. Mis oli päris tihti, nagu välja tuli.
Ma pakkisin oma kaks kaamerat nahast reisikotti (8×11 cm fotoplaatidega Excelda ja Goerz), toppisin uute tellimuste lootuses käekotti kümmekond visiitkaarti ja suundusin Victoria jaama. Hayward’s Heathis istusin ümber Amberley suunas ja sõitsin siis taksoga North Boxhursti. Sellest tõotas kujuneda pikk päev.
BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977
Küllap me kõik – nii mehed kui ka naised – mäletame tahes-tahtmata oma esimest armukest, olgu siis hästi, halvasti või ükskõikselt. Kuid mul on tunne, et naised mäletavad rohkem, mäletavad paremini. Ma suudan endiselt peaaegu jäägitu täpsusega silme ette manada esimese öö, mille ma Lockwoodiga veetsin, kui me olime pimikus suudelnud. Lockwood oli olnud ühtaegu lahke ja võimukas. Kui kohtumise tulevane käik oli juba selge – et see ei pidanud jääma lihtsalt suudluseks – ja kui me üleval tema kitsas vängelt lõhnavas voodis alasti olime, kõik tuled kustutatud, küsis ta, kas see on mul „esimene kord küla peal käia”. Jah, vastasin ma. Siis küsis ta, kas ma kasutan hügieenisidemeid või „neid tampooniasjandusi”. Hügieenisidemeid, vastasin ma. Aga miks sa küsid? Siis tundsin tema sõrme enda sees, survet ja ootamatut teravat valu, mis mind ahhetama pani. „Sellega on nüüd asi tahe,” ütles ta. Ta ajas mu jalad laiali ja sättis end paika. „Oodake korraks,” ütles ta ja tõusis voodist. Ma kuulsin, kuidas ta läks väikesesse kööki trepi otsas ning tuli siis tagasi ja libistas end uuesti minu kõrvale. Ma tundsin, kuidas ta midagi mu nahale hõõrus. Ja siis sisenes ta minusse kergelt ähkides ja puhkides, kuid ma ei tundnud midagi erilist. „Ma ei lähe pööraseks, preili Clay,” sosistas ta mulle kõrva, kui ta rütmiliselt tõukama hakkas, „kuna see on esimene kord.” „Selge,” ütlesin ma ja surusin käed tema seljal rusikasse. „Ma ei suuda õieti uskuda, et see juhtubki, preili Clay. Juhtubki minu, Lockwood Moweriga. Siuke tunne, nagu und näeks.” Ta pidas sõna. Umbes viie sekundi pärast hingas ta lärmakalt välja, veeretas end minu pealt maha ja me lebasime teineteise embuses.
Ma olin oodanud, et mul on valusam – Amberfieldis oli teoreetiline jutt käinud peamiselt vereplekilistest linadest ja õudsest piinast. Ma sirutasin ettevaatlikult käe välja ja katsusin end – seal oli mingisugune klompis vahataoline aine. Lockwoodi purse? „Mis see on, Lockwood?” küsisin kiiskavaid, mingi ollusega määritud sõrmi üles tõstes. „Lihtsalt libesti,” vastas ta. „See on vana nipp. Mul oli meeles, et mul on köögis järel pehmet searasva. Sellepärast te ei tundnudki midagi.” Ma küsisin, kas ta on seda ka varem teinud. „Noh, teate, paar korda,” vastas ta. Ma tajusin, kuidas ta naeratus laiemaks venis. Ta suudles õrnalt mu põske ja sosistas: „Mu semu libises sisse nagu õlitatud kolb, preili Clay. Katsuge seda. Laske käia.” Ta võttis mu käe ja asetas selle oma „semule”. Nüüd oli minu kord pimeduses endamisi naeratada, tundes mitte sensuaalset naudingut – seda polnud õieti tekkinudki – vaid kergendust, tohutut õnnelikku kergendust. See oli möödas, see oli tehtud, nüüd oli kõik muutunud. „Sa võid mind sinatada,” ütlesin ma teda vastu suudeldes. Voodi haises vängelt ja ma tundsin, kuidas mu selg sügeles. Lockwoodi ümber heljus higi ja odava pumati lõhn. Ma hingasin sisse, täitsin kopsud ja käskisin endal kõik meelde jätta. Ma jätsingi – ja pole sellest ajast peale enam kordagi searasvaga süüa teinud.
Preili Veronica Presser võttis minu juhtnööre suurima heameelega kuulda. Ta oli suur innukas tüdruk, kelle igemed naeratades välja paistsid. Ma sain temaga kokku Boxhursti pargis tenniseväljakute juures, kus toimus heategevuslik tenniseturniir. Ütlesin, et palju huvitavam oleks teha midagi sundimatut ja sportlikku, mitte lihtsalt tavalist ilmetut portreefotot, mida kõik juba tuhat korda näinud on.
„Täiesti kindlasti,” vastas ta. „Kuidas aga ütlete.” Inimese kohta, kelle varandus ulatus kuuldavasti juba mitme miljoni naelani, oli ta küll väga laheda olemisega.
„Olge nii loomulik kui saate,” ütlesin ma Goerzile keskendudes. „Olge teie ise. Võtke teine reket ka kätte. Jah, just nii! Täiuslik.” Klõps. Ma olin ta kätte saanud.
„On vast lõbus!” ütles ta ja hirnus valjult naerda.
Järgmisel päeval ilmutasin Falkland Courti hoovimajas portree Veronicast kahe tennisereketiga. Pilt meeldis mulle väga. Mõtlesin endamisi, et oli viimane aeg nende tavapäraste seltskonnatüdrukute klantspiltide juurest edasi liikuda – kaunitarid ja kihlatud, debütandid ja pärijannad. Tehkem nii, et minu esimene Beau Monde’i tellimus oleks meeldejääv, mitte lihtsalt mingi kergesti ununev seltskondlik tapeet. Ent Beau Monde’ile fotot saates otsustasin ma valetada, sedavõrd suur oli minu ind: ma ütlesin neile, et see oli preili Presseri isiklik valik, tema lemmik – ja see avaldatigi nagu kord ja kohus järgmisel nädalal, üle terve lehekülje, sissejuhatusena seltskonnagaleriile.
Preili Veronica Presser North Boxhursti peol. © Beau Monde Publications Ltd, 1928.
„Armas jumal,” lausus Greville ajakirja nähes. „Kas sa oled kindel, et see oli tema valik? Ta näeb välja, nagu tal oleksid rattad all. Pole üldse Beau Monde’i stiil.”
„Ta ju ütles „On vast lõbus!”, kui ma selle pildi tegin.”
„Ja sa otsustasid tõlgendada,