siia-sinna – ma olin täiesti eksinud –, lehvitasime ebamääraselt ja karjusime iga mööduva auto poole lootuses, et see muutub võluväel taksoks. Poole tunni pärast olin jälle kaine. Hannelore vaatas käekella.
„Me võime sama hästi juba jala minna,” ütles ta. „Sinu hotellini on ainult umbes kakskümmend minutit kõndida.”
Nii me siis asusimegi mööda monokroomseid tänavaid teele, kontsaklõbin kajamas vastu kortermajade fassaadidelt, hajuvas hämaruses kumamas mõned neoonsildid, meie ainsad kaaslased koju naasvad tänavapühkijad ja öötöölised. Me möödusime väikesest hotellist – selle ees seisis näruse sabakuuega kelner. Tema selja tagant pooleldi avatud uksest immitses sumedat kollast valgust. Kas me peaksime sinna minema? küsisin Hannelorelt. Ei, ei, vastas ta, see koht ei ole meie jaoks.
Meie nägime noormehi enne, kui nemad nägid meid – just siis, kui me Alexanderplatzile suundudes Oranierburgerstrassele keerasime. Neid oli viis, nad kandsid pruune mundreid ja nad olid purjus ja sagris; neli aitas viiendal laternaposti otsa ronida, et see saaks ühe plakati maha rebida. Hannelore juhtis mu teisele poole tänavat, neist eemale, ent nad olid kuulnud meie kontsaklõbinat ja pöördusid vaatama, oodates rõõmuga meelelahutust. Nad karjusid meile midagi – midagi nilbet, millest ma aru ei saanud. Heitsin pilgu selja taha ja nägin, kuidas ronija meid kirudes maha libises, otsekui oleks tema kukkumine meie süü olnud.
„Ära vaata nende poole,” ütles Hannelore, kui meid saatsid uued huilged. Kuulsin nende tallanaelte kriuksumist tänavakividel, kui nad meile järele tulid, vihaselt hõikusid, meil peatuda käskisid. Eespool lendas kivi üle tänava ja kukkus kolinal vastu pargitud veoautot.
„Me peame teesklema, selge?”
„Mida? Jah, nagu sa ütled.”
Hannelore võttis mul õlgade ümbert kinni ja surus mu vastu ühe kaupluse ust. Ta astus meid jälitanud meestele vihaselt vastu ja karjus nende peale, muutes hääle madalamaks ja kähedamaks. Järgnesid valjud naerumöirged ning ma nägin, kuidas nad seisatasid ja omavahel midagi arutasid.
„Mida sa ütlesid?”
„Ma ütlesin, et ma üritasin sind terve õhtu voodisse saada ja ma ei kavatse lasta neil end takistada.” Ta vaatas selja taha. „Või midagi sellist. Teeskleme suudlemist. Nad vahivad ikka veel.”
Nii me suudlesimegi, suud kergelt viltu, ning ma kandusin ajas tagasi Amberfieldi, Millicentiga peetud harjutussessioonide juurde. Kuulsin noormeeste rebasevilesid ja haukumist. Me kõndisime edasi, Hannelore vaatas tagasi ja tegi neile rõveda žesti, kuni me ümber nurga keerasime ja paaniliselt jooksma hakkasime.
Jõudsime viie minutiga mu närusesse hotelli, Silesia Hospizisse, ning helistasime öise administraatori kutsumiseks hingetult kella.
„Issand jumal,” ütles Hannelore. „Tõeline Berliini öö – Ingeborg Hammer, natsid ja sa said minult isegi suudluse.”
Administraator tegi ukse lahti ja me astusime fuajeesse.
„Noh,” laususin ma. „Vedas, et sa olid meheks riietunud.”
„Ma käin kogu aeg niimoodi riides.”
„Oi … Noh, ikkagi vedas.”
Ma võtsin oma toavõtme ja nägin pöördudes Hanneloret pimedas fuajees ringi vaatamas.
„Kas siin on kallis?”
„Nad pakkusid mulle ühe kuu eest head hinda. Nelikümmend marka nädalas.”
„Kui sa maksad mulle sellest poole, võid mu korteris oma toa saada.” Ta naeratas. „Ja sa võid mu pimikut kasutada.”
BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977
Mõtle nende nimedele. Hannelore Hahn, Marianne Breslauer, Dora Kallmuss, Jutta Gottschalk, Friedl Dicker – unustamata ka Edith Suchitskyt, Edeltraud Hartmani, Annie Schultzi ja paljusid teisi, kes mulle ei meenu. Kui Londonis olin arvanud, et olen naisfotograafina mingi haruldane elukas, siis Hannelore juures elades pidin meelt muutma ning sain teada, et olin ühinenud terve naisfotograafide sõsarkonnaga, mille liikmed töötasid ja teenisid elatist Berliinis, Hamburgis, Viinis ja Pariisis. See ei valmistanud pettumust, vaid andis hoopis jõudu – see oli justkui mingi salaseltsi liikmeks hakkamine. Me olime kõikjal – naised, kellel kaamera käes.
Kui me oma Berliini-plaani välja haudusime, laenas Greville mulle viiskümmend naela – ta toonitas, et see on laen, mitte kingitus, ja ta ootas, et ma talle tagasi maksaksin – ta ei kavatsenud rahastada minu mõnusat puhkust Berliinis. Ta andis mulle ka Raineri kontaktandmed, kinnitades, et Rainer teab „kõiki kõige paremaid kohti”. Ent mul oli tunne, et Rainer kohtles mind nagu turisti. Ingeborg Hammerit oli pildistatud tuhandeid kordi kõikvõimalike ajakirjade jaoks kogu Euroopas – nende jaoks oli innukas turg olemas, ütles Hannelore, mistõttu ta Klosett-klubis oligi. Ta näitas mulle umbes kuut ajakirjaartiklit. Fotograafid said Ingeborgi pealt kindlat sissetulekut – nagu ka Benno –, kuid mulle oli selge, et pean laskuma palju sügavamale Berliini pimedatesse sügavikesse.
Igatahes võtsin Hannelore ettepaneku vastu – kokkuhoid ja pimiku pakkumine olid vastupandamatud –, kirjutasin end Hospizist välja ja kolisin tema üllatavalt ruumikasse korterisse Jägerstrassel Gendarmenmarkti lähedal. Seal oli kaks magamistuba, elutuba, köök ja kolmas magamistuba, mis oli tehtud pimikuks. Tualett oli mademel pool korrust allpool ja kui me tahtsime pesta, käisime vaid mõne kvartali kaugusel Friedrichstrasse jaama juures asuvas Admirals-Bad saunas. Kuid Hannelore ajas mind endiselt taga. Esimesel ööl, mille ma korteris veetsin, tuli ta paljana minu tuppa ja lipsas teki alla. Ma tundsin selle riuka ära ning kui ta üritas mind suudelda, lükkasin ta õrnalt eemale. Teda see ei seganud, ta leppis asjaga, nii et me vedelesime suitsetades tund aega voodis ja lobisesime seksist. Ma mäletan, et ta küsis, kas ma olen kunagi mehega olnud. Ma tunnistasin, et olen küll. „Pagan,” ütles ta. „Kas see oli hea?” Oli küll, kui aus olla, vastasin ma, mõeldes kiindumusega Lockwoodist. „Mitu korda?” ei jätnud ta järele. Mul läks arvestus sassi, vastasin ma. „Kahju küll,” sõnas ta, „sa ei tea, millest sa ilma jääd.” Ma küsisin, millal ta aru sai, et ta on lesbi. „Ma ei ole lesbi,” ütles ta ilmselge uhkusega. „Ma olen panseksuaal.”
Täpselt nagu oli juhtunud Greville’iga, muutis ka see nurjunud lähenemiskatse meid kummalisel kombel lähedasemaks ning nüüd, kui ta teadis, et ma tõenäoliselt talle järele ei anna, tundus ta palju lõõgastunum. Ma jutustasin talle oma Berliini-plaanidest – sellest, mida ma peaksin Greville’i arvates oma fotograafikarjääri kindlustamiseks ette võtma – ja ta pakkus end abiks. Me töötasime tema pimikus koos ja ta näitas mulle, kuidas omandada varjutamise tehnikat, fotode ilmutamisel pildi teatud osade üle- ja alasäritamist – mõnele piirkonnale valguse näitamist või eri vahenditega varjudesse valguse filtreerimist. Hannelorel oli oma varjutamistehnika, milleks ta kasutas väga peene võrguga lamedat sõela. Mulle need efektid meeldisid ja ma tundsin, kuidas mu oskused paranesid. Greville retušeeris oma pilte – seda tegid kõik –, kuid teda huvitas vaid portreteeritavate nägudelt vistrike ja kortsude eemaldamine, et nad paremad välja näeksid. Minu teada ei olnud ta kunagi proovinud valguse ja varjuga manipuleerimist varjutamise abil – võib-olla ta arvas, et tal ei ole seda vaja või ta isegi ei teadnud sellest. Hakkas tunduma, et juba ainuüksi Berliini kolimisega olin ma edasi liikunud – „seltskonnafotograaf Amory Clay” periood oli ümber saanud. Ma olin muutumas.
3. Eine kleine Orgie
Hannelore tuli laua juurde napsupudeli ja kolme klaasiga. Me olime kabarees ja tantsuklubis nimega Monokel. Seal oli palju madruseülikondades lesbisid ja üksjagu kummalise välimusega mehi, kes paistsid elavat välja mingeid Hispaania hidalgo fantaasiaid, kandes laiaservalisi kaabusid ja pikki bakenbarde – ning siin-seal ootasid kutset tantsupõrandale naised, kes olid ilmselgelt prostituudid. Hannelore oli riides nagu töölisklassi poiss: kraeta särk, drellriidest püksid ja nahktagi. Tema lühikestel juustel oli tviidist soni. Ta võttis istet, valas välja kaks jooki ja me süütasime sigaretid.
„Ma tunnen end siin pisut imelikult,” ütlesin ma.
„Nad arvavad, et sa oled