ole armunud.”
„Isegi mitte natukene. Õige veidi?”
„Ma olen sinusse väga kiindunud, Hanna. Sa oled tõeline sõber.”
„Kiindunud. Kuidas ma seda sõna vihkan.”
Mäletan palavat pärastlõunat Motzeni järve ääres. Hanna töötas mitme ajakirja juures, kelle väited, et nad ülistavad süütut nudismi ja tublit, tervet eluviisi, varjasid hädavaevu väljaande tegelikke motiive, nimelt seda, et nende lehekülgedel oli palju pilte alasti noormeestest ja poistest – näiteks Das Freibad, Nur Natur, Extra Post des Eigenen. Need alasti mehed ja poisid eelistasid tihti naisfotograafi, vähemalt nii talle öeldi, ja ta oli sageli hinnas suvekuudel, kui inimesed võisid päevitada ja nautida Licht’i, Luft’i ja Leben’it, mida Berliini ümber leiduvad järved ja põllud pakkusid. Sõitsime Motzeni järve äärde „Õhukümbluse Liiga” kokkutulekuks ning Hanna oli asjad korraldanud nii, et mulle maksti tema assistendina palka – nüke, mida ta kasutas rõõmuga iga kord, kui ta arvas, et ajakirjal selleks raha on.
Oli selge päikesepaisteline ilm ning nendel väljasõitudel ei rabanud mind mitte niivõrd heledajuukseliste berliinaste muretu alastus, kuivõrd nende päevituse erakordne sügavus ja toon. Nende nahk oli päikesest sedavõrd põlenud, et nad nägid välja nagu asiaadid, õliga üle valatud ja läikima löödud, et oma keha paremini praadida. Hanna tegi oma vajalikud pildid meestest, kes poseerisid alasti ketta või odaga või sukeldusid järve, ning poisid tegid võimlemisharjutusi. Mina sättisin samal ajal Hanna kaameratesse filme, pannes imeks nende meeste vasekarva naha ebamaist tekstuuri, nagu oleksid nad olnud mõni tulnukate liik või kadunud Amazonase hõim. Neid järvekaldal karglevaid alasti mehekehasid vaadates ei tundnud ma mitte kõige vähimatki erootilist erutust. See oli Berliini mõju – üha raskem oli millestki šokeeritud või solvatud olla. Kuid ma pean ütlema, et pärast seda ei ole ma päevitamisest enam õieti rõõmu tundnud.
Ma mäletan kohtumist Hanna ema ja isaga. Nad tulid korterisse teed jooma ja kooke sööma: murelik, jõukas, väikekodanlik laitmatult viisakas paar pehmetes kallites riietes. Hanna oli väljakutsuvalt eriti poisilik, jalas kahevärvilised paeltega meestekingad, kottpüksid, seljas valge lühikeste varrukatega särk ja ees kirsipunane lips, juuksed laubalt tagasi silutud. Kui ta elutoast kööki marssis, et teed teha, nägin, kuidas vanemad vahetasid ahastavaid mõistmatuid pilke. Mis oli juhtunud väikese Hannaga?
Mäletan käiku Trudi korterisse, kööktuppa Alexanderplatzi lähedal asuvas vanas kortermajas. Kaiserstrassel oli sünagoogi ees olnud suur tänavakaklus ja töölised koristasid kurnatult prahti kokku – loosungid, toikad, sillutisekivid, klaasikillud. Trudi uksel oli tema nimi, käsitsi kirjutatud paberitükk koputi kohal: G. Fenstermacher. „Aknategija”. Hanna pidas seda väga naljakaks. Enda häbiks ei olnud ma kunagi mõelnud, et Trudil võiks perekonnanimi olla – ta oli minu jaoks alati lihtsalt Trudi. Hanna ja mina istusime voodile, Trudi aga võttis ainsa tooli, mis veel vaba oli. Ta oli palju kõhnem ja kinnitas, et oli ära käinud, et aborti teha, olid tekkinud tüsistused ja ta pidi natuke aega haiglas olema. Tema ema hoolitses juba tema kahe lapse eest ja keeldus kategooriliselt kolmandat juurde võtmast. „Mis muu võimaluse ta mulle jättis?” ütles Trudi tusaselt ja solvunult. Ma andsin üle lubatud 150 marka ja leppisime kokku, et kohtume järgmise laupäeva õhtul Xanadu klubis, et uus sessioon teha. Ta küsis veel sada marka ja ütles, et võib mind viia väga kõrvalisse, väga salajasse kohta. Selleks ajaks oli mul juba Greville’i raha, nii et ma maksin suure uudishimuga ära nõutud summa.
4. Väga kõrvaline koht, väga salajane
Istusin Xanadu klubis oma nurgas, jõin Sekti, suitsetasin ja klõpsutasin õnnelikult vargsi oma käekotikaameraga pilte. Oli hilja ja osa tüdrukuid – kes olid samuti terve õhtu joonud – tegid viivitlevatele püsikundedele spontaanselt striptiisi. Mehed ja naised – selleks ajaks oli asi väga heteroseksuaalseks läinud – lobisesid, suudlesid ja hellitasid üksteist nagu armastajad, mitte nagu prostituudid ja maksvad kliendid, nagu oleks neil hea meel kohtuda ja nad naudiksid hetke, õdusalt koos ja mõneks minutiks eemal selle paiga seksikaubandusest, soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Ma olin õnnelik, sest olin jäädvustanud alastust. Ma tabasin poolpaljaid Berliini prostituute üksteisega rääkimas, kunded kõrval vaatamas. Kõik oli hästi.
Trudi ilmus välja, kübar peas ja mantel seljas, ning teatas Frau Amoreux’le, et on selleks ööks töö lõpetanud.
„Me võtame takso,” ütles Trudi.
Sõitsime itta, Lichtenbergi poole, vanade kortermajade vahelistele pikkadele pimedatele tänavatele. Märkasin teatrit ja silti, millel seisis „Blumenstrasse” ning siis keerasime kitsale varjulisele tänavale. Nägin eespool veel kolme taksot, mis reisijaid maha lasksid. Läksime nende järel läbi tavapärase niiske ja halvasti valgustatud sisehoovi ning leidsime ühe korteri ukse juurest mõned mehed järjekorras seismas, kaabud silmile tõmmatud ja kraed üles tõstetud. Trudi viis mind meestest mööda kõrvalukse juurde, kus ta kella helistas ning üks mees pistis kahtlustavalt pea välja. Tal oli loppis punetav nägu ja lopsakad vuntsid. Trudi sosistas talle paar sõna ja pöördus siis minu poole.
„Sa annad talle viiskümmend marka.”
„Aga ma ju andsin sulle just sada.”
„Ja ma toon su siia.”
Ma maksin vuntsidega mehele ja me läksime trepist korruse võrra üles ühte kööki. Seal oli mustakstõmbunud pliit, kivist kraanikauss ja mõned riiulid pottide-pannidega. Köögis seisis veel üks mees, kes luges ajalehte, ning peale puusade ümber mähitud rätiku oli ta täiesti alasti. Kui me sisse astusime, tõstis ta pilgu ja ma nägin, et tal oli halvasti kinni kasvanud jänesemokk. Ta kallistas ja suudles Trudit, kes meid tutvustas.
„See on Volker, mu vend.”
Me kätlesime.
„Kui sa talle natuke raha saaksid anda, oleks tore.”
Andsin Volkerile viiskümmend marka, nagu kord ja kohus. Aitäh, Greville.
„Mis siis toimub?” küsisin ma.
Trudi viis mu ettevaatlikult teise, köögist avaneva ukse juurde ja tõmbas selle irvakile. Praost sisse piiludes nägin tuba, võib-olla elutuba, millest oli tehtud mingi tahumatu teater. Seal oli juba ligi kakskümmend meest, kes istusid siin-seal ritta seatud toolidel. Mehi tuli veel juurde – jõukaid mehi, või nii nad mulle vähemalt paistsid, kui nad kaabud ja mantlid ära võtsid ja tuba inimestega täitus. Nägin, kuidas käisid ringi hõbedased välipudelid, süüdati sigarette ning vestlused olid vaiksed ja napisõnalised. Publik istus näoga lihtsa peatsiga puust voodi poole, mis oli patjade ja linadega üles tehtud, ja seda valgustas mõlemas otsas lihtne lamp. Hakkasin aru saama, miks Trudi oli nimetanud seda väga kõrvaliseks, väga salajaseks kohaks.
Ma pöördusin, kui kuulsin köögitrepil samme. Sisse astus prillidega neiu, seljas kaamelikarva mantel ja peas sametkübar, mille ühel küljel ilutses lehv. Tal oli kondine nurgeline nägu, tema väsimus oli ilmne ja ta nägi välja, nagu oleks tal seljataga terve tööpäev kusagil kontoris. Ta suudles familiaarselt Volkerit ja, sobranud käekotis, ulatas talle eseme, mis nägi välja nagu hambapastatuub.
Meid tutvustati – neiu oli Franziska – ja ma andsin talle kohustuslikud viiskümmend marka. Mulle tundus, et tundsin temas ära ühe Xanadu klubi tüdruku. Trudiga sosinal vahetatud sõnad kinnitasid, et see on tõsi. Praeguseks olin sellele õhtule kulutanud 250 marka, kuid mul ei olnud sellest kahju – mul oli tunne, et see, mida pidin kohe nägema, on vaeva väärt. Hoopis rohkem muretsesin selle pärast, kui palju mul filmi järel on – Xanadu klubis olin palju pildistanud.
Suur Vunts pistis pea ukse vahelt sisse ja küsis, kas kõik on valmis.
„Me oleme valmis,” ütles Franziska ja lipsas minust mööda elutuppa. Aplausi ei kõlanud – oli kuulda üksnes heli, mida teeb kaks tosinat toolidel nihelevat meest.
Trudi koputas mulle õlale.
„Ma lähen nüüd. Volker otsib sulle takso.”
„Järgmisel