vaatasin uuesti Volkerit. Ta oli nüüd alasti – ta keha oli väga valge ja selgesti välja joonistunud lihastega, ainult käsivarred olid pruuniks päevitunud. Tema rinnal oli kitsas karvariba, mis ulatus alla nabani. Ta pigistas peopessa hambapastat, hõõrus innukalt käsi, et pehmemat pastat teha – ja siis hakkas ta seda kreemi peenisesse masseerima.
„Mida sa teed?” küsisin ma tahtmatult ja tõstsin koti. Klõps.
Ta ei tundnud mingit häbi, kui ta mõlema käega end tõmbas ja sikutas ja hambapastat naha sisse hõõrus.
„Ai. See kipitab,” ütles ta. „Hambapasta ajab kuumaks. Stechend.” Jänesemoka tõttu rääkis ta kummaliselt susistades. „Ja kui on niimoodi kuum, siis ma olen suurem, vaata.”
Ta võttis käe eest. Ma nägin, et see toimis tõesti. Erektsiooni ei olnud, aga suurus avaldas sellegipoolest muljet.
„Heldeke!” Tõstsin koti ja köhisin nupule vajutades.
„See on lihtsalt nipp,” ütles ta ja kehitas peaaegu vabandavalt õlgu.
Pöördusin jälle uksepraost sisse piiluma. Franziska oli nüüd alasti, kõndis ümber voodi, korjas ja voltis seljast heidetud riideid kokku ning puges siis linade vahele. Volker kõrgus minu kõrval. Ma tundsin üksnes hambapasta lõhna.
„Kümme sekundit,” ütles ta.
Franziska teeskles magamist, ta hingas sügavalt ning rähkles voodis, nagu näeks ta und.
Siis astus sisse Volker – unenägu sai ilmsiks – ja hambapasta nipp kutsus meessoost publiku seas esile kadestava-imetleva ahhetuse.
Ja siis hakkasid Volker ja Franziska armatsema. Traditsiooniline ja lihtne seks, lina kõrvale heidetud, kahe lambi valgel. Kui see läbi sai, sammus Volker tagasi kööki. Ma kuulsin, kuidas ta end mu selja taga riidesse pani, aga mu pilk oli Franziskal, kui ta unenäost ärkas, ringi vaatas, mingit paljast meest ei näinud, endamisi naeratas, põhjalikult ringutas ning siis voodist välja astus ja riidesse panema hakkas, lõpetades padja alt võetud prillidega, järgnesid mantel ja sametkübar, ning kui töötav tüdruk oli eelseisvaks päevaks sobivalt riides, lahkus ta tagasi vaatamata toast.
Nüüd kõlas aplaus – põgus plaksutamine – ja ma kuulsin sosinat, kui Suur Vunts inimeste vahel ringi käis ja raha korjas.
Franziska seisis minu kõrval ja vaatas ilmetu näoga. Tal oli terav, peaaegu ilus nägu, kuid ta huuled olid peenikesed ja suunurgad allapoole, nagu paneks ta pidevalt midagi pahaks ja oleks kibestunud.
„Kas sa näed, kuidas ta raha tasku pistab?” küsis ta.
„Jah.”
„See on jootraha meile – mulle ja Volkerile –, aga ta jätab selle endale. Sissesaamise eest on mehed juba maksnud.” Ta naeratas kergelt. „Aga täna maksad sina mulle,” ja lisas inglise keeles, „suur tänu, preili.”
„Kelle mõte see etendus oli?” küsisin ma. „Tema?” Ma näitasin ukse vahelt Suure Vuntsi poole. Tuba tühjenes kiiresti. „Või Volkeri?”
„Ei. See on minu mõte. Kas sul suitsu on?”
Ma pakkusin talle sigaretti ja võtsin ise ühe. Läitsime suitsud. Volker oli läinud köögi kõrval mademel asuvasse tualetti.
„See sinu etendus on väga kaval mõte,” laususin ma, pannes imeks selle mõjusat ja täielikku lihtsust. Franziska unenägu. Kõik need mehed maksid, et nautida Franziska fantaasiat, mitte iseenda oma.
„Braavo.”
Ma käisin klubis veel mõned korrad ja suutsin tüdrukutega veel mõned fotosessioonid kokku leppida – nad olid nüüdseks minuga juba tuttavad ja neil oli tegelikult päris hea meel, et neid pildistati. Kui ma mõni nädal hiljem Berliinist lahkusin, otsustasin Londonisse tagasi lennata. See oli pillamine, peaaegu 10 naela ja sinna läks kõik, mis oli alles Greville’i teisest laenust, aga ma ei olnud kunagi varem lennukis olnud ja arvasin, et mu Berliini-seikluse lõpus on vaja mingisugust sümboolset tegu.
Hanna tuli minuga Staakenisse lennujaama. Me jätsime kurvalt hüvasti – minu arvates olid meist tõelised sõbrad saanud – ja ometi õnnestus tal mind salaja otse huultele suudelda, kui ta mind enda vastu tõmbas ja lubas mu Berliini fotode näitust vaatama tulla, kui see Londonis avatakse.
Trudi (üleval) ja Franziska enne tööd Xanadu klubi ees. Berliin, 1931.
Lendasin Deutsche Luft Hansaga ja kui ma umbes kahekümne kaasreisijaga üle betoonist perrooni lennuki poole läksin – neli mootorit, mingi määratu lendav tiib – pöörasin end, et paviljoni poole lehvitada, kuid ei näinud Hannat. Mõtlesin, et ta on ehk juba ära läinud.
Mu koht oli päris tiiva kohal – salongis võis kergesti püsti seista – ja väikesest kandilisest aknast avanes vaade ettepoole, täpselt nagu pilootidel, kes istusid minust mõne jala kaugusel paremal kokpitis. Uksed suleti, mootorid hakkasid tööle, me vurasime mööda hoovõturada ja paistis, et peaaegu kohe hiivas lennuk end õhku, tõusis väga aeglaselt kõrgemale ja suundus Amsterdami, kus oli enne Croydoni lennujaama tankimispeatus. Ma tundsin erakordset elevust – nagu ma hakkaksin minestama –, et mind tõsteti nõnda maa kohale, mootorimüra kõrvades, et ma hõljusin ja olin ometi nii kindlas kohas, jalge all metallpõrand ja vaip.
Ilm oli pilvine ja niipea, kui maa silmist kadus, lonkisin läbi lennukikere – lennuk oli täiesti stabiilne – suitsetamissalongi, kus ma suitsetasin ja jõin džinni vermutiga, mille serveeris valges pintsakus stjuuard.
Küsisin stjuuardilt, millises lennukis ma olen – mulle meeldis alati konkreetne olla, et tuleviku tarbeks informatsiooni talletada.
„See on Junkers, Fräulein,” vastas ta. „Junkers G-38.”
Tellisin veel ühe džinni ja nautisin seda ainulaadset tunnet, kus ma lendasin Junkers G-38-ga üle Euroopa, jook ja sigaret käes. Kogesin oma tavalisi vastukäivaid Berliini meeleolusid – kurbus lahkumise pärast ja elevil tulevikuootus. Ma ei olnud ühtegi pilti trükkinud – ainult kontaktkoopiate lehed piltidest, mida ma olin teinud Xanadu klubis ja Fransizka etendusel – kõik see oli veel ees, koos kaalutletud varjutamisega. Greville’il on kindlasti hea meel, mõtlesin ma – ma olin saatnud talle telegrammi: „ÜLESANNE TÄIDETUD”. Ja mul oli eelaimus, milles, peab tunnistama, oli tublisti õigustatud rahulolu, et mu pildid tekitavad üksjagu elevust.
5. Skandaal!
Ma pöördusin, et Greville’ile otsa vaadata ja tõstsin üles roostes purgi India piprasupiga, mille olin leidnud pruunide paberkottide hunniku tagant.
„See on aedviljakauplus,” ütlesin ma. „Oli aedviljakauplus.”
„Siis võtame nimeks Green and Grocer galerii.”2
Greville sammus mööda tuba ringi ja pidas aru. Tal oli seljas hele kollakaspruun ülikond, kreemikas särk ja ees sinepikarva siidlips – kõik oli ideaalselt toon-toonis. Sorisin veel ühes kapis ja leidsin niiske karbi pähklikotlette ja viis purki küpsetuspulbrit. Mulle tuli äkki mõte. Tõmbasin seinalt maha tüki kooruvat tapeeti, otsisin käekotist sulepead ja kui olin selle leidnud, kirjutasin sõnad üles ja näitasin Greville’ile.
„Jah. See meeldib mulle,” ütles ta, „sel õnnestub olla ühtaegu nii eksootiline kui ka asjalik.”
„Grösze ja Greene.”
„Mulle meeldivad täpid o peal ja e „Greene’i” lõpus.” Ta proovis seda mitu korda välja öelda: Grösze ja Greene’i galerii. Siis andis ta mulle põsemusi. „Tark tüdruk. Mis sa näitusele nimeks paned?”
„Berlin bei Nacht.”
„Jah, jäta saksakeelseks. Nii on dekadentlikum.” Greville vaatas ringi ja andis hoobi hiirelõksule – see oli kinni plaksatanud ja juustu ei olnud. „Nüüd pean ma veel vaid seinad üle värvima.”
Ütlen uhkusega, et järgmistel nädalatel